Ajaloohuviline põlvalane Rein Kaldma kirjutab, kuidas neil päevil 95 aastat tagasi sai alguse Eesti politsei ja milline politseijuht oli omaaegne Petseri-Võru prefekt Roman Kard, kes muude tegemiste hulgas asus kinnipeetutele lugemist õpetama.

Eesti politsei ja Võrumaa politsei loomise algusest
Eesti politsei loodi 12. novembril 1918, mil politseijaoskonnad võeti Saksa okupatsiooni aegselt politseilt üle ja tööle asusid Eesti ametnikud. Tõsi, siis kandis see struktuur küll miilitsa nime, sest miilits oli siis munitsipaalalluvuses, siseministeeriumi koosseisus loodi 1918. aasta novembris miilitsaosakond, kuid 1919. aasta veebruaris muudeti see Politsei Peavalitsuseks.

17. detsembril 1919 võttis Eesti Asutav Kogu vastu politsei tegevust reguleeriva „Politseikorralduse seaduse“. Vaadeldava seaduse alusel loodi riiklik välispolitsei ja alates 1920. aastast jäigi ainukasutusse termin „politsei“.

Eesti politsei piirkondlikuks juhtimiseks loodi politseiringkonnad (prefektuurid) ja eelnimetatud seaduse järgi moodustas maakond ühes maakonnalinna ja alevitega omaette politseiringkonna. Sellisel viisil kujunes üheksa politseiringkonda: Harju, Viru, Järva, Pärnu, Viljandi, Tartu, Saare ja Võru maakonna halduspiirides. Neile lisaks loodi veel iseseisvate politseiringkondadena Tallinna, Tartu ja Narva linna- ning raudteede politseiringkond.

Iga maakonna politseiülema asukoht oli maakonnalinnas, linna politseiülem asus vastavas linnas, aga raudteede politseiülem asus Tallinnas. Tallinnas, Tartus ja Narvas oli abipolitseiülema ametikoht, samuti oli abipolitseiülema ametikoht Harju, Viru, Võru, Lääne, Tartu, Valga, Petseri, Viljandi ja Pärnu maakonnas.

1925. aasta novembris võttis Eesti valitsus vastu „Politseiasutuste kujundamise määruse“ (RT, 1925), mille alusel 1. jaanuarist 1926 loodi politseiprefektuurid: Tallinn-Harju, Tartu-Valga, Rakvere-Paide, Lääne-Saare, Pärnu, Viljandi, Võru-Petseri, Narva. Nimetatud määruse alusel töötasid politseiprefektuuris prefekt, abiprefektid, allkonstaablid, vanemkordnikud ja kordnikud.

1927. aastal tehti politseis jälle olulisi muudatusi, sest 25. märtsil 1927 vastuvõetud „Politseiasutuste kujundamise määruse muutmise määrusega“ (RT, 1927) muudeti prefektuuride arvu ja nimetusi. Prefektuure jäi seitse, nende hulgas ka Võru-Petseri prefektuur, ning kolme suure prefektuuri – Võru-Petseri, Viru-Järva ja Viljandi-Pärnu – abiprefektidele anti prefekti õigused. Võru-Petseri abiprefekti tegevuspiirkond oli Petseri linn ja maakond.

8. jaanuaril 1932 võeti vastu „Politseiasutuste kujundamise muutmise määrus“ (RT, 1932), millega asutati Petseri-Võru prefektuur ja muudeti taas iseseisvaks Narva prefektuur. Tollase Petseri-Võru prefektuuri koosseisu kuulusid Petseri, Võru ja Antsla linn ning Petseri ja Võru maakond. Prefekt Roman Kard asus Petseris.

Roman Kardi politseikarjäär
Küllap on praegu Roman Kardi nimi vähetuntud, kuid ta väärib, et Kagu-Eesti inimesed temast teaksid.

Ta sündis 18. septembril 1898 Kundas ja enne nime eestistamist oli ta perekonnanimi Pavian. Lõpetanud 1917. aastal Tartus H. Treffneri gümnaasiumi, õppis ta mõned aastad Peterburi ülikoolis matemaatikat ja õigusteadust Tartu ülikoolis, kuid kõrgkool jäi siiski lõpetamata.

Aastatel 1920-1921 töötas Kard toitlusministeeriumis osakonnajuhatajana. Ta astus politseiteenistusse ja 1. juulil 1921 määrati ta ülema asetäitjaks Tallinna piiripolitsei punkti, mis asus Tallinna sadamas. 13. juulil 1922 kinnitati ta sama piiripunkti ülema ametisse.

Kard õppis kõrgemate politseiametnike kursustel ja lõpetas need 1921. aasta oktoobris. Taas tuli ametikõrgendus, kui ta märtsis 1923 määrati Tallinna 5. politseijaoskonna ülemaks. Kuid siis tuli tema teenistuses suur tagasilöök: ta vabastati jaanuaris 1925 ametikohalt seoses enamlaste 1924. aasta mässukatsega. Nimelt andis tollane siseminister K. Eenpalu äärmiselt kriitilise hinnangu 5. politseijaoskonna ametnike tegevusele (tegelikult tegevusetusele – RK) mässu ajal.

Kümme mässajat olid varahommikul rünnanud politseijaoskonda, kohal oli rajooniülem Tammel, ta oli jaoskonnas korrapidaja. Kuid ta ei avaldanud mässajatele mingit vastupanu ega üritanud ka vastupanu korraldada ja põgenes jaoskonna hoovipoolse ukse kaudu linna ning ilmus jaoskonda alles kell 9, kui mässajad olid jaoskonnast kadunud.

Jaoskonnaülem Roman Pavian (Kard) oli küll kodust väljunud kell 7.20, kuid jaoskonda jõudnud alles 9.30 ning jaoskond oli olnud mitu tundi ilma juhtimiseta, seal valitses äärmine korralagedus: mehed olid laiali löödud, telefon puruks pekstud. Siseminister oli karm ja pidas veel kord vajalikuks meelde tuletada, et juhtivate politseiametnike esmakohus on rünnaku puhul võimalikult kiiresti tegutseda – tuleb kasvõi oma elu hinnaga kaitsta riigi sisejulgeolekut.

Kardile kui jaoskonnaülemale langes kogu vastutus selle pärast, et temale alluv jaoskond oli võitlusvõimetu. Mees vabastati töölt, kuid siseminister lubas teda kui „vilunud tööjõudu“ peagi politseiteenistusse tagasi võtta, siiski vaid „politsei kantseleiliste tööde alal“.

See oli Roman Kardile edaspidise teenistuskäigu uueks lähteks, kuna tal avanes võimalus visa tööga ennast taas õigustada vormi kandva politseiametnikuna.

Nii ta töötaski algul kantseleitööl, olles politsei peavalitsuses kaitsepolitsei osakonna sekretäri kohusetäitja. Peagi algas tema teenistuses uus tõus: veebruaris 1926 kinnitati ta poliitilise politsei vanemassistendiks.

Kard oli omandanud oskused ja kogemused välispolitsei teenistusliinis ja seepärast oli välispolitsei töö talle eriti südamelähedane. Olles püüdlik ja varjamata oma soovi töötada välispolitseis, tuldi talle vastu ning 1. jaanuaril 1927 paigutati ta Tartu 3. jaoskonna komissariks. Jaanuaris 1928 määrati ta aga Viru-Järva abiprefekti ajutiseks kohusetäitjaks, siis Narva abiprefektiks.

Veebruaris 1932 nimetati Roman Kard vastloodud Narva prefektuuri juhiks. Sellel ametikohal oli Kard veidi üle aasta, siis viidi ta üle Lõuna-Eestisse. 1. mail 1933 hakkas Kard täitma Petseri-Võru prefekti ülesandeid.

Vastuoluline prefekt
Petseris prefektina teenides paistis Kard silma omapärase juhtimisstiili ja käitumisega, ta oli ka vastuoluline isiksus. Kard võis olla terav ja kasutada juhtimises jõulisi võtteid, kuid ta oli äärmiselt korrektne teenistusala käskkirjade ja juhendite vormistamisel. Samuti suutis ta tagada avaliku korra nii Petseris kui maakonnas, tulemused kuritegude avastamiselgi olid arvestatavad.

Kard lõi usalduslikud sidemed ajakirjandusega, andes teavet üksikkuritegude kohta, samuti igakuulisi ülevaateid kuritegevusest Petseri- ja Võrumaal. Elanikkond sai seeläbi väga tähtsat teavet, seejuures ka näitarvudes – näiteks registreeritud kuritegude arv ja nende avastamine. Samuti avaldati Võru lehes temaga tehtud intervjuusid, mida nimetati jutuajamisteks prefektiga. Selgub, et ka selline teave oli inimestele oluline.

Ühes intervjuus avaldas Kard tunnustust uuele karistuskorrale ja ütles, et uus kord on avaldanud ootamatult häid tulemusi. Ta ütles avameelselt välja, et kuni uue karistuskorra tulekuni puudus politseil võim, ja selgitas: „Korrarikkumisi, ulakusi, laaberdamisi jne, mis eriti Petserimaal avalduvad, on võimalik piirata vaid valjema karistusega. Hää sõna ja lahke näoga ei saanud siin palju seisukorda parandada. Prefektil puudus kuni 1. veebruarini (mõeldud on 1935. aastat – RK) lihtsalt võim seadusest üleastujate korralekutsumiseks. Et valitsuse poolt nüüd suurendati prefektide võimu, on see vägagi tarvilikuks ja tulemusrikkaks sammuks osutunud.”

Prefekt: kirjaoskuse edendaja, laskesportlane ja ratsamatkaja
Prefekt Kard mõtles välja mitmesuguseid uuendusi, mida ta politseitöös rakendas.

Üks uuendusi oli arestikambris viibivatele isikutele aabitsa õpetamine. Ta seadis sisse korra, mille järgi kauemat aega kinniistujatele vahialustele õpetati arestikambris tähti ja kirjutamist. Ajakirjanikule, kes küsis Kardilt vahialustele aabitsa õpetamise edenemisest, selgitas ta, et „nii mõnigi mees, kes enne oma nime asemele vahistuslehele kolm risti tegi, on nüüd juba väikselt kirjaoskaja, vähemalt oskab ta juba oma nime kirjutada“.

Kard oli prefektuuris laskespordi edendaja, kuid ka jahinduse harrastaja. Ta oli hea laskur ning laskevõistlustel oli ta parimate hulgas. Samuti tegutses ta laskevõistluste kohtunikuna ja omas vastavat kvalifikatsiooni.

Kard oli Petseri politseiametnike kogu esimees, samuti toimekas Petseri seltskonnaelus. Ajakirja Petseri Žurnaal 1936. aasta ühes numbris kirjutatakse Petserimaa tegelastest sõnas ja pildis. Selles loos leiame ka Roman Kardist tehtud sõbraliku šarži ja tema kohta öeldakse: „Petserimaalastele väga hästi tuntud härra. Mees, ilma kelleta ei saa läbi ükski seltskondlik komitee. Suvel teeb oma „eskadroni“ ees ratsasõitu ja külastab guljänjeid, ent talvel harrastab suusasporti ja vahel näitab enda ka ballisaalis. Petseri daamide magus unistus, sest veel poissmees.“

Kardile meeldis ratsutamine ja seda juba esimesest päevast, mil ta asus prefekti ametikohale. Petseris asus politsei ratsareserv ning seepärast oli Kard igapäevane ratsareservi külastaja, ta harrastas seal ratsasõitu ja koos kordnikega osales Petserimaa guljänjetel, kuid ikkagi korra tagamise eesmärgil.

Hobused olid prefekti hobi. Ta käis hobuseid ujutamas ja karjatamas ning tegi kogu rügemendi koosseisuga ratsamatku. Kuid prefekti peale hakati nurisema, et ta oma põhitööd seostas suuresti ratsareserviga, hoidis selle teenistuses olevaid mehi samuti pidevas tegevuses hommikust õhtuni ja perekondadele ei jäänud neil üldse aega. Kord ratsareservis läks käest ära siis, kui esines joomisi ja teenistusruumidesse toodi naisi.

Kaebus Kardi kohta jõudis siseministrini, kes leidis, et prefekt ei ole ratsareservi meeste vastu olnud küllalt printsipiaalne, kuna ta on neisse suhtunud ülemäära koduselt.

1935. aasta detsembris sai Kard siseministrilt karistusena noomida, seesuguse kohtlemise oli prefekt ära teeninud korralageduse ja alkoholi tarvitamise pärast Petseri politsei ratsareservis. Siseministri seisukoht prefekti suhtes oli resoluutne: prefekti järelevalve oma alluvate üle oli nõrk. Loomulikult puudutas see hinnang vaid juhtunut ratsareservis, mitte aga prefektuuri tervikuna.

Kard jõudis arvatavasti oma siseveendumuste järgi seisukohale, et Petserimaal ei ole kujunenud olukorra tõttu tal enam võimalik prefektina teenistust jätkata, ning juunis 1940 palus ta ennast Petseri-Võru prefekti ametikohalt vabastada ja võimaldada endale mujal teenistust.

Palve rahuldati, Roman Kard vabastati prefekti ametikohalt ning nimetati 10. juulist 1940 Tartu 3. jaoskonna komissariks. See oli sama ametikoht, kust peale ebaõnnestumisi oli Kard oma uut tõusu politseiteenistuses alustanud ja nüüd taas samasse punkti tagasi jõudnud. Kardi tööd politseis hinnati III klassi Valgetähega.

Tunnustus tuletõrjetööde juhtimise eest
Kard oli hoolimata mõnest iseloomunõrkusest prefektina tööd tundev politseiametnik ja seda ka ekstreemolukordades.

24. mail 1939 sai Petseri linnas alguse kahjutuli, mis oli oma mõõtmetelt enneolematu ning tõi kaasa hirmsaid kannatusi ja ohvreid. Tules hävis 212 elumaja, lisaks hulk teisi hooneid. Enne tulekahju, 1. aprilli seisuga 1939 oli Petseris 650 elumaja.

Prefekt Kard oli tulekustutuse üldjuht. Tulekahju algas kell 11.40 ning kell 15.00 teatas prefekt, et tulekahju on lokaliseeritud. Kard juhtis nii politsei- kui tuletõrjejõudusid. Ratsapolitsei tegeles side loomisega linnaosade vahel, hulk politseiametnikke asus kodanike vara kaitsele, varastega oli suurt tegemist. Tulekahju asjas alustati kriminaaljuurdlust, millega tegeles Petseri kriminaalpolitsei, ning juurdlus toimus Kardi isikliku tähelepanu ja kontrolli all.

Tulekustutuse üldjuhina teenis Roman Kard petserlaste lugupidamise ning tuletõrjeüksuste ja politseiametnike, samuti kaitseväelaste tunnustuse.

Politseiametnike ja nende perede saatus
Nõukogude võim kõrvaldas Kardi ametikohustustest 1940. aasta lõpus ning ta naasis Petserisse, kus teenis elatist autojuhina. Ka tema oli Eesti politseiametnikuna NKVD-l kirjas isikuna, kes tuleb arreteerida ja likvideerida.

Kard arreteeriti 28. aprillil 1941, seejärel algasid ülekuulamised ja 25. juunil 1941 kinnitatud süüdistuskokkuvõttes süüdistati teda § 58–13 (töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastane tegevus – toim) järgi. Ta saadeti Venemaale Kirovi oblastisse, kust etapeeriti Usollagisse. 29. jaanuaril 1942 saatis Usollagi prokurör Roman Kardi kriminaalasja erinõupidamise pädevusse, tehes ettepaneku süüalune maha lasta.

31. märtsi erinõupidamine mõistis Kardi mahalaskmisele, kuid ta suri vangilaagris 9. aprillil 1942 enne kohtuotsuse täideviimist.

Kardi perekonda tabas sama saatus nagu paljude teistegi politseiametnike peresid. Tema last ootav abikaasa ja poeg küüditati 14. juunil 1941 Venemaale. Poeg Jüri suri Venemaal 1943. aastal, kuid poeg Robert, kes sündis Venemaal oktoobris 1941, jõudis Eestisse ning sai 12. septembril 1990 Eesti vabariigi prokuratuurilt isa rehabiliteerimise tõendi.

Ajaloolane Mai Krikk, üks Eesti politsei ajaloo viljakamaid uurijaid, on kirjutanud: „Kuhu viia lilli ja süüdata küünlaid politseiametnike mälestuseks, kes sattusid NKVD haardesse ja kadusid jäljetult?“

Tõepoolest, eelmise iseseisvusaja politseinike mälestust polegi Eestis õieti jäädvustatud, samuti pole Võrumaa politsei kohta ühtegi raamatut. Kurb! Seepärast on eeltoodud looke püüe tunnustada nii Eesti eelmise omariikluse aegset politseid kui ka Petseri-Võru omaaegset prefekti Roman Kardi.

 

 

 

 

Autor: REIN KALDMA, ajaloohuviline, endine politseiametnik
Viimati muudetud: 07/11/2013 09:34:35