Urvaste naiste vikatiretk heinamaarjapäeval. Foto: Urvaste seltsimaja

Kagunurga eri põlvkondade naistel on suvel tegemisi küllaga: puhkuse veetmiselt ja aiatöödelt jõutakse nii rahvakalendripäeva omamoodi tähistama, kooris laulma kui ka sisukatele õppereisidele.

Kätlin töötab raamatukoguhoidjana Võrumaa keskraamatukogus. Tema puhkus kestab viis nädalat, mille ta võib välja võtta korraga või ositi. Ta eelistab viimast varianti.

Esimese osa võttis naine välja juunis kohe peale inventuuri. Sel ajal puhkas ta kodus ja käis maal lähedaste juures, sõnaga, puhkas tööst ja kogus selle jätkamiseks energiat. Kui puhkepäevadel ilm soosib, käib Kätlin metsas mustikaid ja seeni korjamas, kuid rannas lebotaja ta ei ole.

Augustis, puhkuse teises osas sõidab Kätlin õe perega Saaremaale ning puhkuse lõpetab oktoobris lähedastega soojal maal.

Suvekuudel ei ole keskraamatukogus kaugeltki rahulikum, sest lisandunud on n-ö suvelugejad ehk need, kes siinkandis puhkavad, seega on sügisene puhkus raamatukoguhoidjale igati kasulik.

Mariina Kõller, Ala-Kõlli talu ja Urvaste seltsimaja perenaine, otsustas tänavu heinamaarjapäeva, mida Urvaste naised on tähistanud juba mitukümmend aastat, pidada varasemast teistmoodi. Selleks kutsus ta seltsi naised külla enda tallu.

„Heinamaarjapäeval on heinategu keelatud, kuid vikati kandmine mitte. Mul on majapidamises seitse vana vikatit, neist ühega saan isegi niita. Tegin naistele pisikese üllatuse ja andsin igale vikati või reha õlale ja kõndisime nii veidi maad heinamaani,” meenutas Mariina. Ta lisas, et loomulikult lõppes päev juttude vestmise, laulmise ja veini joomisega. Tema sõnul peavad naised heinamaarjapäeval punast veini jooma, kuid mehed peavad sel päeval kodus olema.

Mariina sõnas, et kui maaelanikel on oma peenramaa ja marjapõõsad, ei saa nad enne puhata, kui marjad korjatud ja mahlad-moosid valmis ning juurvili keldris.

„Urvaste seltsimaja naised on kõik aianduslembesed ja varakevadest hilissügiseni möödub meil aiatööde tähe all. Suviti käime üksteisel külas, külmal ajal kohtume seltsimajas,” rääkis ta ning lisas, et mõned neist on ka usinad korilased.

„Kuigi mulle meeldib meri, ei oska ma rannas puhata, sest pean kogu aeg midagi tegema. Kuna olen teinud siiani töid, mis mulle on meeldinud, puhkangi töötades,” tunnistas ta. Tema tööelus ei ole kunagi pikka puhkust olnud ning ta ei tunnegi selle järele vajadust, tõdes ta.

Suvekuudel on Ala-Kõlli perenaine rahul, kui saab kord kuus mõnes Tartu kohvikus istuda. „Augusti lõpus plaanime perega lühikeseks ajaks Saaremaale sõitu,” sõnas ta.

Põlvamaa pensionärid on aktiivsed
Räpinas elava Aita sõnul ongi pensionäri elu üks suur puhkus, kuid lõppev kuu oli talle siiski teistest kuudest toimekam, sest tavaliste tegemiste – aia korrashoidmine, raamatute lugemine ja kohalikus kirikukooris laulmas käimine – kõrval olid tema juures laste pered, kellega on alati rõõm koos olla.

„Juulis oli üks oluline sünnipäev ja kuu viimasel laupäeval kohtusid Võru Kreutzwaldi keskkooli 1969. aastal lõpetanud Võrus. Tuntuim meie lõpetanutest on Väino Puura, kes on alati kokkutulekutel käinud, kuid seekord kahjuks ei olnud tal võimalik tulla,” rääkis ta.

Korra igas kuus käib Aita Räpina pensionäride seltsi kokkusaamisel. Tänavu sõitsid Räpina eakad mitmesse paika Järvamaal.

„Raamatute lugemine on juulis tagasihoidlikuks jäänud. Viimati lugesin Ameerikasse tagasi teenima läinud kirikuõpetaja Enn Auksmanni raamatut „Kui sul on kiire”, mis muu hulgas kutsub inimesi rahulikult kulgema,” rääkis ta.

Augusti esimesel laupäeval toimub Urvaste kirikus Võru praostkonna vaimulik laulupäev, kus Aita Räpina koguduse segakoori liikmena osaleb. „Pärast seda läheb elu tagasi tavalistele rööbastele,” sõnas ta.

Osa Põlvamaa eakatest käib suvel läheduses asuvaid kultuuriloolisi kohti uudistamas ja kohapeal sisukaid loenguid kuulamas.

Tartu ülikooli väärikate ülikool on Põlvas tegutsenud seitse hooaega ja kuigi mai lõpuga sai hooaja loengute programm läbi, toimuvad õppereisid just suvekuudel, et täiendada loengutel kuuldut.

Väärikate ülikooli Põlva projektijuht Ene Lellep ütles, et alustati Mammastest, kus uudistati jääaja jälgi: „Neile küngastele ei ole põllumajandustootmine jõudnud ja Mammastes on näha, kuidas jääaeg on kujundanud meie maastikku.”

Juuni alguses käidi Järvamaal, esmalt Imavere piimandusmuuseumis ja seejärel Paide ordulinnuse peatornis, kus asub ajakeskus Wittenstein. „Seal on võimalus tutvuda Eesti ajalooga läbi huumori ürgajast tänapäevani,” märkis Lellep.

Kuna väärikate ülikoolis käijaid huvitab baltisaksa kultuur ja neil on õppekavas sel teemal loenguid, otsustati tänavu külastada mitmeid mõisaid.

„Esimene sõit viis meid Alatskivi lossi, mille viimane omanik parun Arved von Nolcken lasi häärberi ehitada Suurbritannia kuninganna Victoria (1837–1901, valitses ligi 64 aastat) eravalduses oleva Balmorali lossi eeskujul. Alatskivi on korralikult renoveeritud, nägime häärberi põhikorrusel härrasrahva eluruume ja keldrikorrusel mõisateenijate vahakujusid,” rääkis Lellep.

Ta lisas, et teine mõisatuur toimub juuli lõpus, siis külastatakse nelja mõisa: Sangastet, Palupera, Hellenurme ja Luke häärberit. Häärberid valis tuuriks giidina kaasa tulev Lili Kängsepp-Puun Tartu ülikoolist.

Õppereisid toimuvad suuresti projektipõhisel rahastamisel. Toetajaiks on Põlvamaa partnerluskogu ja Põlvamaa kohaliku omaalgatuse programm.

Põlva kultuurikeskus korraldab teist aastat suveõhtuakadeemiaid, millest teadmishimulised väärikad on agarad osavõtjad. Viimasel vestlusõhtul oli esinemas maasotsioloog Argo Moor, teemaks hingeusk ja loodusseadused. Juuli lõpus kõneleb bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes tähtedest ja inimestest.

Põlva väärikaid ja kultuurikeskust seob juba pikemat aega meeldiv koostöö, mis hõlmab nii kontserdikülastusi kui ka suveõhtuakadeemia vestlusõhtuid.

Lellepi sõnul käib Põlva väärikate ülikoolis ligi 130 inimest, kellest naised on ülekaalus.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 30/07/2026 08:48:31