Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Inno ja Irja reisikiri Portugalist Eestisse

Ligi 40-kraadine kuumus lõi valusalt ka vaatamata vee tarbimisele.

"Suveks tahaks ikka tagasi jõuda, no jaanipäevaks kindlasti, sest juba juunis läheb siin nii palavaks, et minul hakkab pea ringi käima,” kirjutasin järjeloo eelmises osas.

No mis ma oskan selle peale kosta. Lootus oli meil ilus, aga läks nii, et hea, et juuli keskpaigaks jõudsime. Kui oli juba ligi 40 kraadi palavust ja mul mitte lihtsalt ei käinud pea ringi, vaid olin juba paar korda keskmise kuumarabanduse saanud. Kuis siis nii läks? Kohe seletan.

Mai keskpaigas hakkas meie Alfama üürikorteri omanik tegema vihjeid, et kuna suvel on Lissabonis high season, mil linn täitub turistidega, siis tahaks ta oma korteri eest kõrgemat üüri küsida. Uurisime, kui palju, ja pidime pikali kukkuma, kui vastust kuulsime. Tuleb välja, et kui talveperioodil (oktoobrist aprillini) saab Lissaboni kesklinnas korraliku kahetoalise korteri 500–700 euro eest, siis suveperioodil (maist septembrini) tuleb selle eest välja käia vaata kaks või isegi kolm korda rohkem ehk 1000–2000 eurot.

Kuna meil oli kavas jaanipäevani Lissaboni jääda (mai oli külmavõitu ja Innotahtis suure sooja ära oodata), hakkasime endale uut korterit otsima. Aga nii olid mõelnud ka teised turistid ning ükskõik kust ma ka ei küsinud – meie enda restoranist, väikepoodnik Ali või galeriiomanik Maria käest –, kõik naeratasid mu pärimise peale mõistvalt, aga ütlesid, et lootust pole, sest linna on vallutanud turistid, kes on kõik hinnad üles löönud.

Üks kohalik mees, endine ajakirjanik, kes Tasco do Vigariost iga päev suppi ostmas käis, oli lausa turistide peale maruvihane, sest nood löövat kesklinnakorterite hinnad nii üles, et kohalikel pole enam jaksu neid üürida. Isegi talveperioodil mitte!

Maakodu kunagises mauride kindluses

Öeldakse, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Võtsin ühendust oma portugallastest sõpradega ja uurisin, ega neil midagi pakkuda ole. Advokaat Miguel ütles, et tema vanaemal on tõesti Lissabonis üks üürikas, aga see on parajasti välja renditud. Diplomaat Joáol olnuks pakkuda ainult tema perekonnale kuuluv maamaja Castelo de Vides, aga seal võib suviti temperatuur lausa 45 kraadini kerkida ja mina ju kuuma ei kannata.

Lahenduse pakkus välja mu arhitektist sõber Antonio ehk Tozé, kes töötab Lissaboni linnavalitsuses. „Kuule, aga mu sõbral Henrique'il on just selline majake Nogueira do Cravos,” ütles ta, kui temaga ühes restoranis lõunatasime. „See on küll täiesti teistsugune keskkond kui Alfama, aga tundes sind, ma arvan, et see oleks sulle ideaalne.”

Hmm, Nogueira do Cravo? Ausalt öelda polnud sellisest kohast mitte kui midagi kuulnud. Kui kaksteist aastat tagasi Portugalis elasin, siis sõitsin koos oma ekselukaaslase Joáoga (mitte see diplomaat Joáo) küll läbi terve Portugali ja pool Hispaaniatki takkapihta, aga niisugusesse kohta ei olnud ma sattunud.

Tozé siis seletas, et see on külake Portugali kõige kõrgema mäe Serra de Estrela jalamil ning et see on looduslikult väga ilus koht. „Just praegu on õige aeg sinna minna,” seletas ta. Tema sõber Henrique, kes on samuti arhitekt, oli loonud sellesse 10. sajandist pärinevasse kunagisse mauride kindlusesse oma maakodu, mida ta aeg-ajalt soovijatele välja rentis. Just äsja oli sealt lahkunud üks šveitsi tüdruk, kes oli seal elanud peaaegu aasta.

Mõte maale kolida tundus intrigeeriv. Kirjutan parajasti Portugali kirjastusele romaani ning kujutasin ette, et looduskaunis kohas on parem keskenduda. Minu ainus mure oli, kas külakeses on pood, sest meil Innoga ei olnud autot ja lähim linn Oliveira do Hospital asus sest külast Tozé jutu järgi nelja kilomeetri kaugusel. „Mingi pood seal kindlasti on,” ütles Tozé. „Kaks, kui ma õigesti mäletan.”

Langetasime otsuse sealsamas restorani laua taga. Jah, me lähme maale! Kui sellest midagi muud head ei sünni, no siis vähemasti näeme, kuidas elavad portugallased maal! Oleme Innoga uudishimulikud inimesed ja januneme uute elamuste järele. Leppisime Tozéga kokku, et kohtume Henrique'i ja ühe teise sõbra, Frediga juba Nogueira do Cravos, kuhu meie sõidame bussiga.

Appi! Päästke meid põrgust või sureme!

Einoh, esimene mulje oli väga hea, nagu see maakohtade puhul alati olema kipub. Hingematvalt ilusa loodusega mägikülake. Umbes nagu Haanjamaa Eestis. Arhitektuuriliselt viimase detailini läbi mõeldud maakodu, mis meenutas keskaegset rüütlilossi. Naeratavad Henrique ja Fred, kes olid vaimustatud mõttest, et ma seal oma romaanile punkti panen.

Ka ilm oli juuni alguses, kui pärale jõudsime, fantastiline: natuke üle 20 kraadi. Igaks juhuks uurisin, ega seal ometi nagu Castelo de Vides üle 35 kerki. „Oh ei,” raputasid Henrique ja Fred pead, „kindlasti mitte!” Jäin sellega rahule ja nemad sõitsid linna tagasi, jättes meid sinna.

Järgmisel päeval läksime külakese peale patseerima ja selgus esimene halb üllatus – poodi polnud! Mitte ühtegi! Külarahvas seletas, et ainus pood oli kinni pandud just enne meie tulekut. Selline halb õnn. Aga et külas käib kuus päeva nädalas ukselt uksele leivamees, kelle käest saab osta värsket leiba, ja kaks korda nädalas kalamees, kellelt saab osta värsket kala.

Peagi saimegi tuttavaks muheda leivamehega, kel oli pakkuda mitut sorti leiba ning laupäeval ka pasteis'e ehk saiakesi. Kalamehe käest sai jälle osta värskeid sardiine, meriahvenaid ning paljusid muid kalu.

Kuid üksnes selle kraamiga me muidugi ära ei elanud ja nii tuli meil hakata vantsima nelja kilomeetri kaugusel asuva linnakese poole, kus oli neli suurt kaubanduskeskust. Sealt ostsime endale muud süüa, panime poekotid laste kärude alla ja vantsisime tagasi. Alguses polnud viga midagi, sihuke pikk jalgsimatk oli trenni eest, aga kui temperatuur ähvardava kiirusega tõusma hakkas, algas tõeline põrgupiin.

Tee mägikülast linna kulges nimelt üle mägede ja küngaste ning kui mäest alla oli väga mõnus minna, siis üles rühkimine võttis igasuguse naljatuju ära. Juba nädala pärast oli temperatuur senise meeldiva 20 asemel üle 30 ning higi voolas ojadena. Kuna läheduses polnud ühtegi veekogu, polnud ka tuult, tuulepoegagi, ning nõnda tegi palavus veel rohkem liiga.

See tähendab minule tegi, sest Innole palavus meeldis, aga minul hakkas pea ringi käima. Kuna ma pidin pea iga puu all puhkepausi tegema, kujunes meie tee nelja kilomeetri kaugusel asuvasse poodi peaaegu et kolme tunni pikkuseks. Tagasi ka kolm tundi, nii et nii see päev läks.

Nice jäi ära – meil vedas tohutult

Kui temperatuur 35 kraadini tõusis ja Inno oli mulle poetreti ajal mitu pudelit vett pähe tühjendanud, siis sai tehtud otsus: kõik, sõidame koju, Eestisse. Sõbra maja oli ilus ja tore, aga ma ei suutnud sellise palavusega ridagi kirjutada. Võrus olin ma kirjutanud oma romaanist üle poole! Nii et tagasi Võrru!

Kuna me olime tagasilennupiletid laste haiguse tõttu kaotanud, korraldasime internetis raha kogumise kampaania. Pöördusime oma sõprade ja blogilugejate poole ning nende abiga õnnestus meil koguda rohkem kui tuhat eurot. See raha võimaldas osta meie pere kõikidele liikmetele lennupiletid koju Eestisse. Lootsime, et saame vajamineva summa kokku jaanipäevaks, aga läks natuke rohkem aega ja lendamise kuupäevaks kujunes 15. juuli.

Innol oli mõte lennata päev varem, 14. juulil Nice'i kaudu, kuna see olnuks 300 eurot odavam kui lend läbi Genfi ja Helsingi, aga millegipärast ei lasknud arvutisüsteem seda lendu broneerida. Pärast oli Nice'i lennu hind juba tõusnud ning ainsaks valikuks oli jäänud Finnairi lend Genfi ja Helsingi kaudu. Valisime selle ja otsustasime, et ööbime Helsingis minu onu juures.

Kui siis õhtul teleka lahti tegime, vajus meil suu ammuli ja me ei jõudnud oma õnne ära tänada. Üks hull veoautojuht oli Nice'is suure hulga inimesi alla ajanud ja ohvrite arv küündis juba 70ni. Kui arvutisüsteem ei oleks tõrkunud, siis me oleks lennanud Nice'i kaudu. Ja olnud seal just selle õnnetuse juhtumise ajal. Meil vedas tohutult.

Meie lend läbi Genfi ja Helsingi kujunes väga meeldivaks, kui välja arvata pisikese Roosi kisa õhkutõusmise ja maandumise ajal. Meie nelja-aastane Angelmani sündroomiga Juulike seevastu talus lendamist väga hästi ja ainult naeris lõbusalt, kui lennuk tõusis ja laskus.

Jõudsime Helsingisse natuke enne südaööd ja helistasime onule. Ta tuli meile bussipeatusesse vastu ja me olime öö tema juures. Onu oli mul nooruses kange ingerisoomlaste õiguste eest võitleja, aga praegu peab rahulikku pensionipõlve. Jutustasime temaga poole ööni ja hommikul saatis ta meid uuesti bussi peale. Meie viimane lennusats Helsingist Tallinna läks 16. juuli keskpäeval.

Auto seisis kümme kuud Tallinna parklas

Tallinnas oli meie kõige suurem mure, kuidas saada kätte oma auto, kakskümmend viis aastat vana Audi, mis oli kümme kuud Viru keskuse parklas seisnud. Kas auto on alles? Kas saame selle üldse kätte? Ja mis olukorras ta on? Kas käivitub? Inno oli väga mures selle pärast.

Jätsime asjad lennujaama ja sõitsime bussiga Tallinna kesklinna. Läksime Viru keskusesse väriseva südamega, valmistudes kõige hullemaks. Aga seal see meie autoke seisis – paksu tolmukorra all, aga ikkagi alles! Inno tegi ta harja ja veega puhtaks ning proovis käivitada. Käivitus! Mootorit tuli natuke meelitada, aga lõpuks läks ta ilusti käima.

Sõitsime tõkkepuu poole ja Inno naljatas, et kui nad meid välja ei lase, siis ta sõidab tõkkepuu maha. Õnneks ei olnud selliseks jõuetteasteks tarvidust, sest Ühisteenuste kassas anti meile tasuta väljasõidu õigus ja sooviti sõbralikult head teed. Kuna neil puuduvat info, kui kaua meie auto seal parklas täpselt on olnud oli!

No mis sa oskad öelda. Jälle täielik vedamine. Või oli neil meist lihtsalt kahju. Vahet pole. Meil oli me autoke käes, veidi rahakest ka järel ning armas Võru ootas. Teele!

Nüüd oleme juba mõnda aega kodus olnud. Küll on siin mõnus. Taevas on pilved – mul on hea meel. Vihma sajab – mul on hea meel. Tulgu või rahet – mul on ikka hea meel! Kodus on kõige parem ja mingi aeg ei taha ma siit mitte kusagile minna. Minu jaoks on praegu ülim luksus see, et ma saan iga päev Katariina kohvikusse jalutada ja sealt värskeid saiakesi osta. Selliseid, sõbrad, ei ole üheski Lissaboni pastelaria's.

PS Kui kellelgi on aga nüüd tekkinud huvi Lissaboni külastada, siis minu arvates on seal enam-vähem okei ainult kahel kuul aastas: oktoobris ja aprillis. Oktoobris ei ole veel liiga külm (talvel on siseruumid väga rõsked) ja aprillis ei ole veel liiga palav. Kõige parem kuu Lissabonis käiguks on igasuguse kahtluseta aprill.

Autor: Irja Tähismaa
Viimati muudetud: 25/08/2016 07:25:42

Lisa kommentaar