Johannese kool Rosma. Foto: rosma.edu.ee

2014. aasta oktoobris kuulutas riigikohus põhiseadusega vastuolus olevaks olukorra, kus omavalitsus on kohustatud vastavalt erakooliseadusele katma oma eelarvest erakoolide tegevuskulusid. See pani juba eelmises valitsuses liikuma mõtte erakooliseadust muuta ‒ taas.

Üle aasta kestnud rahastusdiskussioon kogus tuure sel sügisel, kui haridusminister Jürgen Ligi ning haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) asekantsleri tsitaatidega pressiteateid lendas hordides vastuseks samas mahus tulnud erakoolide ühenduste loosungitele ja väidetele. HTMist ja erakoolide liitude esindajatest olid saanud justkui kirglikud kirjasõbrad, kelle privaatsõnumeid postiteekonnal piilusid tuhanded uudishimulikud silmad.

Kagu-Eestis puudutab erakoolide rahastusküsimus endiselt mitut kooli ja nende õpilasi. Pikakannu kool, Rosma kool ja Leiutajate külakool on kõik väga eriilmelised ja kogukonnas üldiselt soojalt vastu võetud. Praegu valdab aga erakoolide pidajaid ebakindlus: kui kaua soovivad kohalikud omavalitsused neid oma piiratud eelarvest rahastada? Riigikohtu otsuse valguses lootsid omavalitsused esialgu nõuda raha erakoolide tegevuskulude tasumiseks riigikassast. Valitsusel polnud aga soovi seda kohustust endale võtta.

Löögi all on ka omavalitsused
Valitsus on pääseteena püüdnud kasutada poliitilise vastutuse küsimust. Palliveeretamine omavalitsuse ja keskvalitsuse vahel näitab, et riigihalduse ministri Arto Aasa suvised kinnitused omavalitsuste edaspidiseks suuremaks usaldamiseks on vähemalt haridusküsimustes praegu petlikud.

„Me võiks liikuda küll skandinaavialiku mudeli poole, kus tegelikult omavalitsuste roll suureneb, nad on võimekamad ja suudavad tõepoolest keskvõimu tasakaalustada. Praegu saavad kohalikud omavalitsused riigilt küll hästi palju raha tasandusfondist, toetusfondidest, aga sel on tihtipeale silt juures, milleks sa seda võid kasutada. Tulevikus me võiks usaldada omavalitsusi rohkem,” kinnitas Aas augustis.

Haridusministrite praegune ja varasem suundumus on olnud usalduse lisamist näiliselt toetav, tegelikkuses aga omavalitsusjuhte järjest enam surve alla panev. Koolivõrgu reform pani riiklikult paika selle muutmise vajaduse ja umbkaudse ulatuse. Täpsete valuliste valikute tegemise ja nende taga seismise kohustuse pidid aga võtma vallavanemad ja linnapead.

Samasuguse viletsa valikukoha on saanud osa juhte ka erakoolide küsimuses. Erakooli puhul, mida omavalitsus ümberkujundatud haridusvõrgus enam ei vaja ja/või mille ülalpidamine on kui liigne luksus muude asjade arvelt, peaks omavalitsusjuht justkui langetama otsuse kooli mitte toetada ja püüdma kooli kinnipaneku korral seda kuidagi õigustada. Teine variant on maksta vaikides edasi, nõrgestades sellega paikapandud koolivõrku. Omavalitsusjuhtidest on seega saanud praegu õnnetud tankistid.

Loodan, et omavalitsused edaspidigi toetavad teatud strateegiliste erakoolide tegevuskulude katmist. Teiste puhul on omavalitsustel aga vaja selgroogu, et vältimatust rahva pahameelest hoolimata öelda: see kool pole vajalik sellele paigale ja tavakoolidest õpilasi n-ö ära võttes kahjustab omavalitsuse koolivõrgu jätkusuutlikkust. Teeme vahet vajadusel ja maitse-eelistustel.

„Oleme nõus vabatahtlikult maksma, kui meil ei ole endal võimalik pakkuda sellist haridust, kindlasti oleme nõus maksma hariduslike erivajadustega õpilaste eest,“ on hetkel omavalitsuste sõnastatud põhimõte ministri esituses.

Rahastamise demagoogia jookseb ummikusse
Kuniks ei olnud graafikuna inimeste silme ette toodud kulude võrdlusi, võis küsimuses, kui palju kulub kuus raha ühe õpilase peale, arvudega väga vabalt ümber käia.

„Juba täna on erakoolis õppiv laps maksumaksjale kokkuhoid, sest koolihoone ja tugiteenuste kulud kaetakse erakoolis õppemaksust, munitsipaal- ja riigikoolis aga maksumaksja taskust,“ seisab ühes erakoolide pöördumises.

Üks erakoolijuht aga väidab, et vahet pole, kumba kooli õpilane läheb, mõlemal juhul kulub õpilase kohta sama palju tegevustoetust. Nagu selgub ministeeriumi andmetest, siis nii see tegelikult ei ole. Maksumaksja kulu keskmise Tartu õpilase kohta on 192 eurot, Tallinna õpilase kohta 212 eurot ja erakooli õpilase kohta 221 eurot, millele alles lisatakse õppetasu.

Eesti linnade liidu seisukoht riigikogu haridus- ja kultuurikomisjoni arutelul novembri alguses oli, et erakool on eraalgatuslik ettevõtmine, sel on omad riskid, mille eest tuleb vastutada. Tõsi, ent hariduse kontekstis on ebaeetiline rahastus anda (2011) ja siis ära võtta. Hariduses loodetakse pikaajalisusele, see pole lühikese perspektiiviga pop-up business, mis annab kiiresti vapustavaid tulemusi ja sobib seejärel kõrvale heita.

Haridussüsteemi kokkuvarisemise võimalus
Kuid mingisugune loogika selle taga ikkagi on: kui ühtäkki hakkab järjest enam erakoole sündima, ju siis peab kuskil midagi valesti olema. Üks võimalus on, et see on majanduslikult liiga lihtne või lausa tulus. Teine on see, et koolivõrgureformid on jätnud paljud piirkonnad vaakumisse, kolmas aga, et tavakoolide haridustase või vähene mitmekesisus on paljude lapsevanemate meelest ebapiisav.

Head hariduslikku taset ja mitmekesist õpet seostati varem nn eliitkoolidega, ent riigikontroll on tõdenud, et osa eliitkoole on praeguseks põrkunud samasuguse probleemiga: ühest küljest tahaks olla täiesti omavalitsuse tiiva all, aga teisalt vajab selle natukese lisaväärtuse loomine lisaressursse, eelkõige raha.

Praegu õpib erakoolides umbes 4 protsenti õpilastest ja see on mõistlik määr. Erakoolide liigne arvukus võiks pikapeale viia süsteemi restardi ehk taaskäivituseni ‒ kui ministeerium poleks teinud praegust brutaalset sammu.

Nimelt oleks varem või hiljem tekkinud tavahariduse kriis. Tavakoolide haridus jätkaks võrdlemisi head kõrget taset, ent ühiskonnas muutuks see väärtusetuks, sest lapsevanematel tekiks järjest tugevam mulje, et ainuõige koht oma lapse harimiseks on erakool ja järelikult on tavakoolidel ja neil, kes seal õpivad, midagi viga. Sel hetkel, kui inimesed oma hinnangutes sellise mõttekäiguni jõuavad, on kogu haridussüsteem kihistunud ja senine võrdsete võimaluste põhimõte läbi kukkunud.

Asja võib ka veidi optimistlikumalt vaadata. Paljud lapsevanemad tahavad, et nende lapsed saaksid haridust kodukohas, et nende koolitund ei meenutaks 1970ndate oma, õpetaja tunneks tänapäevaseid lähenemisi jms. Heidame ju siiani ette, kui kivisse raiutud koolielu kohati olla võib, seda küll hea eesmärgiga kivi kõigutada, aga samal ajal pannes ennast ja teisi uskuma, et koolielus polegi mitte midagi muutunud. Tegelikkuses on muutused juba käimas, aga hariduses toimuvadki asjad viivitusega. Heaks näiteks on teiste (kampaaniad «Noored kooli», «Tagasi kooli» jms) kõrval lugejale tundmatum lahendus – Huvitava Kooli nõukoda.

HTM kutsus kahe aasta eest kokku Huvitava Kooli nõukoja, et peegeldada ühiskonna ootusi haridusele ning teha kõik Eesti koolid huvitavaks. Regionaalsete mõttekodade eesmärk on innustada koole ja kogukondi koostööle huvitava kooli nimel.

„Praeguseks on algatusel ca 90 partnerkooli igast koolitüübist. Samuti umbes 70 partnerorganisatsiooni vabaühenduste, ettevõtete jt seas. Toimunud on mõttekojad kaheksas maakonnas, millest on osa võtnud rohkem kui 700 kohalikku arvamusliidrit ja eestvedajat. Eraldiseisvalt on koolides ja valdades toimunud enam kui 15 mõttekoda. Üksteise kogemustest on õppinud üle viiekümne kooli,“ teatab ministeerium.

„Oleme saanud kinnituse, et Eesti koolid tahavad olla kogukonnaga seotud ning õpilasele huvitavad, kuid samuti parema ülevaate selle kohta, mis takistab koolidel innovaatiliste lahenduste elluviimist. Koolidele oleme andnud selge sõnumi: ühiskond ja ka ministeerium ei oota õpetajatelt edetabelites ronimist ega lastelt tuupimist, vaid julgust olla uuenduslikud. Oluline on kasvatada õpilases õppimisrõõmu ja huvi uusi teadmisi omandada,“ selgitas Pille Liblik HTMist. Tähtis on tähele panna, et nii tavakoolide kui ka erakoolide esindajad arutavad koos, kuidas kooli huvitavamaks teha, ja jõuavad samade eesmärkideni.

Hegemooniline või juhtumipõhine lähenemine?
„Aga mul on tunne, et erakoole omavahel lahterdada ei tuleks, ka Rocca al Mare koolis on paljud väärtused sarnased. Meie ühisosa on see, et me oleme kõik eraalgatuslikult loodud kogukonnakoolid,“ ütles Rocca al Mare kooli juht Raul Rebane sügisel intervjuus Eesti Päevalehele.

Rõhutada, et pole vajadust erakoole liigitada, on praegu toimiv kommunikatsioonistrateegia avaliku arvamuse kujundamisel.

„Aga me ei saa keskenduda ja diskrimineerida erakoole osade ideoloogiliste valikute tõttu. On väga palju erakoole, mis on kogukonnast välja kasvanud just ses piirkonnas haridustühimiku täitmiseks, mille õpilaste vanemad pole rikkad ning mis on tõestanud pika toimimise ja kohalike elanike usaldusega oma vajalikkust. See näitab, et oleme kõik kodanikuinitsiatiivist välja kasvanud kogukondlikud projektid.“

Sellise kirjeldusega võiks kokku võtta häälekamaid sõnavõtte erakoolide kaitseks, kus argumenteerimise kohti tõrjutakse liiga perfektsete lausetega.

Ühest küljest annab selline lähenemine erakoolidele võimsa sõnumi, ent teisalt hoiab neid tagasi tõelisest dialoogist. Just kogukonnakooli ja alternatiivse pedagoogikaga kooli on kõige lihtsam kaitsta. Seda enam, et ministeerium on nüüdseks järjest kindlamalt väljendanud soovi teha erandeid majanduslikult hapramas seisus koolidele ja/või tunnustatud alternatiivpedagoogikat viljelevatele koolidele.

Seega näriti ministeeriumis hiilgavana tundunud kommunikatsioonistrateegia läbi, tõesed argumendid seoti vaid nende koolidega, kelle kohta need käivad. Praeguse strateegia külge klammerdumine halvendab praegu kõikide erakoolide positsiooni. Erakoole tuleb siiski lahterdada, et mõista erinevaid põhjuseid, miks erakoolid tekivad ja oma õpilased ka nii kergelt saavad. Aeg on kaardid ausalt lauale panna, lõpetada sobimatute arvude varrukasse peitmine ja vaadata, mis on vastase käes.

 

Johannese kool Rosmal on äraootaval seisukohal

Rosma haridusseltsi juhatuse liige Erko Jakobson:
2016. aasta lõpuni kehtib senine seadus, mille kohaselt on kohalikel omavalitsustel kohustus tasuda erakoolidele tegevustoetust kuni piirmäära ulatuses, riigikohtu lahendi tõttu saavad omavalitsused makstava summa jälle riigilt tagasi küsida.

Praegu on meil 2016. aasta tegevustoetuse taotlused omavalitsustele saadetud ning sealt ei tohiks järgmise aasta kohta üllatusi tulla. Mis saab aastast 2017 ‒ tõesti ei tea, väga palju küsimusi on veel otsustamata. Ka meie koduvald Põlva on koolivõrku oluliselt ümber kujundamas, ka see võib meie olukorda märgatavalt mõjutada. Praegu meil pikemaajalisi lepinguid valdadega pole, praeguses seisus pole nende sõlmimiseks ka piisavalt infot.

Õppemaksu tõstsime sügisest 10 protsenti, rohkem ei lubagi kehtiv erakooliseadus seda korraga tõsta. Kuna meie kool pole rikkurite laste kool, siis on ka praegune õppemaks (40,70 eurot kuus) peredele väga suur väljaminek, eriti kui perest käib koolis mitu last.

 

Autor: AKSEL LÕBU, ajakirjanik
Viimati muudetud: 26/11/2015 10:08:36