Jüri Varik.

Võidupüha ja jaanipäev on ajalooks saanud. Pidutsesid eestlased ja teised, kes siin elavad. Pidutseti oludest hoolimata.

Pidupäeval räägitakse ikka head, paljudes kohtades tunnustati tublisid kaitseliitlasi ja inimesi, kes on rajanud endale ilusa kodu. Pole kahtlust, et palju räägiti ka brittide referendumist. Paraku oskasid meie poliitikud ja valitsuse esindajad rääkida ainult sellest, kui raskeks läheb nüüd brittide elu ja kui palju kaotab Euroopa Liit brittide lahkumise tõttu. Tõsi, isegi ELile on seitsmest miljardist eurost ilmajäämine murekohaks.

Brittide iseseisvussoovi kommentaaridest jäid meelde välisminister Marina Kaljuranna sõnad brittide rahvahääletuse tulemuse kohta, et edaspidi on vaja hakata inimestega arvestama. Õhku jääb küsimus, kas ta mõtles seda tõsiselt või ütles niisama suusoojaks ja kas ta mõtles, et inimestega peaks arvestama hakkama ka Eestis.

Eks aeg ise näitab, kuidas ja millal hakatakse „inimesteks pidama” neid, kes seda vaatamata heale haridusele, haritusele, töökusele, visadusele ja aatelisusele ning tänu põlvest põlve edasi kantud ja oluliseks peetud arusaamadele on kaotanud lootuse elada omal maal elamisväärselt. Ja kas hakatakse inimesteks pidama ka neid, kes nn omandireformi käigus tõsteti lagunenud vundamendile ehitatud majast või äsja remonditud korterist välja.

Oleme kuulnud juba paljude presidendikandidaatide seisukohti küll Ukrainas toimuva ja Venemaalt tuleva sõjaohu (?) kohta, küll kohustustest NATO ja Euroopa Liidu ees, küll pagulaste abistamise vajaduse ja brittide EList lahkumise soovi kohta. Aga siiani ei ole mitte ükski presidendikandidaat lausunud sõnakestki selle kohta, mida tuleks reaalselt teha inimeste austamiseks, nende elukvaliteedi parandamiseks ja ääremaastumise pidurdamiseks, põhiseaduse tingimusteta täitmise tagamiseks ning selleks, et oleks tagatud rahva võõrandamatu õigus tegelikult osaleda oma riigis toimuva üle otsustamises.

Meie poliitikud ja juhid unustavad, et riigis elab ümmarguselt 60 000 nälgivat last. SDE läbisurutud lapsetoetuse suurenemine on kütuseaktsiisi tõusu ja teenuste kättesaadavuse kaugenemise tõttu juba enne ära söödud, kui see abivajajateni jõuab.

Eestis on piisavalt neid, kes peavad end majandusteadlasteks ja juristideks. Aga neid, kes söandaksid resoluutselt oma rahva, elukeskkonna ja põhiseaduse kaitseks välja astuda, on üksikuid. Ja paraku materdavad end kõigil aladel asjatundjaks pidavad ja igal pool sõnavõtvad ehk meedias nimetatud arvamusliidrid ja juhtivpoliitikud need üksikudki maatasa.

Erakondade esindajate ja valitsuse liikmetega kohtumistel, aga ka riigikogu infotundides esitatakse palju asjalikke küsimusi, mis puudutavad ettevõtluse edendamist maapiirkondades, hariduse ja arstiabi kättesaadavuse parandamist, valdade sundliitmise ettearvamatuid tagajärgi, külaelu ja juba tekkinud kogukondade allesjäämise toetamist jne. Küsimusi on palju, aga vastuseid väga vähe ja needki enamasti demagoogilised.

Iga rahva, nii ka eestlaste hulgas on alatuid poliitikuid ja juhte, kes lasevad end hõbeseeklite, klaashelmeste, privileegide või eurode eest ära osta ning kes oma heaolu nimel ja oma naha päästmiseks ohverdavad ükskõik mida või keda – kasvõi oma vanemad. Kogemus näitab, et ära ostetud „äraostmatud” on ka head mesijutu puhujad, sõjaohuga hirmutajad, valetajad (valetamine on üks korruptsiooni vorm) ja demagoogitsejad. Viletsa hariduse ja harituse puudumise tõttu ei ole valdav osa elanikkonnast võimeline käituma kõrgema võimu kandjana ja valdav osa nendest, kes satuvad saadikuks, valitsuse liikmeks, ametnikuks või nõunikuks mõnda otsustuskogusse või ametiasutustesse, ei ole suuteline käituma sotsiaalse juhina ja ammugi mitte vastutama mitte millegi eest ehk teisisõnu: nad on süüdimatud.

Paraku on eestlased ka manipuleeritavad ja seetõttu ei osata vaadata igat liiki petuskeemide taha, ei eristata valet tõest ega osata ette näha tegevustega kaasnevaid tagajärgi. Selles on oma osa ka väga kreenis oleval meedial kui võimuliidu hääletoruna massipsühhoosi propageerijal ja sõjaohu õhutajal. Tulemuseks on see, et Eesti on ebaefektiivne ja käib alla. Seda näitavad läbimõtlematud koondamised elutähtsates asutustes, nagu päästeteenistuses, piirivalves, meditsiinis jne. Viimane hoop maaelu hävitamisele tahetakse anda valdade sundliitmise ja lastearstide koondamisega nelja linna.

Seni, kuni allakäigu põhjused on avastamata, sõnastamata ja avalikustamata, pole mingeid väljavaateid pääseda arenguteele tagasi. Sestap peaksime juba praegu mõtlema, kuidas harida meie juhte ja poliitikuid, aga ka juba lapsi, et nad saaksid arukateks, hoolivateks ja iseseisvateks, ausateks ja õiglasteks, julgeteks ja kindlameelseteks.

Kõne all on mõtlemisviis, vaimsus ja vääramatu usk, et oleme suutelised püsima jääma vaid tänu oma võimekusele, mitte mingisugustele „abidele”. Meie ideaal ei ole olla koogutaja või teenindaja, kes ei oska, ei julge või ei taha oma peaga mõelda ega öelda, istuda ega astuda.

Vähemalt võidupäeval oleks võinud keegi ka sellest rääkida ja selgelt välja öelda, et meie aateks on vabadus ja iseseisvus.

Autor: JÜRI VARIK, ettevõtluse edendaja, SDE
Viimati muudetud: 30/06/2016 07:54:24