Sellist küsimust tihti ei esitata, kuna väga paljud teavad vastust enne mõtlema hakkamist. Ühed suhtuvad väga negatiivselt ja teised väga positiivselt. Nojah. Mõlemal juhul eksitakse. Iga inimest tuleb hinnata tema tegude ja mitte tema rahvuse järgi.

Ma tean ühtemoodi vabatahtlikult kodumaad kaitsma läinud Ukraina näitlejaid ja selle näitleja tagant varastanud Ukraina ärimeest. Eestis ma tean ukrainlast, kes elab suhteliselt vaeselt Lasnamäel ja tema päevi täidab Ukrainas sõdiva venna toetamine – ja samal ajal tean üht Ukraina naist, kes käis Ukrainas altkäemaksu maksmas, et tema poeg pääseks mobilisatsioonist.

Neid inimesi ei seo rahvus. Samamoodi on raske leida rahvuse põhjal seost Sinimägedes võidelnud Saksa poolel rüütliristi saanud Paul Maitla ja reeturiks osutunud endise eesti kaitseväelase Nikolai Trankmanni vahel.

Ometi on kusagil paberites väga erinevate inimeste määratluseks kirjutatud „ukrainlane”. Riigina me peame sinna sisse vaatama (ja juba teemegi seda.) Üldmõistes tuleb ukrainlastesse suhtuda samamoodi nagu eestlastesse, venelastesse ja minugipoolest kellesse iganes. Näiteks juutidesse või araablastesse.

Väga suur osa ukrainlasi on Eestisse täna sattunud sõjapõgenike staatuses, kus neile anti teatud ajaks kaastunde ja usalduse krediidi najal samu toetusi, mis eestlastele. Selle aluseks on ajutise kaitse staatus. Kuid seadus on ühemõtteline, et kõik taolised toetused kuuluvad ümbervaatamisele. Varem või hiljem peab iga põgenik tegema valiku oma edasise elu asjus ja see ei pruugi saatuse vaates olla meeldiv.

Eestlastena on meil Eestis õigus valida, keda me abistame. Eks ole? Teatud ukrainlasi tahan ma edaspidigi pidada oma parimateks sõpradeks ja teised võiksid maapõhja vajuda. Seetõttu tõi uni öösel mulle kolm reeglit, millele peab vastama iga ukrainlane, kes tahab Eestis elada. Need reeglid erinevad osaliselt kehtivatest reeglitest. Tegelikult piisab, kui ta vastaks vähemalt kahele tingimusele kolmest:

1. Ta toetab Ukraina vabadusvõitlust. Ukrainlane Eestis, kes ei ole teinud vabatahtliku töö korras midagi oma kodumaa toetuseks, tekitab minus tõsiseid kahtlusi.

2. Ta teeb tööd või õpib. Jätan siinkohal välja väikesed lapsed, vanurid ja puudega inimesed. Kui töövõimeline inimene ei püüa tööd teha, siis ei ole ta koht Eestis. Medali teine pool lisab siia aga veel ühe pöörde. Eestis on täna päris palju ettevõtjaid, kes ütlevad, et Ukraina põgenikud täitsid vähemalt ajutiselt Eesti tööjõupuuduse augu. Kui kõik Ukraina põgenikud peaksid ühel hetkel koju tagasi minema, siis seisaks meie majandus päris olulise probleemi ees. Samas on need inimesed puudu ka Ukraina tööjõuturult ... Seega töötavate põgenikega Eesti võidab, aga Ukraina kaotab. (vaatame teisi punkte).

3. Ta juba oskab või õpib eesti keelt. Kõik ukrainlased, kellega ma suhtlen Eestis, on võimelised vähemalt teatud määral eesti keelest aru saama. Niisamuti olen mina Ukrainas käies õppinud elementaarsel tasemel aru saama ukraina keelest.

Sealt edasi tuletan vastupidise reegli. Iga ukrainlane, kes on Eestis vähemalt kaks korda süüdi mõistetud ükskõik millises kuriteos, tuleb elamisloast ilma jätta ja Ukrainasse tagasi saata. Tegelikult tahaksin neid saata Venemaale, aga see ei ole kahjuks võimalik. Minu liberaalsusel on paraku piirid. Iga pätist ukrainlane kahjustab eelkõige teiste normaalsete ukrainlaste võimalusi eluga edasi minna.

Kui te nüüd lõpuks küsite, miks ma sellest kõigest kirjutan, siis seda kahel põhjusel. Esiteks, ma tahaksin, et me ei langeks mõttetu üldistamise lõksu. Ei ole nii, et kõik ukrainlased on inglid, nii nagu ei ole õige, et hohollid on kõige ilgemat tüüpi slaavlased. Lõpuks on ka eestlaste hulgas täiesti arvestataval hulgal inimesi, kellega ma ei tahaks maakera jagada. Teiseks, nii nagu me täna suhtume ukrainlastesse, samamoodi peaksime käsitlema kõiki välismaalasi, kes tahavad millegipärast Eestis elada.

Täna oskan välja mõelda veel ühe pragmaatilise diskrimineerimise klausli. Iga välismaalane, kes tuleb Eestisse ja arvab, et saab siin veel aastaid kasutada vene keelt, peaks kohe tagasi sõitma sinna, kust ta on tulnud. Ja ma olen nõus, kui ükskõik milline rahvus rakendaks minu suhtes sama reeglit oma kodukoha keele baasil.

 

Autor: ILMAR RAAG, filmimees, kommunikatsiooniekspert
Viimati muudetud: 14/05/2026 07:30:17