Anneli Ott Tsolgo arendusühingust tõdes oma ettekandes, et külaelu tuleb teadlikult luua iga päev – linnaelu kujuneb iseenesest. Foto: erakogu

Juba viiendat korda tulid eelmise nädala neljapäeval ja reedel kagueestlased Käärikule kokku sarja „Kogukonna vedurid” konverentsile. Seekordsel konverentsil „Maaelu loojad” ei arutatud enam, kas maal on elu võimalik, vaid kuidas maal veelgi paremini elada.

Konverentsi alguses ütles Põlvamaa partnerluskogu tegevjuht Tiiu Rüütle, et õhus on kolm küsimust: kes on need, kes ennast salgavalt iga päev maaelu loovad, kuidas nad seda teevad ja miks nad seda teevad? Ta tuletas meelde, et enne üle-eestiliste Leader-gruppide loomist olid just Võru-, Põlva- ja Valgamaa katsejänesteks, kas Leaderi programm saab üldse Eestis toimida. Lõbusalt meenutati ka, et algusaegadel oli keskmine taotletav toetussumma 2000–3000 krooni.

Konverentsi avaettekande tegi Anneli Ott Tsolgo arendusühingust, ta on ühtlasi ka Võrumaa partnerluskogu tegevjuht. Nagu hiljem nii mõnigi teine esineja, nii kinnitas ka Ott, et kõige olulisem põhjus, miks maal vabatahtlikult külaelu arendatakse, on lapsed.

„Nii kaua, kuni lava ees hüppab kasvõi üks laps, tasub investeering ürituse korraldusse ära,” nentis Ott.

Kuigi Tsolgo küla ei jää ühegi suure maantee äärde, on inimesed ometi hakanud külla jälle tagasi tulema ning majugi ehitama või renoveerima. Ilmselt meelitab inimesi ka linna lähedus ja ilus järvedest kubisev maastik.

Tsolgos on külaelu ühiselt arendatud juba 12 aastat. Praegu on neil hea tagasi vaadata toona tehtud arengukavale, millest osa on täidetud, osa aga (õnneks) mitte. Tsolgos on korda tehtud rahvamaja ja sellest teisel pool teed asuv koolimaja, mis mõlemad on mõeldud teenuste keskuseks.

„Külaelu tuleb teadlikult luua iga päev,” lisas Anneli Ott. „Linnaelu kujuneb iseenesest, seal saab elada ka nii, et ise midagi ei tee, aga maal peab iga päev looma.”

Toetusteta oleksime õnnelikumad?
Sageli tähendab külaelu arendamine tänapäeva mõistes teatavasti lõputut projektide kirjutamist. Värvika ja humoorika ettekandega esinenud Sangaste vallavanem Kaido Tamberg leiab, et projektideta oleks elu maal palju parem.

„Kui toetusi ei oleks, oleks Eesti õnnelikum, aga see tähendaks, et kogu Euroopa Liidus ei tohiks toetusi olla,” sõnas ta. „Vanasti ehitati kõik asjad kogukonna jõuga.”

Ka Tamberg leidis, et eelkõige tuleb maal luua võimalikult hea keskkond noortele, haritud naistele ja lastega peredele. Ühtlasi pakkus ta, et maaelu suurimaid hädasid on rahvastiku üheülbastumine.

„Kui on kaks samasugust kana karjas, siis nad hakkavad varem või hiljem üksteist nokkima,” sõnas Tamberg.

Paistis, et Tamberg on maaelu teemadel üsna palju filosofeerinud. Nii näiteks on ta jõudnud järeldusele, et maal on kuu maale lähemal. Maal soovib aga nende vald anda inimestele tagasi kujutlusvõime võlujõu ja loomise lusti.

Põnevalt rääkis „merenduse” arengust maal Elmo Saul Nõuni purjeklubist. Klubi asutati 2011. aasta augustis ning nüüdseks on see usinalt järvel tegutsenud, nende noor purjetaja Kätlin Simson on valitud koguni Eesti purjekoondisesse. Tänavu tuleb Nõunis juba neljandat korda purjeregatt ja see on üritus, mis on purjeklubi ja piirkonda pildil hoidnud. Purjeklubil on seitse alust ning regulaarseid koolitusi korraldatakse nii lastele kui ka täiskasvanutele, kusjuures kohale käiakse isegi Tartu kandist. Samuti koolitatakse väikelaevajuhte ja tehakse raadiosideoperaatori kursuseid.

„Nendes inimestes, kellega koos tegutseme, on palju rõõmu ja elurõõmu. Meil on eelkõige tahe ja rõõm – need on olulisimad, mis peavad olema,” tõi Elmo Saul välja ühe aspekti elu võimalikkusest maal. Ühtlasi nentis ta, et mitme aasta jooksul vabatahtlikku tööd tehes kipuvad inimesed sellest väsima, head lahendust peale vahepealse puhkamise pole. Saul lisas, et sugugi vähetähtis pole teha ka ise äriplaan, olgu see nii vigane kui tahes.

Rohkem ärimehelikust vaatepunktist tegid oma ettekanded Tarmo Timmi Võrumaalt Navi külast Jaagumäe talust ja Elar Edesi OÜst Tuuleristi Põlvamaalt Vana-Koiola külast. Ülevaate Põlva valla arengutest andis arendusnõunik Mari-Riina Terna.

Kui lapsi pole, kaevu ei saa, ja vastupidi
Meeleoluka ettekandega oma Seto Suksu Seiklustest astus saalitäie huviliste ette Paul Hunt. Ta jutustas, kuidas koos elukaaslase Marellega võetud hobuste pidamisest kujunes õige pea teenuse pakkumine. Tänu hoburetkedele saavad nad kulud hobustele hoida nullis. Hunt lisas, et päris põnev on vaadata, kuidas inimesed tulevad, lasevad end natuke hobusega sõidutada, peavad metsa ääres piknikut ning pärast seda on kohe veendunud, et tahavad samuti maale kolida.

Paul Hunt on igal juhul veendunud, et maale – Värska valda Väike-Nedsaja külla – on nad tulnud selleks, et jääda, kuigi maal tuleb silmitsi seista ka kummalise bürokraatiaga: „Kuna meil lapsi pole, ei saa me kaevu jaoks raha küsida. Aga kui pole kaevu, siis lapsi teha ka ei saa.” Olgu siiski lisatud, et kaev on neil nüüd olemas – selle kaevasid nad käsitsi pooleteise kuu jooksul talgute korras.

Konverentsipäeva teises pooles tutvuti mitmesuguste projektidega ja nende reaalsete väljunditega. Sisenäitusel sai näha-osta toiduaineid, käsitöid, proovida virtuaalset vereta jahti jne. Et kõht tühjaks ei jääks, võis välinäitusel osta Uma Meki kaubamärgi alt pakutavaid tooteid. Õues järve ääres esitleti kõikvõimalikke mootoriga ja mootorita sõiduvahendeid, mida ühingud on omale soetanud külalistele põnevuse pakkumiseks.

Kahtlemata pole MTÜde aktivistide ja väikeettevõtjate elus väheoluline ka kontaktide loomine – uusi leida ja vanu üles soojendada sai kogu õhtu jooksul. Reede hommikul aga pakkus Marek Mekk Valgast võimalust läbida praktilist harjutust hea meeskonna loomiseks.

Konverentsi „Maaelu loojad” korraldasid Võru-, Valga- ja Põlvamaa partnerluskogud ning konverentsi juhtis Haimar Sokk.

 

 

Autor: VIRGE RÜGA
Viimati muudetud: 21/05/2015 11:06:23