Valik juulikuu lõpu sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Kennedy kõne pani alguse Berliini müürile
65 aastat tagasi, 25. juulil 1961, rõhutas tollane Vaba Maailma liider, legendaarne USA president John F. Kennedy, et igasugune kommunistide (Ida-Saksamaa) poole rünnak Lääne-Berliini vastu on võrdne rünnakuga NATO vastu. Selle jõulise seisukoha ütles Kennedy välja oma aruandekõnes Ameerika rahvale, kus ta muuhulgas andis ülevaate USA rollist Berliini kriisis, millest ähvardas kujuneda käimasoleva Külma sõja üks „kuumi” punkte. Seniajani polnud selge, kas ja millisel määral kaitsevad lääneriigid (sh NATO) Lääne-Berliini võimaliku kommunistide (Ida-Saksamaa) invasiooni korral, sest formaalselt polnud ju Lääne-Berliin ei Lääne-Saksamaa ega ka NATO liige ja seega ei laienenud talle automaatselt NATO julgeolekugarantiid.

65 aastat tagasi peetud märgilises kõnes andis Kennedy Lääne-Berliinile need garantiid. On vägagi tõenäoline, et just see kõne hoidis ära Lääne-Berliini tegeliku annekteerimise, mis Hruštšovil koos Ida-Saksamaaga üsna tõenäoliselt plaanis oli ja milleks hauti mitmeid erinevaid plaane, mis olid kohati läinud juba vägagi konkreetseks. Kolm nädalat pärast seda märgilist kõnet, 13. augustil 1961, otsustasid kommunistid Lääne-Berliini hõivamisplaanide asemel hoopiski isoleerida, püstitades Lääne-Berliini enklaavi ümber Berliini müüri, mis sai ligi kolmeks aastakümneks Külma sõja ja Raudse eesriide kujukaks sümboliks.

Muide, kaks aastat pärast Berliini müüri püstitamist, 1963. aasta juunis, külastas John F. Kennedy muuseas ka Lääne-Berliini, öeldes seal oma kuulsad sõnad „Ich bin ein Berliner” (tõlkes „ma olen berliinlane”). See oli tema teistkordne jõuline signaal kogu maailmale, et läänemaailm peab Lääne-Berliini enda osaks ega lase seda kommunistidel okupeerida.

Lennuki käpardlik tankimine maksis 24 inimelu
55 aastat tagasi, 25. juulil 1971, kukkus Siberis Irkutskis vahetult pärast õhutõusmist alla Aerofloti reisilennuk Tu-104, mis pidi mitme vahemaandumisega lendama Leningradi (bolševikud olid Peterburi selle toona oma ninamehe järgi niiviisi ümber nimetanud). Pardal olnud 110 inimesest hukkus 24, 86 inimest elas katastroofi üle mitmesuguste vigastustega.

Õnnetuse algpõhjuseks oli lennuki käpardlik tankimine – kui tavaliselt tangitakse kummagi tiiva paakidesse võrdne hulk kütust, siis konkreetsel juhtumil tangiti parempoolsesse tiiba poolteist tonni enam kütust kui vasakpoolsesse. Piloodid seda ei teadnud ning nende tavapärased juhtimisvõtted panid lennuki vahetult pärast õhkutõusmist tugevalt paremale kalduma. Nad ei osanud lennuki kreeni loetud sekunditega kõrvaldada ning see suurenes, kuni parem tiivaots riivas juba maapinda. Paar sekundit hiljem prantsatas lennuk vahetult lennuvälja aia taga maapinnale, kus purunes kolmeks tükiks. Mingi ime tõttu rusud ei süttinud, mistõttu hukkusid vaid kokkupõrkes ja lennukikere purunemises otseselt pihta saanud.

Algas Suessi kriis
70 aastat tagasi, 26. juulil 1956, algas üheksa kuud kestnud Suessi kriis, kui kommunistliku N.Liidu „sõiduvette” tõmmatud Egiptuse president Gamal Abdel Nasser riigistas inglaste hallatud Suessi kanali. Tegu oli N. Liidu salajase erioperatsiooniga „kapitalistliku” Lääne-Euroopa majanduse väljasuretamiseks, sest suur osa Euroopa majanduse jaoks hädavajalikke naftatarneid Lähis-Idast toimus naftatankeritega läbi Suessi kanali. On vägagi tõenäoline, et Nasser värvati N. Liidu eriteenistuste poolt enne, st et juba 1952. aasta riigipööre ise (millega kukutati Egiptust stabiilsena ja Briti-meelsena hoidnud kuningas Faruk I) oli Egiptuses korraldatud N. Liidu „salaniite” pidi kindla eesmärgiga krabada ära Lääne-Euroopa jaoks oluline Suessi kanal.

On samuti tõenäoline, et tegu oli Stalini poolse ühe meetmega Kolmanda maailmasõja ettevalmistamisel, et puhkevas sõjas selle kaudu oma vastapoolt Lääne-Euroopat nõrgendada. Tüüris ju Stalin (kes sai Teises maailmasõjas kätte palju vähem Euroopa maid kui plaanitud) oma elu lõpuaastatel maailma selgelt uue globaalsõja suunas, mida näitab ka tema poolt algatatud Uus Suur Puhastus (arstide ja juutide süüasjad olid esimesed juhtumid plaanitud suuretttevõtmises).

Stalini (tõenäoliselt kõrvalt aidatud) elust lahkumine 1953. aasta märtsis peatas N. Liidus küll vägagi kindlalt uue maailmasõja ettevalmistused ja ka Uue Suure Puhastuse, kuid on võimalik, et sellega seotud mittesõjalisi Läänt kahjustavaid erioperatsioone (sh Suessi kanali „väljalülitamine”) otsustati jätkata ka uute riigijuhtide ajal. Sest kuigi Hruštšov otsustas (erinevalt Stalinist) uuest maailmasõjast loobuda, ei loobunud ta sõjalise surve avaldamisest läänemaailmale (nt 1962. aasta Kuuba raketikriis) ega ka kõikidest võimalikest pehmetest ja poolpehmetest meetoditest läänemaailma nõrgestamiseks, mis oleks tal andnud võimaluse rääkida Lääne-Euroopas jõupositsioonilt. Nii antigi 65 aastat tagasi kanali Egiptuse poolse riigistamisega sellele „avapauk”, millel pidi järgnema ja järgneski kanali sulgemine.

Oma oodatud mõju Suessi kriis Lääne-Euroopa majandusele aga ei avaldanud – seda põhjusel, et 1956. aastaks olid paljus kasutusse võetud juba sellised naftatankerid, mis olid suutelised tegema pikki reise, sh sõitma ümber Aafrika lõunatipu. Nii muutus naftavedu Lähis-Idast Lääne-Euroopasse vaid veidi aeglasemaks ja kallimaks, kuid ei katkenud ja Euroopas mingit suurkrahhi ei toimunud (võrrelduna näiteks 1973. ja 1979. aasta naftakriisidega). Nii piirdus üheksa kuud kestnud Suessi kriis vaid kohaliku sõjalise madinaga Egiptuses, kuhu sekkusid küll välisosapooltena Inglismaa, Prantsusmaa ja Iisrael. Ja kuigi kriisi lõppedes 1957. aasta märtsis läks Suessi kanal siiski inglaste kontrolli alt Egiptuse kontrolli alla, avas Egiptus 1957. aastal kanali rahvusvahelistele kaubavedudele (sh naftatankeritele) uuesti. Mis aga puudutab Egiptuse edasist poliitilist kallakut, siis see jätkus kanalikriisi järel 13 aastat N. Liidu sõbralikuna kuni Nasseri teise ilma viinud ootamatu infarktini 1970. aastal. Tema surma järel sai uueks Egiptuse presidendiks Anwar Sadat, kes muutis riigi poliitika kiirelt USA (läänemaailma) sõbralikuks.

Von Lütke Novaja Zemlja ekspeditsiooni algus
205 aastat tagasi, 26. juulil 1821 (juuliuse kalendri järgi 14. juulil 1821) väljus Arhangelski sadamast kolme aasta pikkusele Põhja-Jäämere ekspeditsioonile prikk Novaja Zemlja, mille kapteniks oli Friedrich von Lütke. Ekspeditsiooni käigus uuriti varem suuresti tundmata alaks olnud Novaja Zemlja saari ja selle ümbrust. Ekspeditsiooni juht Friedrich von Lütke oli üks Venemaa sakslastest, kelle esiisad olid pärit Dresdenist, aga keda viis hilisem saatus Venemaa Keisririiki.

Enne oma Põhja-Jäämere ekspeditsiooni oli ta osalenud Venemaa 1817-19 kestnud ümbermaailmareisil ning juhtis hiljem, aastail 1826-29, järjekordset Venemaa ümbermaailmareisi.
Oma hilisemal eluperioodil oli Lütke seotud ka Eestiga – ta ostis 1849 endale Avanduse mõisa Virumaal, samuti oli aastail 1850-53 Tallinna sadama sõjakuberner. Ühtlasi oli ta 1845. aastal Venemaa Geograafia Seltsi asutajaliige koos mitmete siinsetest provintsidest pärit baltisakslastest maade- ja loodusuurijatega (Gregor von Helmersen, Karl Ernst von Baer, Alexander von Middendorff jt). Hiljem, 1864-81 oli lisaks ka ühtlasi Peterburi Teaduste Akadeemia president.

Madalmaad kuulutasid iseseisvust
445 aastat tagasi, 26. juulil 1581, kuulutasid varem Hispaaniale kuulunud põhjapoolsed Madalamaade provintsid (praeguse Hollandi ja Belgia alad) endid iseseisvaks ja Hispaania (sealsete Habsburgide) võimust sõltumatuks. Hispaania ei tunnistanud seda iseseisvusdeklaratsiooni (pildil mustand) ja alustas sõda „mässumeelsete” alade vastu, kuid see toimus madala intensiivsusega ja Hispaanial ei õnnestunud muudes sõdades seotuna seal ka piisavalt jõudu kasutades kaugel asuvaid Madalmaid taas enda võimu alla painutada.

Niisugune patiseis ja aeg-ajalt vaibuv ja aeg-ajalt ägenev Madalmaade iseseisvussõda jäi kestma ligi seitsmeks aastakümneks – ja seda vahel ajaloos ka niimoodi nimetatakse: Seitsmekümneaastane sõda. Selle sõja lõpetas muuseas kogu Euroopat haaranud Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Münsteri rahuleping 1648. aastal. Sellele lepingule alla kirjutades tunnistas Hispaania lõpuks ka Madalmaade iseseisvust ja loobus lõplikult oma ülemvõimust nendele aladele. Oli ju Hispaaniat valitsenud Habsburgide haru saanud endale Madalmaad alles tegelikult ju vaid loetud kümnendid enne Madalmaade iseseisvusdeklaratsiooni koostamist. Sellega ei tekkinud küll veel praegune Hollandi riik oma meile tuntud piirides, vaid Hollandi ja Belgia olid esialgu koos – katoliiklik Belgia eraldus protestantlikust Hollandist veel kaks sajandit hiljem, 1830. aastatel.

Liitlaste aktsioon Jaapani vastu
85 aastat tagasi, 26. juulil 1941, külmutasid USA ja Suurbritannia kõik Jaapani firmade ja pankade vahendid ja kontod oma riikide pankades. See toimus vastukäiguna Jaapani poolsele Prantsuse Indo-Hiina (praegused Vietnami, Kambodža ja Laose alad) vallutamisele, mida oli Jaapan alustanud juba eelmise, 1940. aasta septembris, kuid oli jõuliselt lõpetanud 1941. aasta juulis. Kuna Prantsusmaa oli Saksamaa poolt kas okupeeritud või tasalülitatud, pandi Lõuna-Prantsusmaad hallanud Vichy valitsus Saksamaa poolt lihtsalt fakti ette ja pidi tunnustama kolm päeva hiljem (29. juulil 1941) Prantsuse Indo-Hiinas Jaapani ülemvõimu.

Seda ei teinud loomulikult Prantsusmaa (endised) liitlased USA ja Suurbritannia, külmutadeski ńeil päevil 85 aastat tagasi Jaapani finantsvahendid. Muid kanaleid nad toona veel Jaapani vastu ei kasutanud, sest, sõda polnud nende riikide vahel välja kuulutatud – see algas alles Jaapani poolse Pearl Harbouri sõjaväebaasi ootamatu ründamisega 7. detsembril 1941.

Pikne süütas Oleviste torni
95 aastat tagasi, 27. juulil 1931, lõi pikne Tallinnas Oleviste kiriku 123 meetri kõrguse tornitipu põlema. Selle järel kardeti, et hullemal juhul kordub 1820. aastal juhtunu, kui äike lõi kirikutorni ning kirik põles koos lähedal asuvate majadega müürideni paljaks, sest kõrge torni otsa kustutama ei pääsetud. Õnneks 1931. aastal nii ei läinud, sest olid olemas juba piisava jõudlusega tuletõrjepumbad, mis võimaldasid vett tõsta 120 meetri kõrgusele, st veevoolikud sai viia torni ja tornikiivrit mööda üles. Seda tehtigi ning enne, kui tuli jõudis tornitipust allapoole levida, ujutati esmalt veega üle kiivri sisemuse alumine osa – teatavasti märjaks kastetud puit tuld ei võta. Seejärel liiguti voolikuotsaga tasapisi ülespoole, tegeliku tulekahju lähedusse.

Päris tippu tornikiivri seest ronida ei saa (seal ei ole talade vahel lihtsalt ruumi), seal lükati voolikuotsa nii kaugele kui andis. Päris tornitipp tegelikult põleski ära, aga märjaks kastetud alumised konstruktsioonid tuld ei võtnud ning järgmisel päeval tuli kustus, kui konstruktsiooni kuivad osad olid ära põlenud. Tornitipp taastati järgmise, 1932. aasta kevadeks ning 1932. aasta juuni lõpul, mil Eestit külastas Rootsi kuningas, oli torn taas korras. Siis paigaldati torni ka piksevarras, et sarnaseid õnnetusi edaspidi ära hoida.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 30/07/2026 08:20:55