Liina Kersna.

Läinud aasta suvel, kui me kogusime heategevuslikul kirbuturul kuuele Võru asutusele üle 3500 euro, tekkis sotsiaalmeedias korraga leht „Liina Kersna Võru linnapeaks!”. Mulle tuli see nagu välk selgest taevast. Miks mina? Mida mina suudaksin Võrule anda? Olen pool aastat sellele mõelnud ning jagan nüüd teiega mõnesid mõtteid.

Muidugi, linnapead ootab ees tuhat tööd ja tegemist. Millest alustada? Rahvusvaheliselt hästi tuntud näide on see, kuidas vaid mõned aastakümned tagasi väga kehvas seisus olnud Singapur otsustas riskida ning panustada ülejäänud maailmale üllatuseks oma enam kui kasinad ressursid väga jõuliselt haridusse. Ülejäänu, nagu me kõik teame, on ajalugu.

Võru linnapeana pingutaksin tõsiselt selle nimel, et Võrus elaksid Eesti kõige õnnelikumad ja nutikamad lapsed. Minu nägemuses võiks ühe Võru põhikooli motoks olla „Õnnelikud lapsed õpivad paremini” ja teisel „Edu on entusiasmi kõrvalmõju”. Õnnelik ja uudishimulik laps on hariduses kõige alus. Iga olulise otsuse puhul võiks koolis küsida: „Kas see otsus muudab meie lapsi õnnelikumaks ja hoiab nende loomupärast uudishimu?”

Minu teada ei ole Võru koolid miskipärast liitunud häid tulemusi näidanud kiusamisvastaste koolide programmiga. Aga selleks, et lapsed suudaksid hästi õppida, on kindlasti vaja turvalist õhkkonda. Õppimisel on määravad usalduslikud suhted: õpilase ja õpilase ning õpilase ja õpetaja vahel. Tänapäeva õpetaja on teadmiste edasiandjast muutunud pigem õppimise juhiks, kes märkab iga lapse eripära ja andekust ning juhatab kätte suuna.

Mida rohkem anname oma lastele valikuvabadust ja -võimalust, seda vastutustundlikumad inimesed neist kasvavad. Koolides, kus õpilastel on sõnaõigus, kus kooli puudutavaid otsuseid tehakse lastega arutades ja koos otsustades, on vähem vägivalda ja paremad õpitulemused. Just sellised noored viivad Eesti elu edasi.

Võru linnapeana teeksin kõik endast oleneva, et muuta hariduse andmine lapsekeskseks. Õpime edukatelt – ja kohe! Näiteks Soome riik on otsustanud loobuda õppeainetest. Ka meie praegune õppekava annab võimalusi erinevaid aineid sedamoodi kombineerida, et kool muutuks õpilastele elulisemaks, praktilisemaks ja mängulisemaks, arendaks loovust ja iseseisvat mõtlemist.

Võru linnapeana võtaksin eeskuju Tartust ning püüaksin jõuda kokkuleppele, et vähemalt algklassides kasutame vaid kirjeldavat hindamist, ideaalis vähemalt kuus esimest klassi. Ükski laps ei peaks õppima hinde pärast, ükski laps ei peaks kartma koju minna halva hindega – ega tundma end seetõttu alaväärtuslikuna. Kui laps kardab teha vigu, siis ei ole ta kunagi loov.

Karistamine tapab uudishimu ja eneseusu. Just kool peaks olema koht, kus esmalt märgatakse ja tõstetakse esile arengut, seda, mis on hästi, ja alles siis asju, mida peaks veel harjutama. Kui lapsel on vea parandamise kõrval võimalik saada ka eduelamus, siis on kooli õhkkond palju sõbralikum ja inspireerivam.

Eesti lastel on kõigist Euroopa lastest kõige vähem vaba aega, nad teevad kõige rohkem koolist kaasa antud kodutöid ja – nad on väsinud. Eestis on riiklikult sätestatud, et koolitunnid ei tohi alata varem kui kell 8, kuid koolil on alati õigus alustada koolipäeva hiljem. Teadlaste hinnangul on kella kaheksane kooli algus liiga vara, eriti väikeste laste puhul. Kui suudaksime kooli alguse nihutada kas või kella üheksa peale, oleks asi palju parem.

Lisaks pööraksin ma linnapeana erilist tähelepanu sotsiaalteemadele. Ma looksin ema ja lapse turvakodu, et politsei ei peaks sõitma mööda Võrumaad, abivajav laps auto tagaistmel. Turvakodus saaksid ajutist peavarju, süüa ja tuge abivajavad lapsed, aga ka emad, kes oma lastega hätta satuvad. Kindlasti toetaksin ma koostöös naiste tugikeskusega lähisuhtevägivalla ohvritest naisi ja lapsi.

Jah, juba kuulen ma hüüdjaid hääli: me teeksime seda, kui oleks vaid raha! Raha on alati valikute küsimus. Riigikogu sotsiaalkomisjonis töötades tean, et Võru linn jättis üle-eelmisel aastal kasutamata riigipoolset toetust sotsiaalteenuste ja -toetuste pakkumiseks kokku ligi 60 000, eelmisel aastal jäi kasutamata 11 000 eurot!

Ja veel, Võru linnapeana töötaksin koostöös keskvalitsusega selle nimel, et suurepärase asukoha, kauni arhitektuuri ning uhke ajalooga Võru maavalitsuse majast kujuneks teenusmaja, kus inimesed saaksid ühest kohast nii riigi- kui ka kohaliku omavalitsuse teenuseid. Sisuliselt võiks see olla teeninduslett, kus teller lahendab esmased probleemid ja kui vaja, siis suunab edasi samas majas tegutseva konkreetse spetsialisti juurde. Kindlasti võiks selles väärikas majas paikneda ka Võru linnavalitsus.

Lõpetuseks. Võru linnapeana ei oleks mina tõusnud läbirääkimiste laua tagant enne Võru vallaga ühinemise otsust. Olukord, kus Võru linna hakkab ümbritsema linnast võimsam rõngasvald, ei ole kasulik linna ega valla elanikele, kes linnas asuvaid teenuseid tarbivad. Lähtuma oleks pidanud just nii valla kui ka linna elanike parimast huvist.

Võru linnapeana väärtustaksin vaba ajakirjandust ning hoiaksin häid suhteid kohaliku meediaga. Munitsipaalmeedia arvelt kokkuhoitud raha kasutaksin mõistlikumalt.

Teemal „Kui ma oleksin Võru linnapea” jätkuks juttu kauemaks. Ma tahaks rääkida nii sellest, kuidas kujundada Võru jalgratta- ja jalakäijasõbralikuks, väärtustada kohalikke tegijaid ning hoida elus vana Võromaa kultuuri, kui ka sajast muust teemast, mis hõljuvad õhus ning ootavad tuhandete tublide võrokeste abil tegemist. Aga – ma ei ole Võru linnapea. Praegu olen Kagu-Eestist riigikogusse valitud saadik ning püüan usaldatud mandaati täita võimalikult pühendunult ja sisuliselt. Ja teadke, et kui saan Võrule kuidagi kasulik olla, siis olen teie jaoks olemas.

Autor: Liina Kersna, Põlva-, Valga- ja Võrumaalt riigikogusse valitud saadik (Reformierakond)
Viimati muudetud: 16/02/2017 05:43:05