Suwadee. Foto Maarja Pakats

Valga- ja Võrumaal lõpetas eelmisel nädalal koolitöö kolm üpris erilist gümnasisti. Nad lõpetasid heade hinnetega tunnistusel ja ruttasid naerulsui sõpradega suvevaheajale vastu just nagu nende koolikaaslasedki. Mis neid siis eriliseks teeb? Need kolm neiut õppisid aasta aega Eesti koolis, oskamata sügisel sõnagi eesti keelt.

Klara, Suwadee ja Isabell on vahetusõpilased, kes tulid Eestisse mullu augustis. Rahvusvahelise haridus- ja kultuurivahetusprogrammi YFU kaudu oma kodumaalt Eestisse õppima sattunud neiud ei osanud tõepoolest üldse eesti keelt. Ka ei teadnud nad eriti palju Eesti inimestest ega riigist. Ometigi on nad ühe õppeaastaga nii tublid olnud, et saavad koolitöös enamasti vabalt eesti keeles hakkama ning ka LõunaLehega räägivad kõik kolm tüdrukut soravas Maarjamaa keeles.

Klara (17) on pärit Saksamaalt Brandenburgi liidumaalt, kus ta elab umbes 6000 elanikuga külas. Hüpanud kiirrongi, jõuab ta vaid 20 minutiga riigi pealinna Berliini. Just seal elas neiu oma esimesed 14 eluaastat.

Eestis lõpetas Klara just Tõrva gümnaasiumi 10. klassi. Vahetusperes elas tüdruk linnast mõni kilomeeter väljas väikses Kalme külas, kus elanikke on umbes 150. Klara ise tunnistab ka, et esmapilgul tundusid Tõrva ja Kalme talle hirmväiksed. „Jaa, see oli alguses natuke imelik.”

Kalmes elab Klara talus, tema Eesti vanemad on talupidajad. „See on õige talu. Vanemad on kogu aeg kodus ja see on väga erinev minu Saksa perekonnast, sest nad on kogu aeg tööl.” Perekonnad on kahes Läänemere kaldal asuvas riigis erinevad, nendib Klara. „Sakslased planeerivad kõike, eestlased on väga spontaansed. Minu ema Eestis küpsetab väga palju – see on ka lahe.”

Eestlastest arvas saksa neiu enne tulekut seda, et tegemist on rahuliku rahvaga võrreldes lärmakate sakslaste ja et siinsed noored on saksa noortest erinevad. Nüüd naerab Klara, et nii rahulikud eestlased ikka ei ole. „Kui sa tunned inimest paremini, siis on nad avatud.”

„Tõrva otsis mind”

Vahetusaastaks valis Klara just Eesti, sest see oli tema jaoks huvitav riik, kus ta varem polnud käinud, aga millest ta oli lugenud. Samuti tõi siia teda tahe keelt õppida. „Ma ei ole selline inimene, kes õpib keelt väga kiiresti. Ma tahtsin Eestisse tulla ja proovida, kas mul on võimalik selline raske keel ära õppida – selline eksperiment,” tunnistas tüdruk. Eksperiment on Klaral edukalt õnnestunud.

Tõrvasse sattud Klara juhuslikult. „Tõrvat ma ei otsinud, Tõrva otsis mind,” viitas Klara sellele, et just Tõrva gümnaasiumisse sattumine polnud tema valik, vaid hoopis kooli ja YFU vaheline kokkulepe. Osa mängis kindlasti ka see, et Klarale leiti Tõrva kandist tore Eesti pere, kes tema eest hoolt kannaks.

Keeleõpe hakkas pihta kohe esimesest päevast pärast saabumist – oma Eesti perega rääkis Klara natuke inglise keeles, aga peamiselt sunniti teda eesti keeles rääkima. Tõrva gümnaasiumis õpetas teda kooli saksa keele õpetaja, kellega korra nädalas olid keeletunnid.

Kõiki aineid 10. klassis õppis Klara eesti keeles, küll oli tema hindamise süsteem veidi erinev kui klassikaaslastel. Siiski saab ta oma tööde eest hindeid. „Mul on palju hindeid. Mitte ainult viied, neljad ka. Kolmed juhtub ka...” tunnistab Klara. Oma esimeste hinnete üle oli neiu väga õnnelik.

Alati Klara töid ei hinnata. „Kui mul väga halb kontrolltöö on, sellepärast, et ma aru ei saa, siis hinnet ei panda, aga kui ma lihtsalt vastust ei tea, siis pannakse.”

Ka oskab Klara eesti keeles kirjandeid kirjutada. „ Kirjutada on raskem kui rääkida,” kinnitab Klara. Kõik kohustuslikud kirjatööd tegi tüdruk siiski koolis kaasa, kuid ei saanud nende eest hindeid.

Klara räägib, et tema jaoks on eesti keeles lihtne õppida geograafiat. „See on väga loogiline ja saab aru.” Bioloogia ja füüsika olid Klara sõnul rasked. „Need on ka eesti keeles rasked – väga spetsiifilised sõnad.”

Klarale meeldib väga looduses viibida, näiteks paadiga sõita. „Lõuna-Eesti on väga ilus,” ütleb Klara. Tema üheks hobiks on hobused – Eesti kodus on Klaral ka oma hobune, kelle eest hoolt kanda. „Mulle meeldib siin täielikult. Tahtsingi kuskile maapiirkonda tulla, kus mul oma hobune ka on,” on tüdruk Eesti elukoha üle õnnelik.

Vabal ajal võtab Klara meelsasti ette mõne raamatu ja üritab neid eesti keeles lugeda, ka kooli kohustuslikku kirjandust loeb ta eesti keeles, kuigi saksa autorite puhul oli alguses väike kiusatus raamatuid oma emakeeles lugeda. „Alguses oli igav – ma ei saanud midagi aru. Aga nüüd väga palju, umbes 90% saan aru,” räägib Klara oma eesti keele lugemisoskuse kohta.

Kooli ajal osales Klara mitmes huviringis. „Ma armastan oma kooli, siin on nii palju teha!” Muu hulgas osales saksa neiu näiteringis, mängis võrkpalli ja õppis prantsuse keelt. Iga päev jõudis ta mitu tundi pärast koolitundide lõppu alles koju.

Eestist on Klara leidnud palju sõpru, parim sõber on Klara pereõde. Ka teiste YFU vahetusõpilastega on ta saanud lähedaseks, sest koos on neil palju üritusi ja väljasõite. Vahetusõpilased on käinud Lätis, Soomes, Tallinnas riigikogus, Narvas jne. Ka perega on Klara mööda Eestit ringi rännanud.

Saksamaal läheb neiu sügisel 12. klassi ja et Saksamaal on erinev klasside numeratsioon, siis lõpetab Klara keskkooli kahe aasta pärast. Edasi tahab ta minna Saksamaal ülikooli veemajandust või veterinaariat õppima.

„Loodan, et tulen Eestisse ja oma kooli tagasi,” teatab Klara kindlalt. Eestisse tahaks ta tuua ka oma perekonna ja sõbrad.

Esimene kohtumine lumega

Suwadee (18) on pärit Ida-Taist. Sama eksootiline, kui tundub Suwadee kodumaa meile, oli ka Eesti tema jaoks siia saabudes. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, Suwadeega saab täiesti vabalt eesti keeles rääkida. Eesti keelt õppis neiu koolis alguses koos algklassi õpilastega.

Eesti kohta ei teadnud Suwadee enne siia tulekut mitte midagi. „Eesti on väga kena. Inimesed on alati väga toredad. Nad olid algused kinnised, aga nüüd, kui mul on mingi probleem, siis nad aitavad mind kohe,” kirjeldab tailanna.

Ka Suwadee lõpetas Eestis kümnenda klassi, Antsla gümnaasiumis. Kooli kohta jätkub neiul vaid kiitvaid sõnu, sest õpetajad olid tema jaoks alati olemas ja aitasid, kui tal mõni probleem oli.

Koolis ei ole Suwadee sõnul eesti keeles raske õppida, kõige suuremat meelehärmi tekitavad võõrkeeles ajaloo ja keemia tuupimine. Kõige rohkem meeldib neiule aga muusikaõpetus. „Seal laulame eesti laule.”

Koolikaaslased suhtusid Tai neiusse alguses kartlikult. „Alguses vaadati, et ma olen huvitav, sest ma olin ainus Tai õpilane. Nad ei julgenud minuga alguses rääkida, olid häbelikud. Aga nüüd aja möödudes on meil olnud terve aasta ühiseid tegevusi ja enam nad ei karda,” räägib Suwadee.

Neiu hobid on joonistamine ja fotograafia. Eestisse saabudes ostis Suwadee endale fotoaparaadi, et kõik kaunid mälestused talletada. Vabal ajal mängib neiu vennaga, käib rahvatantsus ja veedab aega koos sõpradega. „Ma arvan, et Antsla on väga mõnus,” ütleb ta.

Suwadee pereema Ülle sõnul sobis eksootiline vahetusõpilane Eesti perega kohe. „Ikka mõtled, milline see laps on, milline saab omavaheline keemia olema. See oli kohe algusest peale väga hea. Oma iseloomu poolest ta sobib meie perekonda.”

„Ta sulandus väga hästi perre ja eesti kultuuri, võttis kõik omaks. Me mõtlesime, et me ei hakka oma elustiili muutma, tema tuleb meile külla ja tema peab kohanduma eesti eluga. Ta on sellega hästi hakkama saanud,” meenutab Ülle esimesi nädalaid vahetusõpilasega.

„Mulle väga meeldib mu pere,” teatab Suwadee kindlalt.

Seda, et ta saab Eestis kultuurišoki, Tai neiu natuke kartis. Siiamaani pole aga probleeme olnud. Üllatavaks oli Suwadeele YFU reis Narvasse, kui ta ööbis vene peres. Nii suhtlesid peretütar ja tailanna omavahel vaid inglise keeles.

Uusi kogemusi on Suwadee Eestis saanud küllaga. Näiteks nägi ta esimest korda kauaoodatud lund ja käis Eesti perega esimest korda suusatamas. „Meie talv on nagu teie suvi,” põhjendab ta oma suurt vaimustust lumest.

Suwadee lõpetab Tais peagi gümnaasiumi ja tahab ülikooli astuda, et meediat tudeerida. Eestisse tagasi tuleku kohta ei oska neiu veel midagi lubada – ta peab Tais perega plaane tegema. „Meie ootame sind ikka tagasi,” ütleb Suwadee Eesti pereema.

Tulevik Tartu Ülikoolis?

Isabell (17) on pärit samuti Saksamaalt. Seal elab ta väikeses külas, mis on väiksem kui Võru. Eesti peres elab ta paar-kolm kilomeetrit Võrust väljas.

Isabell lõpetas just Parksepa gümnaasiumi kümnenda klassi heade hinnetega, ta kutsuti ka parimate õpilaste vastuvõtule Võru maavanema juurde. „Olin nii õnnelik, et mind kutsuti.” Neiu loomulikult ei õpi sama programmi järgi nagu ta klassikaaslased.

Eestisse õppima tulla oli Isabellil tegelikult alles kolmas valik, kõige rohkem huvitas teda vahetusaasta Venemaal. Neiu räägib muuseas ka veidi vene keelt, seda õppis ta juba Saksamaal koolis.

Juhtus aga nii, et augustis sõitis Isabell hoopis Eestisse. „Eestist ei teadnud ma eriti palju. Lihtsalt lugesin, et oo, Eesti, kõlab huvitavalt, ilus loodus, inimesed on tagasihoidlikumad.”

Eesti keelest ei teadnud tüdruk samuti eriti midagi. „Alguses ei saanud ma midagi aru, istusin tunnis, vaatasin, kuidas õpetaja suud liigutab,” naerab Isabell.

Alguses olid lihtsamad ained matemaatika ning inglise ja vene keel. Eesti keele tunnid toimusid koos neljanda klassi õpilastega. „See oli nii naljakas – mina nii suur ja väiksed lapsed ümber,” kirjeldab ta. Isabelli aitas hea eesti keele õpetaja, kes abistas just grammatikaga.

Kõige raskem õppeaine aine eesti keeles on Isabelli sõnul keemia, sest seal on sõnad rasked.

Isabell võttis osa ka saksa keele tundidest. „Alati oli hästi naljakas kuulata, kuidas nad rääkisid,” meenutab neiu.

Oma emakeelt õpetas ta ka väiksematele lastele : ta asendas 4. klassi tundi, kui saksa keele õpetaja oli haige. „Nad ütlesid, et ma tegin seda hästi,” on Isabell oma õpetajakogemuse üle uhke.

Isabelli Eesti isa Arno kirjeldab, et saksa neiule perekonna eest olemine on olnud hea kogemus. „Algul oli küll küsimus, kuidas me temaga toime tuleme, aga nii kui kokku saime, polnudki probleemi. Me ütlesin talle, et see on sinu kodu. Sa tulid koju,” meenutab Arno.

Vanematega räägibki Isabell ainult eesti keeles, natuke on ta õppinud võro ja seto keelt. Isabell käis äsja tegemas eesti keele testi, kus temaga koos oli ka palju venelasi. „Seal üks naine küsis mu käest, et ma olen siin ainult ühe aasta elanud ja räägin nii hästi eesti keelt. Nad elavad siin juba 30 aastat ja ikka ei õpi keelt ära.”

Kahe aasta pärast lõpetab Isabell Saksamaal keskkooli ja loodab edasi ülikoolis psühholoogiat õppida. Ühe võimaliku variandina tuleb Isabell tagasi Eestisse Tartu Ülikooli õppima – eesti keeles õppimine isegi kõrgkoolis ei tohiks talle enam raskusi valmistada.

Autor: MAARJA PAKATS
Viimati muudetud: 10/06/2010 13:37:14