Viipemakse on järjest populaarsem, mida on hakanud kurjasti ära kasutama ka kurjategijad. Millised on nende uusimad nipid ja kuidas peaks oma maksevahendid seadistama, et petuskeem läbi ei läheks?

„Kurjategija teab, et enamasti töötavad viipemaksed teatud summa ulatuses ka ilma inimese lisakinnitamise vajaduseta. Seda mugavust on võimalik kurjasti ära kasutada,” räägib Telia küberturbe lahenduste arhitekt Kristjan Aljas. Ta tõi näiteks olukorra, kus isikliku makseterminaliga kurjategijal on lihtsa vaevaga võimalik koguda makseid näiteks rahvast täis ühistranspordis.

Nii Eestis kui ka välismaal on järjest levinum see, et kurjategija kasutab mobiilse kaarditerminali lahendust ning korjab selle abil rahvarohkes kohas inimestelt makseid. „Kui inimesel on pangakaart taskus, siis ei pruugi ta näiteks bussiga sõites või mõnel rahvarohkel üritusel märgatagi, et on millegi eest „maksnud”,” räägib ta. Seejuures sageli ei märgata pettuse ohvriks langemist ka hiljem, sest pangaväljavõttest nähtub, et inimene on maksnud näiteks mõnes kohvikus kuue-eurose smuuti eest. „Eriti välismaal ei pruugi inimene mäletadagi, mis oli tolle kohviku nimi või ei pööra ta nii väikesele summale konto väljavõttel üldse tähelepanu,” nendib Aljas.

Järjest sagedamini langevad pettuse lõksu ka nuti- ja maksesõrmuste omanikud ning seda just puhkusel olles. „Pätt otsib populaarses turismipiirkonnas inimesi, kel sõrmes nutisõrmus, läheneb talle ja pakub, et nutisõrmuse omanik teeks temast pilti. Nutisõrmuse omanik võtab päti telefoni ja teeb pildi. Päti telefon on aga makseterminal, mis võtab rõõmsalt makse nutisõrmusega vastu. Pildistaja ei aima midagi enne kui konto väljavõtet näeb,” tõi Aljas näiteks.

Swedbanki finantskuritegude ennetamise juhi Eero Ergma sõnul on viipemakse küll üks turvalisemaid makseviise, kuid sellest hoolimata tasub kurjategijate ohvriks langemise vältimiseks kasutusele võtta eri turvameetmed. Näiteks soovitab ta seada kaardile mõistlikud makselimiidid, et võimaliku pettuse korral oleks kahju väiksem.

Lisaks soovitab ta telefoni, nutikella või maksesõrmusega makstes eelistada digitaalseid rahakotte, näiteks Apple Pay'd, Google Pay'd või teisi pankade poolt toetatud digitaalsete rahakottide lahendusi. „Need lisavad maksetele täiendava turvakihi, sest kaupmehega ei jagata sinu tegelikke kaardiandmeid, vaid kasutatakse seadmepõhist digitaalset tunnust,” selgitab Ergma.

Sisse võiks lülitada ka mobiiliteavitused, et iga kaardimakse toimumise kohta oleks kohe info olemas, samuti jälgida regulaarselt oma pangakontot ning hoida pangakaarti ja nutiseadmeid turvalises kohas.

„Kui nutiseadmel on võimalik maksefunktsioon ajutiselt välja lülitada, tasub seda kasutada olukordades, kus maksmist parasjagu vaja ei ole või mis sinu jaoks tunduvad ebaturvalised,” soovitab Ergma.

Samuti tuletab ta meelde, et pettuse avastamise korral, tuleks tegutseda kohe: sulgeda või blokeerida kaart mobiiliäpis ning vajadusel esitada tehinguvaidlustus, seejärel järgida panga juhiseid ning vajadusel pöörduda ka politseisse.

Lisaks eelnimetatud maksepettustele suurenevad Aljase sõnul suve eel ka kõikvõimalikud QR-koodi pettused. Näiteks on laadal või muul suurüritustel sage komme küsida makset QR-koodiga. Harv pole juhus, kui pettur on õige QR-koodi peale kleepinud enda oma.

Ettevaatusega tasub nii Aljase kui ka Ergma sõnul suhtuda kõikidesse QR-koodidesse, olgu see restoranis menüü vaatamiseks, tänaval postile kinnitatud või isegi usaldusväärsena tunduvas lennujaamas.

„Võltsitud QR-koodi ei ole võimalik palja silmaga eristada õigest. Kui mingit muud moodi siiski ei saa, peab QR-koodi kasutades väga täpselt kontrollima, millisele veebiaadressile see sind suunab,” selgitab Aljas.

Pettuseohule viitavad märgid on tema sõnul koodi skaneerimisele järgnev ettepanek mingi tarkvara paigaldamiseks või seadistamiseks, küsitakse isiku- või krediitkaardiandmeid või nõutakse isiku tuvastamist Mobiil-ID või Smart-ID abiga.

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 16/07/2026 08:02:54