Kristo Ausmees. Foto: Aksel Lõbu

Valgamaal Helme vallas Taagepera külas kasvanud 37-aastane kolme lapse isa Kristo Ausmees juhib lisaks uroloogiameti pidamisele Tartus Medita kliinikut, korraldab vennaga „Meie liigume” üritusi inimeste liikumisaktiivsuse suurendamiseks ja veedab aega perega. 1996. aastal tõid arstiõpingud Ausmehe ülikooli Tartusse, kus ta praegugi elab, ent liikumisprojektidega jääb ta jätkuvalt seotuks Kagu-Eestiga.

Kas side Tõrva kodukandiga on jätkuvalt olemas?
Ikka, ema elab seal ja olen ikka käinud, vanad tuttavad on seal kõik. Kui tulevad Tõrva inimesed tänaval vastu, siis tunnen ikka nägupidi ära. Aga iga päev seal enam ei liigu, ei ole lihtsalt aega käia.

Helme valla ettevõtmisel plaanitakse nüüd ümberkaudsete omavalitsuste liitumist, mida te sellest arvate?
See on kohalikule kogukonnale ääretult oluline ja vajalik samm. Ma ise olin Helme vallavolikogu esimees jaanuarist 2004 kuni sügiseni 2005. Noore inimesena proovisin poliitikat ja juba siis olid need tuuled sellised, et võiks ühineda.

Helme taha on see jäänud terve see aeg ja nüüd on üsna üllatav, et osaliselt samad inimesed, kes tollal olid vastu, on nüüd ühinemise algatajateks, aga eks siin ole pragmaatiline mõtlemine. Ma isiklikult julgen öelda, et tegelikult enam ei ole viimane aeg ühinemiseks Tõrva kandis. Hiljaks on jäädud. Aga parem on seda teha vabatahtlikult kui riigi sunnil.

Kuidas tee kohalikku poliitikasse ja Helme vallavolikogu esimeheks kulges?
Ma olin üks nendest, kes koos paljude tuttavatega ühines Res Publicaga 2001. aastal. Ettepanek kandideerida tundus huvitav. Ma olin siis 24-aastane, just kevadel lõpetanud ülikooli ja tol ajal tundus mulle, et poliitika on see, millega võiks tegeleda järgmise viie kuni kümne aasta jooksul lisaks meditsiinile.

Valimistel läks üsna edukalt: sain vallas täiesti tühja lehena paremuselt teise tulemuse tolleaegse vallavanema järel. Algul olime opositsioonis, 2004. aasta jaanuariks Res Publica võttis võimu ja mulle pakuti volikogu esimehe kohta.

Asi jäi peagi pooleli, sest see ammendus. Ma sain aru, et poliitika ei ole minu jaoks. Ma ei ole nii suur meeskonnamängija, kui poliitikas on vaja, ja ma pigem usaldan enda otsustusvõimet. See oli ka põhjus, miks ühel hetkel oli vaja tagasi tõmmata ja hakata Tartus rohkem meditsiinile keskenduma.

Miks õppisite just arstiks ja miks selline spetsialiseerumine?
See oli elu paratamatus, mõlemad vanemad olid tol ajal arstid, sugulaste hulgas on ka päris palju arste. Kuna mul olid üldiselt reaalained ja loodusteadusained tugevamad kui humanitaarained, siis oligi valida selle taustaga erialade vahel.

Kui oli vaja spetsialiseeruda, oli mul kaks-kolm valikut. Tollal oli jutt nagu tänapäevalgi, et meestearste ja androlooge on Eestis vähe koolitatud ja turg oli tühi. Mulle ühel hetkel paistis, et see võiks tulevikus olla hästi perspektiivne ja vajalik eriala, ja kuna ma olin ülikooliajal varem töötanud abiõena uroloogiaosakonnas, siis oli valdkond tuttav ja sealjuures mitte vastumeelne. Selle nimel, et sinna androloogia-uroloogia residentuuri saada, sai kõvasti vaeva nähtud. Ma olen selle elu poolt pakutud võimalusega praegu väga rahul.

Selle asemel, et jätkata TÜ kliinikumis, tegite oma erakliiniku. Kuidas sellele otsusele jõudsite?
Kliinikumides või suurtes haiglates tuleb mingil ajal sein ette. Ma ei ole tiimimängija, aga ma olen ka suhteliselt otse ütleja. Kui ma näen, et mingid asjad on valesti, sellest korduvalt räägid ja need ei muutu, siis on mõistlikum ära minna. Kui sinu panust piisavalt ei hinnata, on mõttekam kõrvalrada võtta.

Seal olid inimlikud ja administratiivsed faktorid, oli võimalus saada haigekassa leping, oli uus konkurss, kiiresti tuli tegutseda. Hea kolleegi doktor Gennadi Timbergiga lõime 2011. aasta alguses juriidilise keha, Medita kliiniku, taotlesime haigekassast lepingud, saime, tuleb tunnistada ka esimesel korral väga head lepingud nii Tallinnas kui Tartus uroloogiateenuse osutamiseks ja tegime kahe filiaaliga kliiniku.
Nii nagu ikka, inimesed kasvavad natuke lahku ja 2013. aasta lõpus tegime doktor Timbergiga otsuse, et jätkame eraldi, ilma igasuguste tülideta. Tema tegutses nagunii Tallinnas ja mina Tartus. Mina tahtsin laieneda ja Tartus oleme seda teinud ka. Uroloogia erialale on tulnud palju teisi lisaks: seitse eriala, kus on nii ambulatoorne vastuvõtt kui ka päevaraviteenused. Niipalju kui ruumi juurde tuleb, niipalju jääb kohe puudu ka.

Teie doktoritöö „Keskealiste meeste reproduktiivfunktsioon: seos eesnäärme, elustiili faktorite ja paari viljatusega“ räägib sellest, kuidas mehe viljakusnäitajad sõltuvad elustiilist. Millest selline teemavalik?

Eesnäärmehaigused ja nendega seotud riskifaktorid ning eesnäärmehaiguste seos mehe muude reproduktiivhäiretega on kündmata maa, seda pole maailmas eriti uuritud. Järgmine samm on leida selle teema seest veel nišš, minu teadustöö teema oli üsna lai, see oli üks esimesi selle valdkonna teadustöid üldse.

Eesnäärme suurenemise ja põletikega ei tegeleta nii palju kui kasvajatega. Eesti on õnnelik koht, kus ühel ajal olid ühes paadis inimesed, et eesnäärmepõletikku ja viljakusnäitajate seost uurida, ja mitte ainult vanematel meestel. Seda teadmist, mida me kümne aasta jooksul saime ja artiklites kirjeldasime, kasutatakse ka tänapäeval.

Siis püsib ka ilmselt soov akadeemilistes kirjutistes ja loengutel jagada seda uuritut?
Jah, eks ma ikka loenguid pean ja uuendan oma teadmisi teiste kirjutiste põhjal. Ka kliinikus teeme teadusuuringuid ja kogume andmeid, aga kirjutamine on unarusse jäänud ajapuudusest. Kaheksatunniseid tööpäevi pole juba ammu näinud.
Eelmine etapp elus oli neli aastat, mil ma tegelesin lisaks kliinilisele tööle intensiivselt teadusega. Ilmselt see etapp väsitas ära, nüüd on etapp, kus ma tegelen kliiniku arendamise ja meditsiinilise tööga niikuinii. Kui kliinik saavutab sellise seisu, kus ei ole enam mõttekas edasi areneda, sest see tooks rohkem kulu kui tulu, siis ilmselt tuleb hakata jälle teaduspoolega tegelema.

Eesti meditsiinis on ennetustööd vähe. Kas inimesed tulevad liiga harva omal algatusel arsti juurde?
Eesti meditsiinisüsteem kahjuks on üles ehitatud tagajärgedega võitlemiseks, mis muutub järjest raskemaks. Haigused progresseeruvad, inimesed muutuvad vanemaks, krooniliste haiguste osakaal kasvab, arstijärjekorrad on tänapäeval ikkagi meeletult pikad. Me hoiame kliinikus teadlikult järjekordi enamikul erialadel lühemana kui kuu aega (uroloogias on see natuke pikem), et inimesed saaksid varem arsti juurde.

Minu arust ongi see, et meil on järjekorrad nii pikad, tegelikult põhjuseks, miks me lõppkokkuvõttes raiskame meeletult palju omaenese sotsiaalsüsteemi raha tagajärgedega võitlemisele. Kui inimesed jõuaksid varem arsti juurde, siis rahahulk, mis kuluks meditsiinisüsteemile, jääks küll samaks, aga see saaks palju efektiivsemalt ära kulutatud, rohkem inimesi saaks arstiabi.

Seega teenustasuga erakliinikute süsteem on lahendus järjekorraprobleemile?
Ma arvan, et kui Tartus ei oleks praegu erakliinikuid, oleksid kliinikumi järjekorrad kaks korda pikemad, nii on igal pool. Erakliinikute huvi on võimalikult palju n-ö mahtu teha. Kui kogu Eesti meditsiin oleks turumajanduslikult üles ehitatud, siis oleks ka järjekorrad haiglavõrgu haiglates palju lühemad.

Mida rohkem on teenusepakkujaid, seda parem on kvaliteet, seda rohkem on inimestel valikuvõimalusi ja sellest võidavad ainult inimesed. Suurhaigla juhiga läksime pool aastat tagasi väga teravalt vaidlema sel teemal. Pärast seda, kui ma tõin talle ühe elulise näite, sai ta aru, et erakliinikuid on vaja. Nimelt: 20 aastat tagasi oli meil üks toidupood, kus letid olid tühjad, ja kui kaup tuli, pidid sa järjekorras seisma tunde tööaja arvelt – kas sa vahetaksid selle tänase seisu vastu, kui kõik poeletid on lookas, kui iga nurga peal on erinevad firmad, kes pingutavad selle nimel, et sa oleksid nende klient?

Haiguste ennetusega on seotud ka inimeste liikuma saamine. Kas rahvaspordiürituste korraldamiseni viiski arstlik soov inimeste tervist parandada?
See oli kindlasti üks soov. Ma olen ise olnud spordimees väikesest peale. Suusatamine, jooksmine, pallimängud, suvel ujumine oli meil maal, kus ma noorena elasin, ikkagi põhitegevus. Tol ajal ei olnud arvutit, internetti ja arvutimänge ja selge, et me olime värskes õhus rohkem kui tänapäeva lapsed.

Ülikooliajal nii õppimine kui ka suur linn võtsid oma aja ja mu tervisenäitajad läksid tohutult allapoole, ma tegelesin spordiga palju vähem. Ja siis ma nägin seda ja sain aru, kui oluline on tegelikult regulaarse füüsilise koormuse roll.

Teiselt poolt arstina näen seda, kui vähe inimesed oma tervisest hoolivad, kui vähe nad tõesti liiguvad ning kui palju kaalutõus ja istuv eluviis mõjutab nende tervist.

2009. aasta sügisel tulime heade sõpradega mõttele, et kuidagi peaks hakkama meeste tervist turgutama. Poole aasta pärast käivitasime terviseprojekti „Mehed liikuma”. Aeg oli tegelikult ülimalt hästi tabatud, sest Eesti sai just hakata Euroopa Liidu sotsiaalfondi raha kasutama inimeste tervise parandamiseks. Meie oma „Mehed liikuma” projektiga olime just selline võimalus, mille kaudu tehti väga palju üritusi, teavitustööd, kampaaniaid ja mõjutati inimeste käitumist.

Ma julgen arvata, et saime Lõuna-Eestis liikuma üle tuhande mehe, kes võib-olla varem seda ei teinud. Ääretult palju positiivset tagasisidet tuli selle kolme-nelja aasta jooksul. Miks see projekt praegu varjusurmas on – lihtsalt rahastamist ei ole ja ei ole ka mingit uuenduslikku ideed, kuidas järgmist sammu teha või käivitusnuppu uuesti leida. Saime aru, et asjale tuleb praegu panna pidur peale.

Aga elu tühja kohta ei salli ja selle tõttu sai käivitatud projekt „Meie liigume”. Esimesel aastal oli see ainult triatlonisarjana, sel aastal toimub sari juba kolmandat korda. Põhirõhk on noortel, lastel ja nende laste vanematel. Ma näen neid vanemaid, kes esimesel aastal käisid oma lastega triatlonil kaasas, teisel aastal ise mõnel üritusel kaasa tegemas. Kolmandal aastal on nad ennast registreerinud juba kogu sarjale.

Sel aastal oleme „Meie liigume” egiidi all toomas turule ka teisi võistlusi: ujumisvõistlused, mõned jooksud, väljaspool triatlonisarja ka mõned rahvatriatloni üritused, aprillis oli Allan Orase rattamaraton Põlvamaal.

Triatlon on karm ala ja järjest rohkem räägitakse rahvaspordi puhul ülepingutamisest.
Ujumine, rattasõit ja jooks on tavapärased sportlikud tegevused, aga kui paneme need kokku, on see esimesel korral kindlasti üliinimlik, ükskõik milline distants, isegi kõige lühem. Triatlon on karm, aga seda võib teha rahvasportlase tasemel läbitegemise nimel.

Eelmine aasta oli liikumisaasta. Kas saime eestlased rohkem liikuma?
Ma usun, et iga aastaga liigub üha rohkem eestlasi. Kõige suuremaks muutuseks on see, et kaasa löövad lapsed, kes kümme aastat tagasi ei olnud harjunud liikuma. Võrreldes viie aasta taguse ajaga eestlased liiguvad ja hoolitsevad füüsiliselt oma tervise eest ilmselt rohkem kui toona. Aga samal ajal on see protsent ikkagi väike. Mõjutavad väga paljud elustiili faktorid: töö ja tööaeg, kõiksugused ahvatlused, mis on seotud mõnuainetega või meid ümbritsevate võimalustega.

Nii et inimeste liikuma saamiseks peate oluliseks just laste kaudu nende vanemate mõjutamist.
Eks ongi see mõte, et kui algul käid lapsega ja saad selle pisiku ja kui laps kodus ütleb: „Issi, minu ratta paned sa auto katusele, aga miks sa oma ratast ei pane?” … Ma arvan, et üks parimaid asju, mis paneb inimest mõtlema oma elustiili valikute peale, on tema oma lapse arvamus. Mõnes mõttes ma teengi seda oma laste jaoks, et nad oleksid terved, et nad ei satuks süstla otsa, et nad tahavad, et neist oleks tulevikus ühiskonnale rohkem kasu.

Sport on üks kõige õiglasemaid tegevusi. On muidugi palju valskust ja dopingut. Aga just laste sport on see, mis annab väga õiglase ellusuhtumise. Kui sa teed oma asja hästi ja pühendumusega, siis on võimalik kuskile jõuda, see on lihtsalt üks elu õppetund. Kas päris tippu, see ei sõltu enam väga palju sinust, seal hakkab laste puhul rolli mängima eelkõige looduslik anne.

Kui muidu olete rohkem isetegija, siis projekte juhite koos vend Siim Ausmehega. Milline on teie sünergia?
Siimuga saame väga hästi läbi. Mina suudan võib-olla genereerida asju, millel Siim nurgad maha saeb või hööveldab ja teeb need kasutatavaks. Kuigi mina olen kannatlikkust elus kõvasti juurde õppinud, on Siimule seda antud palju rohkem. Mänedžeri või promootorina on Siim tohutult hea, sest ta suudab ka pisiasjadele suurt tähelepanu pöörata. Ma ei ole Siimu kohta kuulnud kunagi seda, et ta lubatud asjad tegemata jätaks või kellelegi midagi võlgu jääks.

Just üks päev arutasime, et oleme 2006. aastast, Siim oli siis just ülikoolist tulnud, koos mitmesuguseid tervise- ja liikumisprojekte arendanud. Kui me oleme kaheksa aastat koos teinud ja siiamaani kokku jäänud, siis ma arvan, et me sobime väga hästi. Lisaks sellele, et me lapsepõlvest oleme head sõbrad olnud, ongi meil ilmselt üks maailmavaade. Ma olen väga rahul, et saan temaga koostööd teha.

Uuringuid tuleb teha enne vaevuste ilmnemist
Dr Kristo Ausmees selgitab, kuidas on valuga uroloogi juures, mida uroloogia endast kujutab ja millal peaks hakkama plaanilistel uuringutel käima.
Uroloogia on arstiteaduse distsipliin, mis tegeleb uroloogiliste haiguste ehk kusetrakti ja teatud määral sugutrakti haigustega, eelkõige mehe sugutrakti haigustega. See on interdistsiplinaarne eriala, kuhu tänaseks päevaks on väga palju günekoloogiat juurde tulnud, samuti palju laborimeditsiini, geneetikat, on onkoloogiat (enamiku uroloogilisi kasvajaid diagnoosivad Eestis uroloogid, mitte onkoloogid), on funktsionaalne uroloogia ehk erinevad uuringud ning uue valdkonnana androloogia pool, mis on viimased 10 aastat olnud uroloogia suberiala. Androloogia tegeleb mehe reproduktiivtrakti ehk mehe sugutrakti ja mehe alumise kusetrakti haiguste ja raviga.

Meditsiin ongi vahepeal valus, see on meie enda tervis. Meil ei ole paraku võimalik ilma inimesele pahatihti natuke haiget tegemata võtta analüüse ja teha proove. Kas või lihtne vere võtmine tekitab mõnele sellist piina, et ta ei julgegi arsti juurde tulla.

Eesnäärmesekreedi uuring on probleemide korral enamikule üsna valus tegevus, sest eesnäärme kude ongi siis turses ja valulik, mitte et protseduur ise oleks valulik. Proovime võimalikult palju valu maha võtta, valu vähendamine protseduuride käigus on üks oluline komponent.

40.–45. eluaastal tuleks teha esmased eesnäärmeuuringud, olenemata sellest, kas mehel on kaebusi või ei ole. Veel varem tasuks teha neil, kel on perekondlik haiguste eelsoodumus, näiteks eesnäärmekasvaja. Neil, kelle isadel või vanematel vendadel on olnud eesnäärmepõletik, mille tagajärjel on alanud urineerimishäired, tasuks esmased uuringud teha 25–30aastaselt. Me näeme ära baasseisundi ja tulevikus saame vaadata, millised on muutused.

Kuni 45. eluaastani võiks iga viie aasta tagant baasuuringu teha, mitte ainult eesnäärme kohta, vaid ka vererõhk, kolesterooli tase, veresuhkru tase. Loomulikult, kui on mingid kaebused, tuleb esimese asjana kiirelt pöörduda oma perearsti poole. Perearstisüsteem on nii palju Eestis edasi arenenud, et kõik inimesed peaksid oma perearsti usaldama. Kui ei usalda, tuleb perearsti vahetada, selle pärast ei saa jätta ära arsti poole pöördumata.

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 25/01/2016 09:31:19