Terve pere pildil koos: Sofia, pereisa Timo süles on Jasmin, Laura, pereema Inge, Grete-Liis ning kaksikud Viktoria ja Margarita. Foto: Maarius Suviste

Kuidas õnnetusse olukorda jäetud laps kasuperre satub? Millele kasuvanemad tähelepanu pööravad, mida ühiselt teevad ja arutavad? Neid ja teisigi kasupere elu külgi avavad kuut erinevas vanuses last kasvatavad Inge Ojala-Pihlaja ja Timo Pihlaja.

Ühe Järve tänava eramu avaras köögis-söögitoas kostab vaikset juttu, kuni Laura, Sofia, Viktoria ja Margarita koolist ja Grete-Liis lasteaiast pärastlõunal koju jõuavad. Pereisa Timo süles on kümnekuune Jasmin ja pereema Inge meenutab, kuidas nende perre mullu jõulude ajal noorim liige jõudis.

„Tema ema oli lapsena Tallinna lastekodus, mille juhataja olin. Kui tal mullu laps sündis, organiseerisime nad turvakodusse. Augustis olid nad meie juures. Soovisime noort naist aidata, et ta ise suudaks oma lapse kasvatada, kuid turvakodusse naasmise järel sattus Jasmin Tartus lastehaiglasse, sest ema kadus turvakodust. Millalgi ta helistas meile ja küsis, kas soovime Jasmini üles kasvatada. Kahe kuu jooksul käisime lapsekest kord nädalas kontakti saamise nimel vaatamas. Aasta lõpul kirjutas ema avalduse sooviga, et meie kasvataksime Jasmini.” Ta lisab, et selline kurb ja keeruline elu algus on paljudel ema poolt unustatud lastel.

Enne kui väike Jasmin Põlvamaale Kõlleste valda Krootusele toodi, külastasid Tartu linna jurist ja sotsiaaltöötaja pere kodu, veendumaks, et laps saab ikka korralikku kodusse ja headesse kätesse. Jasmini kasvatamiseks on neil hoolduspere õigused ehk nad võivad lapse igapäevaelu puudutavad küsimused otsustada, kuid temaga välismaale loata minna ei tohi.

Teiste laste kasvatamiseks on kohus Ingele ja Timole eestkoste õigused määranud ehk samasugused nagu lihaste laste puhulgi.

„Meid on viie lapse perre võtmise eel igati kontrollitud, nii et suhtume ametnikepoolsesse eeskirjade täitmisse rahulikult. Enne Grete-Liisi perre jõudmist üle kolme aasta tagasi kontrolliti meid teist korda, esimest korda enne nelja õe – Laura, Sofia, Margarita ja Viktoria – perre jõudmist seitse aastat tagasi,” meenutab Inge.

Ta lisab, et neli õde on ühe ema lapsed Ida-Virumaalt. Margarita ja Viktoria on 11-aastased kaksikud. Neile on Inge ja Timo rääkinud nii nende päritolust kui ka bioloogilisest emast, kes ei ole oma kagunurgas kasvavate tütarde vastu kordagi huvi tundnud.

Kõik saavad perenõukogus sõna

Tegelikult plaanisid nad abiellumise järel 2008. aastal tõesti ühele lapsele kodu pakkuda, kuid kui Ingele järgmisel aastal helistati Ida-Virumaalt ja kõneldi nelja õekese perre võtmisest, kaalusid nad seda ettepanekut veidi aega. Tänini ei ole nad seitse aastat tagasi tehtud otsust kahetsenud.

„Elu läheks pidevast teineteise vaatamisest-kuulamisest üksluiseks,” on Rootsis sündinud-kasvanud, kuid puhastverd soomlane Timo kindel. Ingega kohtusid nad laeval.

Koolilapsed jõuavad iga päev kella nelja ümber koju, sest nad teevad osa õppetükke pikapäevarühmas ja einestavad koolis. Kui esikuuks veidi enne nelja avaneb, tervitab viis rõõmsat häält üksteise järel vanemaid. Tulijad vuristavad võidu oma koolipäeva olulisemad muljed ja vanemad kuulavad. Lastele pakutakse peagi veidi maiustust ja juua.

Koogi ja limonaadi järel ütlevad vanemad õed, et mõnus on Jasmini hoida ja temaga mängida. „Aitan vahel Laurat ja Sofiat õppimisel. Kui meil jääb mõni töö kodus tegemata, paluvad vanemad selle ära teha,” kõneleb Viktoria.

Tüdrukute tähtsamaks kohustuseks on oma tubade korras hoidmine. Viktorial ja Margarital on oma, Laural, Sofial ja Grete-Liisil oma tuba, kus voodid, toolid ja laud ning noorematel ka mängunurk. Jasmini häll on vanemate toas.

Viktoria ja Margarita kinnitavad, et neile meeldib väga perenõukogu. „Istume kõik ümber söögilaua ning kõneleme hästi ja viltu läinud juhtumitest. Meie kuulame vanemaid ja nemad meid,” räägivad kaksikõed ja lisavad, et armastavad oma vanemaid väga.
Perenõukogu mõte tekkiski kaksikute hüperaktiivsusest kuus aastat tagasi, nende rahunemise järel algasidki ühised arutelud.

Kõigil koolilastel on huvialad: Laura ja Sofia käivad jalgpallitreeningul, Viktoria mängib lauatennist, Margaritale meeldib saalihokit mängida.

Sünnipäevi peavad lapsed väga tähtsaks, sest siis tulevad vanemate sugulased neile külla või sõidavad nad vanavanemate poole Tallinna või õe Kerli pere juurde Rootsi. Sünnipäevalaulu lauldakse eesti, soome, rootsi ja inglise keeles.

Mullu augustis kolis pere üürimajast Võrust oma eramusse Krootusele. Tüdrukud tunnistavad, et maal neile meeldib, sest saavad suures õues vabalt joosta ja mängida ning tänaval turvaliselt jalgrattaga sõita. Nad peavad maakooli mõnusamaks, sest siin on klassides vähem õpilasi.

Ka Ingele ja Timole sobib rahulikus kohas elamine, seda enam, et Krootuse eramu on nende esimene oma maja, kus kaheksale inimesele on elamispinda üle 200 ruutmeetri. Toidu ostavad nad enamasti Võrust, kus käivad kolm korda nädalas. Inge on Päästearmees Võru korpuse juhataja, Timo assistent.

Rahulikkus, olemasolu, julgustamine

Nad on mõlemad elanud üle poole sajandi. Mina ei ole ainus, kes neilt küsib, et kuidas nad tunnevad ennast alla aastase lapse seltsis väljaspool kodu. Timo naerab ja meenutab ühte uudistavat naist Võru toidupoes: „Mul oli käes turvahäll, kus Jasmin magas. Kena tädi vaatas meid ja lausus, et laps on nagu isa suust kukkunud. Vastasin, et ma ei tea, aga naine jäi endale kindlaks. Eks ma paista veidi noorem ka.”

Inge lisab, et lastega suheldes tunnevad nad ennast tõesti noorematena, kuid tunnistab, et väsimus pole võõras, sest lapsi tuleb pidevalt jälgida ja nendega kõigest avameelselt rääkida. Vahel tuleb ka tagasilööke, millest nad arusaadavalt ei soovi rääkida. Ütlevad vaid, et ümberkasvatamine võtab aega.

Hilja õhtul arutavad nad omavahel kodu ja maailma asju, suvel sõidab Timo suuremate lastega kolmeks nädalaks oma vanemate suvilasse Soome, Inge saab koduasjadest eemale koolitustel.

„Bioloogiliste vanemate poolt hüljatud lastel on kiindumushäire, mis avaldub erinevate asjade ees hirmu tundmises, hüperaktiivses käitumises ja depressiooni sattumises. Hüperaktiivse käitumisega kompenseerib laps puudujääke, mille jätsid temasse bioloogilised vanemad. Kui kasulaps küsib ühe või teise vanema õue minnes, et kas ta ikka tuleb tagasi, näitab see, et ta tunneb üksijäämise ees hirmu, sest teda on varem pikalt üksi jäetud. Lapse ajus on hüljatuse sündroom,” kõneleb Inge.

Ta märgib, et kasuvanemad peavad igas olukorras rahulikuks jääma ja paindlikud olema ehk leidma olukorrast väljapääsu. Kui laps küsib, kas meil ikka homme on süüa, ei tohi solvuda, sest seegi küsimus pärineb tema eelmisest elust. Kui laps ehmub kõvema hääle peale, peab rääkides sellega arvestama, nii nagu järskude liigutuste tegemisegagi. Need on vaid üksikud näited sellest, millega kasuvanemad kokku puutuvad ja millega nad peavad arvestama.

Inge sõnul mõjub kiitmine lastele küll väga hästi, kuid ka sellega tasub piiri pidada, nii nagu kõige muugagi. Kui laps eakohase asjaga hakkama saab, pole vaja kiita, sest iga asja eest kiitmisel kaob selle mõte.

Lapsed näevad pereelu

Inge ja Timo peavad vajalikuks laste pidevat jälgimist, ka õues mängimise ajal, ning sedagi, et mõlemad on lastele kogu aeg olemas. Koos sõidetakse kontserdile ja teistele üritustele.

Inge tunnistab, et on kogu teadliku elu jooksul tundnud tõmmet laste aitamise poole. Seda tunnetas ta juba Tallinnas, kui hakkas tänavalastega tegelema, ja hiljem lastekodus töötades.

„Lastekodus töötamise ajal mõistsin, et lapsed, kes väiksena satuvad halbadest oludest korralikku perre, saavad hiljem ise paremini hakkama. Sel eesmärgil otsisin lastekodulastele peresid ja ligi kümnele leidsingi kodu,” meenutab ta möödunud sajandi 1990. aastate teist poolt.

Samal ajal tööga lastekodus kasvatas Inge kodus tütar Kerlit, kes läks hiljem Rootsi pealinna hambatohtriks õppima ja töötab seal siiani. „Kerli on mitu korda kogunud oma sõbrannadelt lasteriideid ja muud vajalikku ning toonud need koos oma lastele väikeseks jäänud riietega meile,” sõnab Inge.

Kasulapsi kasvatavad pered suhtlevad omavahel tihedalt ja vahetavad informatsiooni, ka üleliigsete esemete ja asjade kohta. Just sellise teabevahetusega said pere tüdrukud korraliku jalgratta mitu korda odavamalt. Peres on põhimõte, et head asjad peavad kauem vastu, sel eesmärgil ostetakse veidi kalleimaid riideid, mida väiksemad tüdrukud hiljem kodus kanda saavad.

Inge ja Timo on seda meelt, et lapsed peavad nii ema kui ka isa rolli kasvamisel nägema, sest mõlemaid nähes ei kasva nad ühe rolli poole viltu.

„Anname lastele võimaluse pereelu näha ja selles kasvada. Me loodame väga, et neist saavad tublid inimesed,” on nad optimistlikud.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 26/05/2016 17:54:19