Valik aprilli alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Vahistati Serbia sõjakurjategija
25 aastat tagasi, 1. aprillil 2001, arreteeriti Serbias endine president Slobodan Miloševic, keda süüdistati Kosovo sõjas toime pandud sõjakuritegude eest. Miloševic oli presidenditoolil kuni 5. oktoobrini 2000, mil suur osa serblastest oli muutunud tema vastu rahulolematuks, sest soovisid selgelt oma tulevikku näha Euroopa suunas, samal ajal kui Miloševic oli läinud lääneriikidega selgele vastuseisule. Et viis kuud hiljem Serbia politsei Miloševici arreteeris ja Haagi kohtule välja andis, näitas vägagi selgelt, et Serbia uued võimud püüavad ka reaalsuses oma tulevikku siduda Euroopaga.

Kuna Miloševici kohtujuhtum oli keerukas ja mahukas, võttis kohtuprotsess aastaid aega ning põdura tervisega Miloševic suri 2006. aastal, enne kohtuotsuse väljakuulutamist. Tõenäoliselt oleks talle määratud eluaegne vanglakaristus, milleni aga ei jõutud.

500 aastat vaikinud vulkaan hakkas purskama
35 aastat tagasi, 2. aprillil 1991, hakkas ootamatult purskama Filipiinidel, Luzoni saarel asuv Pinatubo vulkaan, mis oli varasemad viissada aastat olnud uinunud olekus. Pursked jätkusid kuni augustini, kattes tuhaga umbes 150-ruutkilomeetrilise viljaka maa, kus oli hulk külasid ja põlde. Kokku paiskas vulkaan õhku hinnanguliselt 4-10 kuupkilomeetrit (sic!) tuhka ja vulkaanilist ainest, millest osa langes maha ümbruskonda, peenemad osakesed levisid aga atmosfääri ülemistesse kihtidesse, põhjustades kogu maailmas päikesevalguse ajutist tuhmumist. Mõneks aastaks langes kogu Maa keskmine temperatuur seetõttu hinnanguliselt kuni pool kraadi. Õhku paisati ka 20 miljonit tonni vääveldioksiidi. 15. juunil varises ainese väljapaisanud vulkaani koonus lõpuks ka kokku, tekitades 2,5-kilomeetrise läbimõõduga avara kraatri (kuhu nüüdseks on tekkinud järv).

Purse hävitas või muutis elamiskõlbmatuks üle 350 küla ja muutis Kesk-Luzoni maastikku lausa tundmatuseni. Valdaval enamikul elanikel õnnestus tuhapilvede eest aegsasti evakueeruda (võimsatele pursetele eelnesid tagasihoidlikumad), kuid hinnanguliselt hukkus siiski 600-800 inimest. Kodutuks jäi hinnanguliselt üle saja tuhande inimese ning veel paari miljoni inimese igapäevaelu mõjutasid purske tagajärjed tugevalt.

35 aasta tagune Pinatubo vulkaanipurse oli selgelt üks kuuest viimane 1000 aasta jooksul toimunud võimsamast, kui hinnata neid atmosfääri paisatud aine ning globaalsete ajutiste temperatuurimuutuste põhjustamise järgi. Ilmselgelt oli 1257. aastal toimud Samalase purse ja 1885. aastal toimunud Tambora purse (mõlemad Indoneesias) Pinatubo purskest veelgi võimsamad ja laastavamad. Seevastu 1883. aastal toimunud Krakatau purset (taas Indoneesias), 1963. aastal toimunud Agungi purset (mõlemad taas Indoneesias) ja 1982. aastal toimunud El Chichoni purset (Mehhikos) peetakse Pinatuboga ligikaudu sarnase mahuga purseteks.

Kui rääkida aga tuhandest aastast vanematest aegadest, siis on Maal toimunud veelgi võimsamaid vulkaanipurskeid. Kaks laastavat purset toimusid lausa nelja aastase vaheajaga, AD 536 ja AD 540 – kummagi neist täpset toimumispaika ei teata, kuid oletatakse, et 536. aasta laastav vulkaanipurse toimus kusagil Islandi/Gröönimaa kandis ja 540. aasta purse kusagil troopikas. Need kaks purset koos vähendasid päikesevalgust sedavõrd, et muutsid paljudes kohtades tulemusliku (st saaki andva) põlluviljeluse mitmeks aastaks lausa võimatuks. Näiteks on teada, et Eestis hukkus nende kahe purske tagajärjel vähemalt 90% meie kaugetest esivanematest ning kulus umbes sajand, kui Eestisse taas kogu maad hõlmav korralik asustus tekkis (või taastus).

Nelson purustas Taani laevastiku
225 aastat tagasi, 2. aprillil 1801, lõi Horatio Nelsoni juhitud Inglise laevastik Kopenhaageni lahes toimunud Kopenhaageni Esimeses Merelahingus puruks Taani laevastiku. Kolm Taani sõjalaeva hävitati ning 12 hõivati – kuna aga inglastel polnud nendele mehi peale panna, siis võtsid nad endaga kaasa vaid ühe Taani laeva ja põletasid ülejäänud 11 laeva ära. Lahing toimus Prantsuse revolutsiooniliste sõdade käigus toimuva Teise Koalitsioonisõja ajal, mil Inglismaa oli Prantsusmaaga pikalt sõjas. Samal otsis Venemaa liitlasi, kellega koos saaks arendada kaubandust Prantsusmaaga ning leidiski nendena Taani, Rootsi ja Preisimaa. See viiski need riigid Inglismaaga reaalsesse sõjalisse konflikti.

Kuna Vene laevastik oli Soome lahte jätkuvalt kinni külmunud, kasutas Inglismaa lihtsalt soodsat momenti ära, kus Taani laevastik oli jäänud üksi ning hävitas ootamatu rünnakuga selle. Seda lahingut tunnevad mõned ajalookäsitlused ka Esimese Kopenhaageni lahinguna. Nimelt ründas Inglismaa Taanit kuus aastat hiljem, 1807. aastal teistkordselt, mil ta laevakahurid pommitasid muuseas üsnagi maatasa Taani pealinna Kopenhaageni, kus hävis enamik sajanditevanuseid hooneid – seda tuntakse siis Kopenhaageni Teise Merelahinguna.

Esimene Kuu tehiskaaslane
60 aastat tagasi, 2. aprillil 1966, jõudis N. Liidu kosmoselaev Luna-10 maailmas esimesena Kuu orbiidile, saades mõneks ajaks Kuu tehiskaaslaseks ja saates maale hulga andmeid. Luna-10 oli üks osa suurest Kuu-suunalisest võidujooksust, mille eesmärk oli võistelda USAga selles, kes suudab esimesena viia inimese Kuule. Teatavasti võitis selle võidujooksul kolm aastat hiljem ehk 1969 USA, kuid N. Liit oli siiski esimene, kes õnnestus 60 aastat tagasi panna ümber Kuu käima maailma esimene Kuu tehiskaaslane.

Hukati lenduri poja tapja
90 aastat tagasi, 3. aprillil 1936, viidi USAs täide Bruno Hauptmannile määratud surmanuhtlus – ta oli poolteist aastat varem New Jerseys Highfieldsis röövinud ja tapnud kuulsa staarlenduri Charles Lindberghi pisipoja. Lõppkokkuvõttes jäigi selgusetuks, kas Hauptmann oli Charles Lindberghi pisipoja röövinud suure lunaraha saamise ootuses ja ta röövimise käigus räpakusest tapnud või oli ta kohe algul kavatsenud ta tappa ning hiljem valuraha välja petta.

Igatahes pettis ta valuraha juba tapetu eest välja sedavõrd diletantlikult, et mängis end FBI kogenud uurijate ees kiirelt nurka. Nii tabati Bruno Hauptmann 19. septembril 1934 ning viis kuud hiljem – 13. veebruaril 1935 – määras vandekohus mõrvarile surmanuhtluse. 14 kuud hiljem viidi kohtuotsus elektritoolil ka täide.

Teise põlvkonna personaalarvuti tuli turule
45 aastat tagasi, 3. aprillil 1981, toodi USA Läänekalda arvutimessil avalikkuse ette personaalarvuti Osborne 1. Osborne sai tollal oluliseks täienduseks sel ajal neli aastat varem turule tulnud Apple II-le, mis oli tolleks ajaks veidi vananenud. Osborne 1-l oli 4 MHZ taktsagedusega Zilog Z80 protsessor, 64 KB mälu, kaks viietollist flopiketast ning kuvar. Arvutil oli peal CP/M opsüsteem ja sellele leidus juba hulganisti tarkvara. Maksis see arvuti alates 1500 dollarist (olenevalt lisavarustuse hulgast), mis teeb kaasaja vääringus inflatsiooni arvestades üle 6000 euro. Arvuti sai koheselt suure populaarsuse osaliseks üle kogu maailma ja selle populaarsus oleks vast olnud suuremgi, kui viis kuud hiljem pole turule tulnud veelgi suuremat populaarsust võitnud ja avaramate võimalustega IBM PC. Üheks Osborne 1 miinuseks oli ka väike kuvar, kuna arvuti taheti teha kaasaskantavas režiimis kohvrina (juba siis!) ja „pika tagumikuga” kineskoopkuvarit sinna flopiseadmete vahele kohvrisse lihtsalt suuremat ära ei mahtunud.

Surmanuhtlus tuumasaladuste reetjatele
75 aastat tagasi, 5. aprillil 1951, määras USA kohus Ethel ja Julius Rosenbergile surmanuhtluse tuumapommi valmistamise saladuste edastamise eest N. Liidule. Surmanuhtlus viidi täide 26 kuud hiljem, 1953. aasta juunis. Väidetavalt olid nad ainsad USAs Külma sõja ajal spioneerimise eest surma mõistetud tsiviilisikud. Selle üle, mis oli nende täpne roll ja osatähtsus USA tuumarelvatehnika saladuste lekitamisel N. Liidule, vaieldakse tänini. On oletatud, et USA tuumarelva projektis osalenud Klaus Fuschsil oli andmete lekitamisel Rosenbergidest palju olulisem roll, samuti ka Rosenbergide juhtumiga seotud David Greenglassil ja Harry Goldil.

Igatahes, fakt on see, et N. Liidu poolt augustis 1949 lõhatud esimene plutooniumpomm oli suurel määral neli aastat varem USA poolt Nagasakile heidetud Paksu Mehe (Fat Man) replika, kus palju tehnilist oskusteavet oli ameeriklastelt varastatud. Jah, suur osa tööd N. Liidu esimese tuumapommi juures oli sõjavangis olnud Saksa füüsiku Manfred von Ardenne’i oma ja panuse andsid kindlasti ka nõukogude füüsikud Kurtšatov, Joffe, Hariton ja Zeldovitš, kuid kõik see toimus USAlt varastatud detailset oskusteavet kasutades.

On vägagi tõenäoline, et ilma N. Liidu poolse tuumapommi oskusteabe varastamiseta oleks maailm kujunenud hoopis teistsuguseks – st N. Liidu prevaleerimine koos Ida-Euroopa okupeerimisega oleks lõppenud palju kiiremini. Kuna aga N. Liit sai ka oma tuumapommi valmis, algas selle asemel hoopiski pikk tuuma-vastasseis, kus mõlemal poolel oli selge, et tavaliseks „kuumaks“ sõjaks see üle minna ei tohi, kuna see oleks mõlemale poolele häving. Mittesõjaliselt (loe – majanduslikult „selili lükates“) õnnestus läänemaailmal N. Liit alistada aga alles nelja aastakümne pärast ning ka meie vabanesime kommunistlikust okupatsioonist alles ligi pool sajandit pärast Teise maailmasõja lõppu.

130 aastat moodsaid olümpiamänge
130 aastat tagasi, 6. aprillil 1896, avati Ateenas esimesed moodsad olümpiamängud. Neil osales kokku 295 sportlast 13 riigist ning mängud kestsid kokku üheksa päeva. Sellega taaselustati Antiik-Kreekas ja Antiik-Roomas toiminud olümpiamängude tava, mis kestis 1170 aastat, alates 776. aastast enne Kristust kuni AD 393, kui Rooma keiser Theodosius I leidis, et mängude pidamine ei käi kokku kristluse tavadega ja see traditsioon seisati.

19. sajandil leidis grupp mõttekaaslasi eesotsas Pierre de Coubertiniga, et tolleks ajaks ligi poolteist tuhat aastat unustusehõlmas olnud iga nelja aasta tagant toimuvas spordivõistluste tava võiks taastada. Sellest ajast alates ongi iga nelja aasta tagant olümpiamänge peetud rahvusvaheliste spordivõistlustena, välja arvatud mõned üksikud korras mõlema maailmasõja ajal. Eesti sportlased osalesid esimest korda 1912. aasta olümpiamängudel, kus oma kavakindla suure meeskonnaga oli esimest korda väljas ka Venemaa Keisririik, kuhu Eesti toona kuulus (kuigi üksikud Vene sportlased osalesid juba 1908). N. Liit, kuhu Eesti seadusevastaselt 1940 inkorporeeriti, pidas algul olümpiamänge „töötavale rahvale võõraks kapitalistlikuks hulluseks” ning alles 1951 muudeti meelt ning Helsingi 1952. aasta olümpiamängudel oli N. Liit esimest korda riigina väljas. Eesti osales olümpiamängudel juba 1920.-30. aastatel ja uuesti oma nime all peale 1991. aasta taasiseseisvumist.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 09/04/2026 08:34:38