Andres Kõiv

Võru maavanema Andres Kõivu kõne Eesti Vabariigi 94. aastapäeva vastuvõtiul Võru Kandles 23. veebruaril 2012.

Armsad võrumaalased, lugupeetud külalised!

Mul on hea meel teid kõiki tervitada meie riigi sünnipäeva eelõhtul.  Me tähistame täna siin, Võrumaal oma riigi aastapäeva, riigi, mis sündis Vabadussõjas, võitluste, katsumuste ja visa töö hinnaga.

Praegu me ehitame seda riiki edasi. Ka see on nõuab tööd ja igapäevast pingutust. Meie õnnepõli, vabadus ja enesemääramise õigus teeb igaühest oma õnne sepa. Sama vaba ja vägev, kui Eesti tervikuna, on ka Võrumaa, siin on sama riik ja sama vabad kodanikud, kui mujal Eestis.  Ka siin tuleb iga päev ja tund tegeleda argimurede lahendamisega, olgu need igapäevane toimetulek või maakonna kui terviku tuleviku kindlustamine.

Nii nagu meie riigi eelmisel sünnipäeval, nii tuleb ka tänavu nentida, et Võrumaa suur mure on jätkuvalt lahkuvad inimesed. Selle põhjus on tööpuudus ja paradoksaalsel kombel samal ajal ka tööjõupuudus.

Need ilmingud on aga tagajärjed, meie suur küsimus on, kas me saame aru põhjustest ja kas meie võimuses on nende suhtes midagi ette võtta. Töö ja leib on need, mis annavad inimestele võimaluse ennast teostada ja toovad peredele leiva lauale. Suhtudes väga suure lugupidamisega meie kultuuri ja vaimsesse pärandisse pean ütlema, et ainult juurtest ja kultuurist noored oma peret ei toida. Kui keegi läheb Võrumaalt ära, näiteks haridust omandama, või Soome ehitajaks, siis on tal vaja põhjust siia tagasi tulla. Ei piisa sellest, kui keegi kõva ja selge häälega ütleb, et tulge koju, inimestel on vaja põhjust tagasi tulla. Reaalsed põhjused on töökohad, sissetulek ja rahuldust pakkuv amet.

Võrumaal on hakatud viimasel ajal ütlema, et küll on halb, et nii hea tee Tartusse läheb, see pidavat aitama meie maakonnal Tartusse tühjaks joosta. Ma ütleksin, et see annab tartlastele täpselt sama suure võimaluse siia tulla. Ainus küsimus on, et mida peaks nad siin küll tegema, mis oleks see põhjus, mis nad siia tooks. Seda küsimust peaks vaatama hoopis laiemalt – suuremalt kaardilt, kuhu jäävad peale ka naaberriigid. Oleme Eesti riigi kauges ja tagumises nurgas, kuid ärme lase ennast sellel mõttel nurka suruda.  See, et Tartu on lähedal, on hea. Meie asend on pigem pluss kui miinus, sest meist ei jää eriti kaugele ka Riia ja Pihkva.

Head sõbrad! Kunagi oli ajalehes rubriik „lugeja haarab sule“, ma haaraksin siis sule, et öelda, mis me selle geograafilise paratamatusega pihta hakkame. Ehk siis, mida me saame reaalselt ise teha ja ette võtta, et Võrumaa poleks Eestimaa perifeeria, unustatud paik, kuhu vahel harva, näiteks suviti kuppelmaastikku ja järvi vaatama tulla.

Niisiis: majandus, ettevõtlus, töökohad. Tunnustan kõiki Võrumaa ettevõtlikke inimesi, kelle majandustegevus on seaduslik ja toob riigile ja rahvale reaalset tulu ning loob töökohti.  Siiski tundub mulle, et meie ettevõtlus on veidi teenindamise rattasse ringlema jäänud - kauplustes ja salongides oodatakse agressiivselt ostjaid. Selle kõrval peaks aga mõtlema, kuidas teha nii, et siin toodetaks mingit lisaväärtust, mida oleks võimalik realiseerida ka geograafiliselt kaugemates punktides.

Selleks on meil vaja kahte asja: esiteks murda välja tupikust, mis sõltub natukene seadustest ja hoopis rohkem koostöötahtest ning näiteks keeleoskusest ja ennekõike ettevõtlikkusest. Teiseks: me peame väga tõsiselt liikuma edasi tööjõu kvalifikatsiooni temaatikaga. Suur tänu Võrumaa Kutsehariduskeskuse perele, kes teevad igapäevaselt head tööd, kuid nutikaid inimesi ja häid ideid pole kunagi liiga palju.

Loomulikult ja ennekõike tuleb tegeleda ka Võrumaa konkurentsivõime kasvatamisega lõikudes, mis meile juba tuttavad. Paljudele ei meeldi väljend: investorite ligimeelitamine, see pole muu kui ostjate otsimine sellele, mis meil on olemas. Meie maa, hooned, ja inimeste vaba aeg ja oskused. Tegelikkuses pole siin meeldimisega midagi pistmist, sest üsna sageli tekivadki nii ettevõtted ja töökohad.

Kuna varasemast sai selgeks, et töökohti meil just vaja ongi, siis tulebki selle mõttega edasi liikuda. Me ei pea kartma kapitali, mis annab inimestele head tööd ja legaalset sissetulekut.

Niisiis – küsimus on, mida me saame teha, et ettevõtjad siia tuleksid ja töökohti juurde tekiks? Meie maakonnas on olemas rohkem kui üks organisatsioon, mis erinevatest allikatest rahastatud ja suunatud maakonna arengule.  Need organisatsioonid tuleb panna tööle nagu üks suur meeskond, et leida üles see maasikas, millega ettevõtjaid siia meelitada.

Loomulikult on asjal konks juures - kindlasti ei ole see lihtne ülesanne, ja kindlasti oleks maasika otsimisega juba viis või rohkem aastat tagasi pihta hakkama, kuid parem hilja kui mitte kunagi.

Üks asi on selge: kui vaadata Võru maakonda ja pidada läbirääkimisi, siis pole paljudele majandust, ettevõtlust ja tööjõudu ja töökohti puudutavatele küsimustele vastuseid. Pigem on omavalitsused joonistanud kaardile, et vanad mahajäetud sigalad peavad kunagi saama tööstuspargiks, kuid ma pole kindel, kas see on parim, mida me suudame. Omavalitsused on küll oma võimaluste piires tublid, kuid on selge, et üksi nad seda tööd ära teha ei suuda. Riik peab õla alla panema, sest investorite meelitamine, selleks vajalik eeltöö, kohtturundus ei ole asi, millega tegeletakse ainult omavalitsustes.

Head kuulajad! Euroopast tuleva toetuse jagajatel on ammu teada, et läheme vastu järgmisele rahastusperioodile. See annab meile võimaluse kaasa rääkida meetmete ettevalmistamisel, et investorid siia tuleks. Kahtlemata on võimalik ehitada igasse külasse staadion ja ujula, kuid ma pole kindel, kas meie maksumaksjad jaksavad seda koormat vedada. Ma olen seisukohal, et iga euro, mis Võrumaale tuleb, tuleb kasvama panna.  Me peame ka sedakaudu leidma teid, et kasvatada meie ettevõtluse võrseid ja aidata Võrumaad paremale järjele.  Oleks mõistlik saavutada see, et investeeringute üle otsustamisel arvestatakse ka regionaalset mõõdet ja seda, et toetustest ning abist tõuseb tulevikus reaalset tulu, mitte ainult püsivat kulu.  Me peame uude rahastusperioodi suhtuma suure tõsidusega, sest võitja on see, kes suudab panna investeeritud summa kasvama, sest läbi selle kasvab kokkuvõttes ka inimeste heaolu.

Me peame mõtlema sellele, mis motiveeriks siin juba tegutsevaid ettevõtjaid laienema ja looma uusi töökohti.  Me peame mõtlema, mis tooks mujal Eestis tegutsevaid ettevõtteid Võrumaale. Ja kõige parem, lausa suurepärane oleks, kui me suudaksime mõelda, kuidas teha Võrumaa huvitavaks geopoliitiliselt kaalutlevatele ettevõtjatele – neile, kes otsivad ettevõtlust soosivat seadusandlust ja stabiilset riigikorda.  Sellised ülesanded tuleb siis arengukoostöö raames lahendada.

Kui me suudame nendele küsimustele vastused leida, siis me õnnestume. See on oluline meie enda jaoks, meie riigi jaoks ja meie tuleviku jaoks, meie laste jaoks.  Sellest sõltub, kas siin on inimestel hea elada, kas noortel on põhjust peale kõrghariduse omandamist siia tagasi tulla, kas siin saab väärilist tasu ja head eneseteostust või on siin kauges tulevikus eluheidikud, kellega võõrvõimudelgi lihtsam manipuleerida.

Veel enam – see pole ainult meie enda heaolu küsimus, see on küsimus regionaalpoliitikast, veel tõsisem küsimus riigi julgeolekust.  Kui me suudame mõelda enda jaoks selgeks need ideed, ja panna need ka selliselt lauale, et neid mõistetakse, siis on meil lootust.

Me peame mõtlema üle piiride, ka üle piiride, mis on meie peades.  Üle piiride, mis on inimeste ja riikide vahel.  Kui me suudame nende ideede pinnalt liikuda reaalse majanduskoostööni, siis võime me ühel päeval mõista, et me pole enam tupiktänavas, hääbuv ja kahanev kauni kultuuriga rahvakild.

Vaadates peeglisse küsin ma endalt igal hommikul, küsin ka teilt siin saalis: kas meil on jaksu ja julgust seda vankrit vedada, kas me julgeme võtta vastutuse enda peale ja hakata reaalselt tegutsema või upume igapäevamuredesse ja laseme käed rippu, sest oleme alla andnud.

Ma olen oma sinise lipsu siiani igal hommikul ette sidunud ja leidnud seda jõudu.  Suur tänu ka kõigile teile, kes seda jõudu leiavad.

Me usume Võrumaasse, me usume Eestisse, me usume iseendasse ja üksteisesse.

Eesti ajalugu koosneb suures osas võitlusest, vabaduse eest, keele eest, Eesti eest. See on andnud meile võimaluse ise oma saatuse üle otsustada. Täna on siin saalis inimesed, kes otsustavad Võrumaa saatuse üle. Ka see on igapäevane võitlus, ennekõike iseenda hirmudega. Peame vastu ja läheme üheskoos edasi, meie imekaunis Võrumaa väärib seda!

Head Vabariigi aastapäeva!

Autor: LounaLeht.ee
Viimati muudetud: 12/03/2012 20:09:22