Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

VASTUKAJA: Kas kivikirved hukutavad Tamula?

Roosisaare sild. Foto: Urmas Paidre

Rahvakirjaniku käik kodujärvele tõi lugejate ette ühe habemega loo, aga nagu praegustel kiiretel aegadel kipub olema, ei mäleta keegi enam täpselt ka kümne aasta taguseid sündmusi, mis siis rääkida veel kaugematest aegadest! Sellest siis need ulmelised sõjavangid Pätsu-aegses vabariigis kanalit kaevamas jne.

Roosisaare rippsilla ehituse ja tollaste geoarheoloogiliste uuringutega otseselt seotud inimesena pean vajalikuks valgustada mõningaid aspekte selles seisma jäänud loos.

Muistsete aegade ja tänapäeva kõige teravam kokkupuude Tamulal toimuski Roosisaart linnaga ühendava rippsilla ehitamise käigus 1998. aastal. Juba enne erinevate variantide seast võimalikult laiemale üldsusele sobiva lahenduse väljaotsimist oli selge, et vee ja turbakihtide alla mattunud kiviaegsele asulakihile need tööd päris jälgi jätmata ei möödu. Siiski otsustati üldise ja avaliku hüve kasuks sillaehitusega põhimõtteliselt nõustuda. Mis edaspidi tõi kaasa paraja peavalu, sest ehitus sattus ühele neist suvedest, kus Tamula veeseisu võis väikese reservatsiooniga isegi uputuseks nimetada. Kuna ehitajal polnud kasutada pontoonlahendust (kas polnud sobivat süsteemi leida või ei raatsitud asja keeruliseks ja kalliks ajada, seda ma ei tea), siis hakati sillapüloonide rammimiskohtadesse vedama kruusa, et üha kerkiva veetaseme pärast tehnikaga mitte ära uppuda.

Kes neid koormaid seal peale ehitajate endi iga pooltunni järel luges ja seega ilmnes tagajärg alles teatud nihkega, kui sild juba valmis sai. Kui mitte saja tonni, siis kümnete ja kümnete tonnide kruusa ühte kohta valamine tõstis üles ja pööras segamini settekihid kõrval. Tellijal oli kindel soov nõuda ehitajalt ehituseelse olukorra taastamist, aga ehitusega arvatavasti miinusesse jäänud ehitaja kasutas ehk ära lepingu puudujääke ja kohtusse nendega vaidlema igatahes ei mindud. Silla ehituse käigus siiski arheoloogilisi leide ei leitud, küll tõstis neli aastat hiljem süvenduskopp Kirumpää poole kulgeva Vana-Võhandu kanali suudme juurest (rippsilla põhjapoolse otsa lähedalt) välja kammkeeramika tükke, loomaluid jm.

Sõltumata sillaehitusega tekkinud muudatustest, oli jätkuvalt üleval Tamula veevahetuse parandamise soov. Selleks tellis põllumajandusministeerium 2002. aastal projekteerimisbüroolt Maa ja Vesi Vana-Võhandu edelalõigu ehitusprojekti (artiklis nimetatud Vahejõeks ). Järgmisel aastal tellis Võru linnavalitsus kahasse Võru maaparandusbürooga AGU EMS OÜ-lt projekteeritava kanali trassi geoarheoloogilised uuringud. Töögruppi juhtis arheoloog Tanel Moora.
Interdistsiplinaarse teadlasena oli tal üsna pea selge, et projektis on mitmeid küsitavusi ja sellisena ei hakka see kunagi Tamula veevahetust mõjutama. Vastavad tähelepanekud said ka kirjalikult uuringuaruandesse kirja pandud.

Edasi jätkaksin Tanel Moora tekstiga, sest lisaks maratonientusiastile arvavad vist ka sinna maksuraha uputajad, et tegemist on meetri kuni pooleteise paksuse mudakihiga, mille laiali pildumine toob õnne õuele:

„ /.../ Nagu eespool juba osaliselt selgitasime, kujunes juba jääaja lõpul Vagula ja Tamula kohale suur ühine veekogu, kuhu settisid sügavamates kohtades viirsavid, kaldavööndis madalamal lubjarikas aleuriit. Edasi alanes veetase selles veekogus järsult, mida võis põhjustada nii muistse Võhandu kui ka Mustjõe ülemjooksude väljakujunemine. Kumb protsess neist esimesena lõpule jõudis, pole veel välja selgitatud.

Võhandu ja Tamula järvede vahele tekkis siis suvise veetaseme madalseisu ajal lühike kärestikuline jõelõik tänapäevase kanali alguse ja betoontõkke kohal. Sealt allavett kulges aga juba Tamula kitsas laht. Sellesse settinud viirsavidesse uuristas väljavool Vagulast ajapikku üha sügavamat sängi. Tamula loodesopis loode pool Roosisaare silda laius muiste omaette järvena käsitletav veekogu. Vagulast lähtuv tugev voolus oli sel kohal juba raugenud. Siiski uuristas voolus ka sinna viirsavidesse Vana-Võhandu voolunõva. Selle meid huvitava järveosa ja Vana-Võhandu sängi täitumine lubimudaga ja kallaste kinnikasvamine on puuraugust II tehtud õietolmuanalüüsi põhjal otsustades toimunud pikkamööda viimase paarituhande aasta jooksul. Kui aga valmis Võhandu jõe kanal (Liitva kanal ‒ AU), täitus see järvesopp ja Vana-Võhandu säng lõplikult lubimudaga, sest viimane on äärmiselt väikese tiheduse tõttu väga voolav.

Puuraukudes II-V on selle setendi paksuseks veidi üle 10 meetri. Rõhutame, et ka selle all lamav lubjaste aleuriitide kiht on voolavplastne. Koos järvelubjaga on ka viimast valgunud Vana-Võhandu sängi voolunõvasse. Just lubimudane settekompleks teeb muda väljapumpamise ülalpool Roosisaare silda võimatuks. Nimelt valgub lubimuda väga lühikese ajavahemiku järel väljapumpamisega tekitatud süvendisse.

/..../ Järveosa Roosisaare silla all ja sealt vahetult edasi kagu suunas on ummistunud muda ja lubimudaga, mille kogus on jällegi sedavõrd suur, et nende väljapumpamine ja ladustamine teisale läheb väga kulukaks. Ka ei näi sellel tegevusel järve veevahetusele olevat erilist mõju. Silla kirdepoolsema posti ja silla keskosa vahelt võiks küll sinna uputatud liiva umbes 0,5 meetri paksuselt eemaldada ja voolutee mudastumisel seda taas puhastada.

/.../ Lõpetuseks lubatagu selguse mõttes veelkord korrata: muda eemaldamine Tamula loodesopist on järve seisundi parandamist silmas pidades ebaotstarbekohane. Soovitame hoopis kaaluda madalate vesiväravate rajamist Võrusse suubuva maantee (Tallinna mnt ‒ AU) silla lähedale. See tagaks Võhandu vee voolamise Tamulasse talvise vee madalseisu ja hapnikuvaeguse ajal.“

See vajab mõningast selgitust: kuna Roosisaare silla juures on nii sisse- kui väljavool Tamulasse, siis juba vee füüsikaliste omaduste tõttu on ilma kõrvalise abita ehk allvoolu paisuregulaatorita uue vee jõudmine järve ääretult vaevaline.

Lisaks sellele tehti ka täiesti omaette ettepanek Jüraoja (kutsutakse ka Kiviojaks) suunamiseks Vagula asemel Tamula järve, mis oleks suhteliselt lihtsasti teostatav olnud. Paistab aga, et selle asemel on hoopis peene ujuvekskavaatoriga muda sisse triipe tõmbama hakatud, mis paraku meenutab hõbelusikaga kuuma mannapudru peale joonistamist. Juba Lauluisa kirjutas sellistest tegelastest lõbusa juturaamatu!

 

 

Autor: ARNOLD UNT, Võrumaa muinsuskaitseinspektor 1994-2005
Viimati muudetud: 26/11/2015 10:12:11

Lisa kommentaar