Bonzo ja laadamelu. Foto: Urmas Paidre

Läinud nädalavahetusel nautisid kümned tuhanded inimesed Eestimaa eri paigust ja kaugemaltki Antslas Hauka laada melu ja jätsid müüjatele erineva väärtusega eurosid.

„Hauka on pikima ja väärikaima ajalooga laat, mida ma Eestis tean. Nõukaajal oli see Artur Rinne kontserdi ja rahvakunstiõhtute kõrval üritus, kus kindlasti käidi,” kõneles eurosaadik Ivari Padar laada avamise järel LõunaLehele.

Padar lausus, et käib igal aastal Haukal, kust ostab kindlasti kala, ja kui leiab, siis ka mõne olulise vidina, nagu mootorrattakiivri.

Laat on koht, kus pakutakse traditsioonilisi tooteid, nagu toit, kehakatted, mitmesugused tarbeasjad. Kuid see on ka üritus, kus külastajad näevad tasuta kõike, mida uut ja põnevat Eestis ja mujalgi tehakse.

Silma hakkas, et Peipsi ääres kasvatatava sibula müüjaid oli rohkem kui kahel käel sõrmi. Põlvamaa Lüübnitsa mees Vladimir küsis 2,5-kilose sibulavaniku eest kuus eurot, Kolkja mees Andres lootis ligi 3,5-kilose vaniku eest aga kümme eurot saada. Lahtise sibula kilo maksis kaks eurot.

Üks Lääne-Virumaa firma müüs suitsusaunasinki kolmes kohas ja erineva hinnaga. Nii sai firma kaubast kiiremini lahti, sest nad olid inimestele kättesaadavamad. Singi kõrgeim kilohind oli 8.40 eurot.

Valgamaal Sangastes asuv linnasetehas Malt müüs kaljaekstrakti ja rukkilinnast. „Rukkilinnas teeb leiva tumedaks ja seda teeme meie ainsana Baltikumis,” tutvustas firma esindaja Denis Kürvits.

Palju oli teisigi igapäevaseks tarbimiseks mõeldud toite, nagu ulukilihast suitsuvorst, juust, leib-sai. Hansa Goldi Eesti esindajad pakkusid röstitud mandleid.

Võru firma Luha üllatas kiirtoidu Näpsi ja selle pakkujaga: leti taga naeratas kõigile Kristina Šmigun-Vähi. „Hästi tore tunne on ja inimesed on mind siin nähes üllatusega ja samas positiivselt reageerinud,” rääkis suusalegend, kes peab elavat reklaami parimaks, kuna see võimaldab vahetult suhelda.

Puit, aknad, seebid
Suurem osa käsitööst oli pargis, kus juba eemalt hakkasid silma puukujud ja puidust mänguväljak. „Tammest teen väärikamaid asju, nagu pudelihoidjaid, männist saab palju detaile mänguväljakule,” ütles meister Raivo Perandi, kes langetab ka ohtlikuks muutunud puid. Nii saab ta enamiku materjalist tasuta.

Tapa vallas Lääne-Virumaal elav Perandi on Antsla valla juurtega mees, kes oma toodetega tuli Haukale esimest korda. „Samal ajal on Varbolas Raplamaal puupäevad, kus olen senini käinud,” selgitas ta.

Pealinna aknafirma Plasto esindaja Helve Kuhlberg ütles, et ettevõte tuli laadale ennast tutvustama, neil on kontor ka Valgas ja Põlvas. „Soovijatele anname sooduskupongi, millega nad saavad hiljem kauba soodsamalt,” märkis ta.

Kel huvi, sai Plasto boksi ees proovida, kas karastatud klaas puruneb või ei.

Aastaid tagasi oli laatadel punutiste uputus, seekord jäi neid vähem silma. Uudsena mõjusid kodus tehtud seebid, mille 90 grammi hind ulatus 2.50 euroni. „Meie seebid on tehtud käsitsi, kasutame neis ainult naturaalseid aineid,” selgitas Anne Sepma Otepäält.

Ingli Pai pealinnast pakkus looduslikku kosmeetikat vanniõlidest näoveeni.

Lõunanaabrid Valmierast tõid laadale loendamatu arvu kruuse, mille välisküljel oli üks eesti nimi. Nimelise kruusi sai viie euro eest.

Ainus laata korraldav ühistu
Antsla Tarbijate Ühistu juhataja Roman Provotorovi sõnul algasid ettevalmistused laadaks juba neli kuud tagasi, kui viieliikmeline meeskond hakkas iga 20 päeva järel koos käima.

„Parkimise korraldajad aitavad ummikuid vältida. Esimese päeva õhtul näevad huvilised noorte filmitalguliste poolt päeval filmitut. Laadalised kuulevad laadaraadiot. Teine päev pikeneb kahe tunni võrra, kuna laat läheb sujuvalt üle saateks „Lauluga maale”,” loetles Provotorov laupäeva hommikul uuendusi.

Antsla vallavanem Tiit Tõnts ütles, et vald ei teeni laada pealt sentigi. Küll teenivad sellelt need antslalased, kes saavad kauplejatele öömaja pakkuda, nende kaupa ladustada ja sõidukeid oma õue parkida.

Korraldajad kartsid vaid vihma, ja selgus, et õigusega. Mõnest kohast ei jooksnud vesi ära ja seal tuli kaubaaluseid kõrgemale tõsta. Teisalt, vihma ajal oli palju turvalisem, sest vihmaga poevad isegi ülemeelikud noortegrupid varju.

LõunaLeht lahkus laupäeval veidi pärast kella 17 ehk peale ametlikku kauplemise lõppu. Meist jäi maha enamik müüjaid ja ostjaidki jagus. Võru poole sõites oli autode rivi kahel pool maanteed pea Kraavi külani.

Teisipäeval ütles Provotorov, et kaugemad kaubapakkujad olid Leedust ja Soomest. „Laadal oli ligi 700 müüjat ehk 10 protsenti mullusest vähem. Mõned neist lahkusid pühapäeva hommikul, sest kaup sai otsa. Veidi tagasihoidlikumalt läks õlle- ja jäätisemüüjatel,” kõneles ühistu juhataja, kes ei riskinud külastajate arvu nimetada.

Provotorovi sõnul on Antsla tarbijate ühistu Eestis ainus, mis laata korraldab.

Laadalised nautisid suhtlemist
Tore on, et ühistu laata korraldab, sest rahvale on eesmärgiga kokkusaamist vaja. „Tulen siia midagi ostma ja näen alati tuttavaid. Istume, kõneleme elust ja inimestest ning lahkudes on kõigil rahakott küll õhem, aga hingel kergem,” lausus Martin Põlvamaalt.

Anne Kokk Võrumaalt ei ole viimastel aastakümnetel ühtegi Hauka laata vahele jätnud, sest ta naudib laadamelu: „Siin on selline eriline tunne, mille kohta ei oska õiget sõnagi leida. Käin siin ära, uudistan ja veidi ostan ning mul on hea tunne terve nädal.”

Nii Šmigun-Vähi kui ka teised avatud olekuga kaubapakkujad nautisid suhtlemist. „Rahvas on lahke ja see tegi suhtlemise mõnusaks. Vahetu kontakt võimaldab kaubast ja muustki palju rääkida,” märkis Anne Sepma päeva lõpus.

Helve Kuhlberg lisas, et talle Haukal meeldib: „See on laadalikum kui mõni teine laat ja siin on rohkem mängulisust.”

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 18/08/2011 11:01:32