Juuniküüditamise mälestuspäev ERM-is. Foto: Arp Karm

Pühapäeval möödus 85 aastat ühest kurvimast päevast Baltimaade ajaloos, kui jõhker võõrvõim saatis eestlased, lätlased ja leedulased suure Nõukogudemaa mahajäänud ja asustamata avarustesse ning vangilaagritesse. Eestist saadeti välja 9267 inimest, kellest 5003 ei tulnud kunagi tagasi. Lätist saadeti tundmatusse üle 15 000 ja Leedust üle 17 000 süütu inimese. Läinud teisipäeval Eesti Rahva Muuseumis kõnelesid esindajad kolmest riigist väljasaadetute üliraskest elust, võitlusest ellujäämise nimel ja võõrvõimu kahepalgelisusest.

Esimesel pildil on karmi ilmega veekogu ääres igikeltsast välja tulnud purunenud kirst, teisel paar pealuud, kolmandal mälestusmärk ja suur rist. Neid ja teisigi pilte Jakuutiast nägi enamik kohaletulnutest esimest korda. Enamik kuulis esimest korda sellestki, et 1941. aastal Altaisse saadetud enam kui 7000 leedulasest, peamiselt naised, lapsed ja vanurid, saadeti 2850 aasta pärast rongiga ja seejärel pargastega Jakuutiasse, Leena jõe deltasse ning Laptevite mere äärde. Mehed viidi juba 1941. aastal laagritesse.

„See on unikaalne juhtum küüditamises, sest teiste Balti riikide küüditatutega niisugust lugu ei olnud. Nad olid Altais juba enam-vähem kohanenud, kui tuli uus küüditamine,” kõneles Gintautas Alekna, Leedu represseeritute ühenduse Lemtis juhatuse liige.

Ta on üle 30 aasta korraldanud kohtadesse, kuhu tema kaasmaalased kas küüditati või vanglatesse saadeti, 51 ekspeditsiooni, pildistanud ja tähistanud nende matmispaiku seal, kus need veel alles.

„Need kohad Jakuutias, kuhu inimesed küüditati, olid täiesti asustamata, kohaletoodud inimesed tegid elamiseks mätastest jurtasid, sest puid seal ei kasva. Esimesel talvel surid paljud nii Leena deltas kui ka Laptevite mere ääres külma, nälja ja raskete tingimuste tagajärjel. Kuna tegu on igikeltsaga, tõsteti talvel surnud ühte kohta, et kevadel matta,” rääkis Alekna. Ta lisas, et osa matmispaiku oli vesi selle sajandi alguseks juba ära uhtunud, teistes ei olnud võimalik midagi tunnuste puudumise tõttu identifitseerida.

Jakuutiasse 1942. aastal viidud leedulased jaotatud mitmesse kohta. Üheks jubedamaks paigaks nimetas ta Trofimovski saart Leena jõe deltas, kuhu saadeti 400 leedulast, hiljem ka 800 soomlast Neevalinnast. Väljasaadetud pidid seal kalatööstust ehitama. Esimesel aastal surid pooled väljasaadetud. Seda saart kutsutud ka surmasaareks.

Teise kohana tõi ta välja Bõkovi neeme, kuhu saadetud 750 leedulast, nende seas ka taasiseseisvunud Leedu presidendi Valdas Adamkuse tädi oma pojaga. „Minu kaasmaalastele toodi lisaks küüditatud soomlasi ja sakslasi,” lisas kõneleja.

Bõkovisse rajanud väljasaadetud leedulased 1943. aastal kooli ja kolhoosi, kuid tänapäeval on koht Alekna sõnul inetu ja räpane asula.

Kolmandana nimetas ta Tit-Arõd, kus 1944. aastal tegutses juba kool leedulasest õpetaja juhendamisel. Leedulasi pillutatud veel Jakutskisse ja mujalegi.

Peale viimase suure sõja lõppu lahkunud piirkonnast kõik ellu jäänud leedulased. Enamik asulatest on juba taiga ning alles on vaid need matmispaigad, mida vesi ei ole merre uhtunud, ning loodetavasti ka kaasmaalaste poolt sinna jäänutele püstitatud mälestusmärgid ja ristid. Alekna märkis, et peagi kaovad või on juba kadunud ekspeditsiooni ajal veel alles olnud kalmistud.

Lõpetuseks kõneles ta paari lausega poliitvangidest: „Leedus oli 1941. aastal poliitvange isegi küüditatutest rohkem. Näiteks 3000 poliitvangi saadeti Nižnaja Poima laagrisse Krasnojarski kraisse. Osa jäi ellu, ülejäänud lasti maha. Mahalaskmise kohal on praegu haigla.”

Ka varem Eestis esinenud Alekna ema küüditati Tjumeni oblastisse, tädi Komisse.

Lätlaste filmid ja kasetohukirjad
Dzintra Geka on Läti filmirežissöör ja kirjanik, kelle looming keskendub repressioonide uurimisele. Ta on üle 20 aasta talletanud represseeritute mälestusi ja teinud neist filme, sõitnud ringi Siberis ja kodumaal. Geka on üks 2001. aastal Siberis sündinud laste fondi asutajatest. Fondis on üle 6000 intervjuu.

„Osa mälestustest on lühikesed, sest inimesed ei tahtnud palju meenutada,” sõnas ta ja märkis, et seal räpastes oludes sündima pidanud laste emad elasid kodumaal korralikes oludes. Kodumaal ei tulnud neil leiva eest võidelda nii nagu Siberis.

„Seal läks kogu emade energia laste eest hoolitsemisele ja püüdele peretunnet luua,” sõnas Geka ja lisas, et kui 1946. aastal lubati orvuks jäänud lapsed kodumaale, võtsid mõned emad laste Lätimaale pääsemise nimel endalt elu.

Agrita Ozola on Kuramaal asuva Tukumsi muuseumi direktor, kes on samuti kogunud ja avaldanud lugusid Lätist väljasaadetute kannatustest.

Tema sõnul on Lätimaa tosinas muuseumis üle 50 kasetohule kirjutatud kirja, neist väike osa on ka Tukumsi muuseumis. Mõnel neist on vaid kaks sõna ning need kirjad on Ozola sõnul väga isiklikud.

„Kuna paberit ei olnud, oli ainus võimalus kasetohule kirjutada, et hoida sidet nii lähedastega kodus kui ka Venemaa avarustesse saadetutega. Kirjutada tohtis vaid vene keeles, kuid kõik saadetud kirjad ei jõudnud sihtkohta,” kõneles Ozola ja täpsustas, et kasetohule kirjutati aastail 1941−1965.

Ta märkis, et kasetohtu kasutanud väljasaadetud ka jalanõude valmistamiseks, samuti elamistes olnud aukude kinnitoppimiseks, ning selle koore all olnud maitsev, söödav aine.

Ozola sõnul kirjutatud erinevatel põhjustel: et jõuda kodumaale tagasi, et mäletada, et vangilaagris ellu jääda, et lootus ja vastupanuvaim säiliks, et ühtekuuluvust hoida, et iseendaks jääda, et tulevikku luua.

Ta tõi mitu näidet kasetohukirjadest. „Saan 400 grammi leiba päevas, 650 grammi vedelikku hommikul ja õhtul. Magan lavatsil. [---]” Kirjutatud 1942. oktoobril Vjatlaagrist. „Ainult 500 grammi leiba. [---] Sööklas on mingi lurr. Sellist võib ka jõest ammutada.” Kirjutatud 1944. aastal Novostroika külast Krasnojarski kraist.

Ozola ütles, et lätlaste soovile arvata Siberis kirjutatud kasetohukirjad UNESCO maailmapärandisse on vastu seisnud Venemaa, mille esindajate sõnul ei oma need rahvusvahelist tähtsust.

Väljasaadetute süü: sotsiaalselt võõrad ja ohtlikud
Aigi Rahi-Tamm, Tartu ülikooli arhiivinduse professor, alustas ettekannet õitsvatest sirelitest: „1941. aasta kevad oli hiline ja vahel võib õite ilu olla erineva tähendusega. Neljakümne esimese aasta õitsvad sirelid jäid paljudele viimaseks pildiks kodumaast.”

Tema sõnul algas küüditatute mälestuste kogumine Eestis 1988. aastal, kui muinsuskaitse selts kutsus inimesi ajaloolisi sündmusi üles tähendama. Järgmisel aastal asutatud Eesti Memento liit moodustas komisjonid ja uurimisrühmad.

Tõsine töö algas, kui oli võimalik juurde pääseda Siberis olevatele arhiividele.
Tomski oblastis aitas meie ajaloolastel siseasjade osakonna arhiivi pääseda Eestist 1941. aastal sinnakanti küüditatud Vadim Makšejev, „Narõmi kroonika” autor. Selles teoses on juttu ka küüditatud eestlastest.

Rahi-Tamm märkis, et Venemaal on maad võtmas kampaania represseeritute mälestusmärkide vastu. „Tänavu 19. aprillil likvideeriti öö varjus leinakivi Tomskis ning Venemaa arhiivid on taas sulgunud,” tõdes ta.

Väljasaadetute süüks pani okupatsioonivõim seda, et nad olid sotsiaalselt võõrad ja ohtlikud, keda tuli ümber kasvatada.

„Kulakutega saadi ruttu ühele poole, sest kui taluperemehe õde või vend oli talle appi läinud, oli see juba piisav fakt, et talupere kulaklikus tembeldada, sest talu oli kasutanud palgatööjõudu,” kõneles professor. Ta sõnas, et rahvavaenlasteks kuulutati erinevate alade inimesi. Viimaste hulka võis igaüks sattuda, sest kui vaja, leiti selleks põhjus.

Tegelikkus ei vastanud instruktsioonidele
Rahi-Tamm ütles, et Nõukogude Liidu siseministeerium oli koostanud instruktsiooni, kus kirjeldati, kuidas väljasaadetutega käituda, kuhu nad panna, kuidas kohelda, karistada ja nende üle arvet pidada ning kuidas vabastada.

„56. punkti kohaselt pidid raudteejaamades olema käimlad, tegelikult oli ihuvajaduste rahuldamiseks kas auk vaguni põhjas või pang vaguni nurgas, mida varjati riidega. Eesti territooriumil kedagi välja ei lubatud, Pihkvas tuli põllul võõraste pilkude all ihuvajadusi leevendada, alles peale Uraale läks selles osas olukord vabamaks,” rääkis ta.

Instruktsiooni 128. punkti kohaselt pidi kohalik võim eriümberasustatutele igakülgset abi osutama normaalsete elutingimuste loomisel, mis tähendas, et neile tuli eluruumid õigeaegselt remontida ja küttega varustada. Paraku olid viimaste asemel elamiseks sobimatud ruumid, kas hütt või nurk kohalike juures.

„Punkt 122 nägi ette, et väljasaadetute lapsed õpivad esimeses, teises ja kolmandas klassis emakeeles ja neile, kes vene keelt ei oska, tuli ümberasustatute seast leida õpetaja,” rääkis Rahi-Tamm. Tegelikkuses pidid kõik hakkama vene keeles õppima.

Professor sõnas, et kui võim toitub ebakindlusest ja usaldamatusest, saab ta ühiskonda kontrollida.

„Baltikumist väljasaadetutel oli erakordne eneseusk ja usk tagasi kodumaale jõudmisse, kuid paraku kõigil see ei õnnestunud,” lausus ta.

Ürituse lõpetas Dzintra Geka film „Isad sealpool”, tema isa oli poliitvang. Selles kõnelevad need, kes püüdsid erineval ajal võõrvõimule vastu hakata ja vangistati, kuid ometi jäid ebainimlike tingimustega laagrites ja vanglates ellu.

***

KOMMENTAAR
Roman Parmas, Memento Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees:
Üllatas, kui aktiivselt on lätlased repressioone uurinud. Nad moodustasid Siberis sündinud laste ühenduse juba 2001. aastal ja 25 aasta jooksul on kogutud tuhandetelt mälestusi ja tehtud filme, mille kogupikkus on 24 tundi. Meie nägime ühte tunnipikkust filmi. Dzintra Geka on filmide tarvis materjali kogunud Norilskist, Intast, Vorkutast, Magadanist ja mujalt.

Lõunanaabrid tõid Tartusse kaks rändnäitust. Näitus „Siberi lapsed” on olnud nii Torontos kui ka Washingtonis. Praegu saab seda näha KGB kongide muuseumis Tartus, majas, kus omal ajal oli KGB vangla. Loodan, et meie Siberi laste ühendus saab lõunanaabritelt innustust tegutsemiseks.

Idanaaber sulges ühenduse Memoriaal mõni aasta tagasi. Nende esindajad suutsid represseeritute kohta kogutud materjalist midagi päästa, viimaste hulgas on ka raamat küüditatud eestlastest, kes elasid juba ammu Venemaal ja kes tapeti või küüditati 1937.−1938. aastal, 8000 kuni 10 000 eestlast. Esimene eestlaste hukkamine oli seal 1930−1933.

1941. aasta operatsioon viidi plaani kohaselt läbi kolmes riigis samal ajal. Juba baaside sissetuleku järel hakati inimesi arreteerima. Juuniküüditamise ajal otsiti inimesi kolm päeva ja need, kes jõudsid pakku minna, varjusid enamasti metsa.

Sakslased moodustasid eestlaste algatusel küüditatute otsimise ja tagasitoomise komitee äraviidute nimekirjade koostamiseks. Nimekirjad jäid poolikuks, sest käis sõda ja idanaabri arhiividesse ei saadud.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 18/06/2026 08:24:58