Maria (paremal) ja teda kõiges toetav ema Jana. Foto: Elina Allas

Rõuge vallas Viitinas elav Maria Sepp (16) on neljas patsient ja ühtlasi ainus alaealine Eestis, kellele on tehtud südamesiirdamise operatsioon. Nüüd on Maria veidi üle kuu Soome haiglast kodus tagasi ja arstide soovitusel elab nii tavalist elu kui võimalik.

Alles juuni alguses kirjutas LõunaLeht Mariast, kellele maikuu alguses opereeriti südame käigus hoidmiseks aparaat HeartWare. See tähendas, et tüdruk oli ööpäev ringi ühendatud akudega ja pidi kaelas kandma mitu kilo kaaluvat aparaati. Juba siis, kui Maria oli Tartu arstide käe all ja talle südameaparaat pandi, oli teada, et esimesel võimalusel on teda ees ootamas südamesiirdamise operatsioon. Tema süda jäi täiesti nõrgaks paar aastat tagasi läbi põetud viirushaiguse tagajärjel, mille tüsistusena tekkis südamelihasepõletik. Enamik inimesi paraneb sellest haigusest, kuid üksikud mitte, ning noortel inimestel on just paranematu südamelihasepõletik peamine põhjus, miks nad uut südant vajavad.

Ent seda, et see nii kiiresti juhtub, ei osanud arvata keegi. Maria ema Jana Sepp arvas, et südame leidmiseks võib kuluda aasta. Uue südamega sai Maria Helsingi ülikooli Meilahti keskhaiglast koju aga juba augusti alguses.

Maria ja kogu tema perekonna elu on sel aastal olnud tormiline. Ema on temaga pidevalt Tartu ja Helsingi vahet sõitnud, kaks aastat noorem õde on pidanud saama sel ajal iseseisvaks, isa töötab Norras.

Juuli keskel oli Maria parajasti ema, õe ja vanaemaga Võrus kontserdil, kui emale tuli järsku telefonikõne Tartu ülikooli kliinikumi kardioloogilt Märt Elmetilt, Maria raviarstilt. Elmet teatas, et Mariale on vist süda leitud ning tulge kohe Tartusse vereproovi andma.

„Aga kotid ei olnud meil ikkagi pakitud,” meenutab Maria ema Jana, kellele küll oli öeldud, et iga kell peab olema valmis südamesiirdamise operatsioonile minekuks.

Kiire minek operatsioonile

Ema ja tütar sõitsid Võrust koju Viitinasse, asjade kokkupanek läks kiiresti ja kell pool 12 vastu ööd jõudsid nad Tartusse. Dr Elmet oli juba vastas, Marialt võeti vereproov ja öeldi, et ta magaks. Maria nendib, et und tal siiski eriti ei tulnud, sest ärevus oli sees. Sama ärev oli ka tema ema.

„Tunded olid üsna vastandlikud, et kuidas edasi,” räägib Jana Sepp. „See ei ole ju väga kerge operatsioon.”

Varahommikul kell pool viis tuli auto Mariale, tema emale ja dr Elmetile järele. Ees ootas teekond Helsingi haiglasse, sest kõik Eesti südamesiirdamised (enne Mariat kaks, sest esimene eestlane sai omale uue südame Itaalias) tehakse Soomes. Kuna kopter ei saanud ilma tõttu lennata, läksid nad Helsingisse lennukiga. Lennujaamas tehti Mariale südameaparaadi tõttu põhjalik turvakontroll. Helsingisse jõudnuile tuli vastu takso, mis sõidutas nad kohe haiglasse. Kella 10 ajal hommikul läks Maria operatsioonile. Süda jõudis Eestist kohale aga alles kella 16 ajal, ent ettevalmistus, südameaparaadi eemaldamine ja muud vajalikud toimingud võtsid aega. Ema käis niikaua Helsingi peal ringi.

Kell 19.30 samal õhtul sai ema Jana dr Elmetilt telefonikõne. Arst ütles, et meil on vaja rääkida. Sellise lause peale ehmatas ema muidugi ära, aga õnneks sai ta kohe teada, et operatsioon läks edukalt. Ka opereerinud Soome arst Karl Lemström, kes on oma kirurgipraktika jooksul siiranud 130 südant, ütles, et kõik on korras ja ta julgeb ära koju minna. Kell 22.30 viidi Maria operatsioonisaalist intensiivraviosakonda, kus ta viibis pärast operatsiooni viis päeva, kuni südamele tuli oma rütm. Narkoosis oli ta vaid ühe öö, narkoosi alt võeti ta kiiresti ära seetõttu, et oli vaja näha, kuidas uus süda toimib.

Jana ütleb, et selles mõttes oli Soome haiglas väga hea, et esimestes vahetustes olid ametis eesti õed, seega keelebarjääri ei olnud. Haigla oli pannud Eestist pärit õed spetsiaalselt selleks ajaks tööle.

Ruttu istuma ja kõndima

Juba ülejärgmisel päeval pärast operatsiooni hakati Mariat tasapisi istuma tõstma. Tema tahtis siis küll ainult magada. Esimene mälupilt pärast operatsiooni ongi tal sellest, kuidas ta pidi istuma, aga oli väsinud.

Viiendal päeval pärast oppi viidi uue südamega tüdruk intensiivpalatist tavapalatisse – üksikpalatisse. Jana meenutab, et tütar ütles kogu aeg, et ta süda lööb väga kõvasti – kaks aastat oli ju tema süda olnud nii nõrk, et ta oli selle unustanud.

Kelle südame Maria sai, seda ta ise ega ema ei tea ja selle peale püüavad nad mitte mõelda. Teada on vaid see, et süda kuulus eestlasele. Nad kuulsid vaid niipalju, et samalt doonorilt läks abivajajatele ka teisi organeid.

„Kaastunne on nii või naa,” ütleb Jana. „Kui telefonikõne tuli, siis tähendas see ju kellegi õnnetust. Kogu aeg mõttes tänad seda inimest, kes iganes ta oli.”

Soome haiglas oli Maria täpselt kaks nädalat. Umbes 12 päeva pärast operatsiooni tehti biopsia ja võeti välja viimased dreenid. Muidugi kibeles Maria juba haiglast koju. Arst vaatas 10. korruse palati aknast välja ja ütles, et seal on üks saar, minge sinna jalutama. Haiglas sai Maria füsioteraapiat, samuti pidi ta tegema igasugu harjutusi, kaasa arvatud puhumisharjutusi.

Kaks päeva hiljem, see oli reedene päev, saadeti Maria koos emaga patsientide hotelli n-ö iseseisvat elu proovima. Siis sõitsid nad nädalavahetusel trammiga Helsingis ringi ja tutvusid linnaga. Pärast nädalavahetust, esmaspäeval lubatigi neid koju. Taksoga sõitsid nad sadamasse. Neile tuli Soome vastu dr Elmet, sest talle anti juhiseid ravi ja ravimite kohta. Iga patsient on erinev ja kõigil on ka erinev raviplaan. Tallinnast Tartusse tõi neid dr Elmet oma autoga. Jana auto oli seisnud kaks nädalat Tartus (Helsingis ööbis ta tuttavate juures, sest haiglas ei saanud ema öösel olla), kuid õnneks läks auto käima, ent järgmisel päeval, kui nad olid koju jõudnud, enam ei käivitunud.

Peab vältima viirusi

1. augustil jõudis Maria koju. Kohe alguses öeldi, et ta peab elama võimalikult tavalist elu. Ujuma ja sauna minna veel ei tohi. Kõige tähtsam on aga, et Maria ei tohi saada ühtegi viirust ega bakterit. Kindlasti peab ta end gripi vastu vaktsineerima. Kõik puu- ja köögiviljad peab ta ära koorima, kaasa arvatud näiteks ploomid.

Kui pärast pikka jõuetusperioodi enne südameaparaadi saamist oli Maria tohutult kaalus alla võtnud, siis nüüd on tüdruk juba juurde võtnud. Südameopile minnes kaalus ta 47 kilo, nüüd kaalub juba 49 kilo. Kuna tänavu on hea seeneaasta, siis sai ema, kes on käinud oma närve rahustamas metsas seenel käies, pakkuda tütrele ohtralt lemmikuid kukeseeni.

Praegu peab Maria võtma iga päev 11 erinevat nimetust tablette neli korda päevas kindlal kellaajal. Kogused sõltuvad vereproovide tulemustest. Siiani on õnneks kogused iga korraga vähenenud. Ühe verd vedeldava tableti kõrvaltoimena tuli tüdrukul peast kaks kolmandikku juustest.

Nüüd peab Maria iga kahe nädala tagant käima Helsingi haiglas biopsiat tegemas ning nende käikude vahepeal Tartus, kus tehakse vereproovid, EKG ja ultraheliuuring. Tartus küll tehakse ka biopsiaid, kuid Soomes on suurem kogemus biopsiate hindamisel. Kaks korda on Maria Helsingis juba käinud, homme on jälle minek. Esimesed kaks kuud tuleb Helsingis käia iga kahe nädala tagant, seejärel kuni poole aasta täis saamiseni korra kuus ja siis juba harvem. Peamiselt jälgitakse seda, et organism doonorisüdant tagasi ei tõukaks – mida noorem on inimene, seda suurem on oht, et organism ei võta uut organit vastu, kuna noorematel inimestel on immuunsüsteem väga tugev.

1. septembril Maria kooli ehk uuesti 9. klassi veel ei läinud. Sai tal ju eelmisel aastal esimene semester Rõuge põhikooli 9. klassis juba käidud. Septembri lõpus plaanib ta kooli minna, kuid ei hakka käima seal pikki päevi, vaid rohkem õpib kodus. Eelkõige sihib ta selle poole, et 9. klassi lõpueksamid saaksid ära tehtud.

„Võtame samm korraga,” sõnab ema Jana. „Maria ületab kogu aeg oma piire.”

Maria tunnistab, et tunneb ennast õnnelikuna. Väliselt vaadates ei saa arugi, et selle verinoore tüdruku sees tuksub süda, millega ta ei sündinud. Ise tunneb ta, et haavade armid tekitavad siiski veel natuke valu, kinnikasvamine võtab aega. Ka nägu on paistes ravimite kõrvaltoime tõttu.

Raviarst lapsele südame siirdamisest: see oli ka soomlastele suur väljakutse

Dr Märt Elmet, Tartu ülikooli kliinikumi kardioloogiaosakonna juhataja, Maria raviarst:

Soome ja Eesti vahel on käinud südamesiirdamise koostööprojekt 2013. aastal sõlmitud lepingu alusel. Esimene südamesiirdamine Eesti patsiendile tehti Helsingis sügisel 2015. Maria oli selle projekti raames kolmas patsient, kellele süda siirati. Kõik siirdamised on siiani väga hästi läinud ja patsiendid on naasnud oma igapäevasesse ellu.

Doonoriorganite leidmine on rangelt reglementeeritud protsess, mida juhivad rahvusvahelised reeglid. Doonoriorganeid saab tavaliselt kasutada pärast ajusurma diagnoosimist. Lisaks on Eestis vajalik kas doonori enda elu ajal antud nõusolek või doonori omaste nõusolek pärast ajusurma diagnoosimist. Sageli võetakse ühelt doonorilt mitu organit ja sobitatakse siirdamise ootelehel olevate konkreetsete patsientidega, mis on küllalt keeruline protsess. Iga riik peab end doonoriorganitega ise varustama. Nii on ka Eesti patsientidele siiratud südamed pärit Eestist, kuigi siirdamine ise toimus Helsingis.

Maria jõudis 2,5 kuud enne südamesiirdamist elada südamepumbaga, tema organismi üldseisund oli selle ajaga tublisti paranenud ja organite töö stabiliseerunud. See kõik lõi aluse edukaks südamesiirdamiseks. Siirdamisoperatsioon läks plaanipäraselt. Eriti hästi sujus operatsioonijärgne paranemisperiood. Kui Soomes ollakse haiglas pärast südamesiirdamist keskmiselt kuu aega, siis Maria oli ainult kaks nädalat.

Maria on selles mõttes ainulaadne juhtum, et ta on tegelikult laps. Eesti lastele ei olnud siiani veel südant siirdatud. See oli ka soomlastele suur väljakutse. Saime positiivse lahenduse noorele patsiendile, kellel on kogu elu veel ees. Kogu meeskonna jaoks oli see suur kordaminek, nii emotsionaalselt kui ka meditsiiniliselt. Eesti arstidele on Maria haigusega tegelemine olnud väga vajalik praktiline kogemus, sest paljusid asju tuli teha esimest korda.

Maria võib elada edaspidi täiesti tavalist elu, aga ta peab elu lõpuni võtma ravimeid ja kontrollis käima. Kui vaadata Eestis elavat naist, kes kümme aastat tagasi Itaalias südame sai, siis tema elab igapäevast normaalset elu ja teeb oma erialast tööd.

Nii südameaparaadi saamine, sellega elamine, südame siirdamine kui ravimite võtmine nõuab patsiendilt suurt enesedistsipliini. Maria on kõige sellega toime tulemiseks olnud väga tubli. Kui ta ise poleks nii tragi ja kui tal ei oleks tugevat perekonda ja toetavat ema, siis poleks sellest keerulisest ravist ilmselt midagi välja tulnud.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 08/09/2016 10:29:32