Algus 19. veebruari LõunaLehes.

Tartu rahuga 2. veebruaril 1920 võrdset rahulolu ei toonud meie Balti naabritele enam ükski vaenlase pakutud rahuettepanek. Lätlased olid valmis sõda jätkama, kuna Latgale oli alles vabastamata. Ka Leedul jäi rahuga saamata pikk piiritagune ala. 1920. aastal ilmunud Eesti geograafiaõpikus nimetatakse Leedu linnadeks Vilniust ja kagusse jäävat Grodnot (Niemeni kaldal, tubakavabrikud, kaks kolmandikku elanikest on juudid) ning Läänemere rannikul asuvat Nemeli sadamalinna, kus paiknes Saksa tugevaim Wilhelm II nimeline merekindlus. Õpik on trükitud ilmselt enne 18. juunit 1920.

Leedul tuli vaidlusi ka Lätiga Düünaburgi (Daugavpilsi), 100 000 elanikuga linna kuulumise pärast. See ala oli kuulunud Leedu suurvürstiriiki, kuid oli samal ajal ka Latgale, mida etniliselt võib võrrelda Eestile kuuluva Setomaaga. Jaanuaris 1920 läks Läti seda vabastama ja pakkus Leedule vahetuskaubana Palangeni linna Kuramaa edelasopis Liivi lahe kaldal. Selleta jäänuks Leedu väljapääsuta merele, mis ühele Balti riigile olnuks võõrastav. Memel, leedu keeles Klaipeda, oma ümbrusega oli 20. sajandiks juba ülekaalukalt saksastunud Ida-Preisimaa ja jäänukski selleks ilma teise maailmasõjata ja venelaste võiduta.

Palangen, tänapäeval Palanga, oli tollal saksastuva Kuramaa kultuurikeskusi. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti Palangeni gümnaasium koos klassikalise raamatukoguga Võrru ja Tartu rahu järel kingiti see Võru gümnaasiumile.

Järgnevate revolutsiooniaastate tormid pillutasid gümnaasiumi õpetajas- ja õpilaskonna iga ilmakaare poole laiali. Võrru jäi siiski õpetaja Vitold Budkovski, abiellus õpetaja ja ühiskonnategelase Anette Laugiga (1891–1942). Vitold puhkab praegu Võrumaal Pindi kalmistul naise perekonna hauaplatsil, Anette aga Venemaa Šosva vangilaagi jäljetus hauas. Temast jäi järele tamm praeguse gümnaasiumi aias – nagu Laidoneri istutatud tamm Võru pargis. Mõlemad märgistamata, nii vägede ülemjuhataja kui naiskodukaitse Võrumaa ringkonna esinaise (1928–1940) tamm.

Teise maailmasõja järel asus EKP Võru rajoonikomitee raamatukogu hävitama. Selle läbiviimine usaldati „raipartkomi“ kolmandale mehele, keda nüüdki mäletatakse ilmaliku matjana, pastori musta palitut ja peakatet kandva ja kiriklikke kombeid matkiva „mustkunstnikuna“. Igas kolmandas lauses kordus tal sõna „sekundaarselt“.

Talle anti abiks kolm vene soldatit, kes kirvega raiusid puupakul nahkköites saksa-, vene-, prantsus- ja ladinakeelsed raamatud tükkideks, millistena need võisid pideva segamise abil kolme päevaga ära põleda. Hoolega salastatud tegu ei jäänud linnarahvale märkamata – koolimaja pidevalt suitseva korstna ja üle linna leviva lõhna tõttu.

Vilnius ja Grodno jäid taassündinud Poola võimu alla 1939. aastani. Poola suurkuju marssal Pilsudski kutsus Leedut taasühinema Poolaga nagu 1386. aastal. Marssal ise ja hulk nimekaid poolakaid on kasvanud üles Vilniuse maakonnas. Poola eepos „Pan Tadeusz“ algab sõnadega:

Leedu, me isade maa,
kuidas me sind igatseme,
kui sind enam pole.

Kuid leedu rahvas pidas mõistlikumaks kuuluda Balti riikide hulka, mis on pindala ja rahvaarvuga lähedasemad ja kus saab säilitada oma rahvuse.

Jaanuaris 1920 oli Läti valmistunud Latgale vabastamiseks põhjalikumalt kui kunagi varem. Ka Vene punaarmee tugevus oli kodusõja võitmise järel tunduvalt kasvanud.

Latgale vabastamise strateegilise plaani koostas Läti peastaabi uus ülem polkovnik Peteres Radziš (1880–1930). Sellele kõrgele kohale oli ta tulnud pika ja keeruka sõduritee järel, noore energilise ülemjuhataja kindral Balodise kutsel novembris 1919. Ka Radziš tundis eestlasi, tema isatalust oli Valgasse vaid seitse kilomeetrit.

Ta arvas, et Läti omal jõul suure Venemaa vastu ei saa, ka seisis lähemal Latgalele Leedu armee, kel võis tulla kiusatus jõuda Daugavpilsi enne lätlasi.

Sellepärast koondati sissetungiks peale Läti nelja diviisi ja soomusrongide 70 000 mehe veel kolm Poola diviisi 20 000 mehega ja Balti Landeswehr 1900 mehega. Seekord olid need kardetud vaenlased muutunud ustavateks kaasvõitlejateks, kellele lubati tasuta maad ja Läti kodakondsust. Läti valitsusel oli maad rohkemgi kui teistel, kõik mõisad riigistati omanikele kompensatsiooni maksmata. Läti maareform oli kõige radikaalsem, mida ajaloos teati. Järgnes Eesti, kuna siin maksti mõisaomanikele mingil määral hüvitist. Leedus ja Poolas jäi maareform hoopis tegemata.

Landeswehr oli Läti ülemjuhataja alluvuses ja selle ülemaks polnud enam Saksa kindral von der Goltz, vaid Inglise kindral Alexander, kes teises maailmasõjas tõusis marssaliks nimega Lord Alexander of Tunis. Latgale sõjas osales teinegi marssal, Rydz-Smigly, Poola ülemjuhataja 1939. aasta sõjas.

Sõda oli hoogne ja lühike, 3. jaanuarist 4. veebruarini 1920. Sama pikk nagu sõda Landeswehri vastu 1919. aastal. See oli esimene, kuid ka viimane sõda, mil üks riik võitles üksinda terve Venemaa vastu ja võitis. Venemaal valitses veel revolutsioonist päritud segadus, mille all kannatasid raudteeliiklus ja vägede ühtne juhtimine. Venemaaga sõlmiti rahu Riias 1. augustil 1920.

Latgalet tuleb meenutada meil kasvõi sellepärast, et sellest on eesti keelde tulnud sõna „lätlane“ – niisama kui muistsest Ugandist on lätlased tuletanud „igauns“, eestlase nime. Eesti-läti kultuurisidemed on saanud alguse Kagu-Eesti kaudu, Haanja-Alūksne kõrgustiku orgude kaudu. Sinna on tänapäevani maha jäänud „eesti saared“ Korneti, Alūksne, Kaara-Jaani küla ning kauges Latgales Leivu ja Kraasna eestlaste järeltulijate näod. Pärnumaa eestlasi lahutas lätlastest eestlaste hõimurahvas, Salatsi ja Koivajõe liivlased, kes juba 19. sajandi lõpuks lätistusid.

Leedu sõlmis Nõukogude Venemaaga rahu 12. juunil 1920. See ei toonud erinevalt teistest Balti rahvastest rahvale rõõmu. Seni suurim pindalalt ja rahvaarvult jäi nüüd 10 000 ruutkilomeetri võrra väiksemaks Lätist. 80 000 leedulast koos ajaloolise pealinna Vilniuse ümbrusega jäid Poola alla. Poola käsi ümbritses Leedut lõunast ja idast, ulatudes Lätini. Leedule jäi välispiir vaid põhjas Lätiga ja läänes Saksamaaga. Ka Lätti jäi 50 000 leedulast (Daugavpilsi ümbrusse) ja Saksamaale, Ida-Preisi alale 20 000 leedulast. Leedu riigi rahvaarvuks jäi vaid 2 397 008, kellest leedulasi oli 1 940 000, lätlasi 15 000 (0,6%), sakslasi 38 600 (37%), poolakaid 78 000 (33%), venelasi 55 000 (2,3%) ja juute 150 000 (6,3%).

Läti riigi pindala oli 66 000 ruutkilomeetrit, rahvaarv 1 900 000. Sellest lätlasi 1 400 000 (74%), leedulasi 24 000 (1,20%), venelasi 23 500 (1,20%), sakslasi 66 000 (3,5%), poolakaid 57 000 (3%) ja eestlasi 7700 (0,4%).

Eesti riigi pindala oli 450 000 ruutkilomeetrit, rahvaarv 1 107 000, sellest eestlasi 990 000 (88%), venelasi 93 000 (8,5%), sakslasi 16 000 (1,5%), lätlasi 6000 (0,5%), rootslasi 7641 (0,4%) ja juute 4400 (0,4%).

Võõrrahvaste osa oli Lätis 26,6%, Leedus 19,8%, Eestis 12,4%.

Sellistena nägid välja noored Balti riigid, kui lõppesid kuus aastat kestnud sõjad, ja kohe tuli hakata mõtlema, kuidas edasi minna, et mitte jalgu jääda vanemaile ja arenenumaile Euroopa riikidele.

Kuid peagi mõisteti ka seda, et õnneks ei oldud enam üksi. Märkamatult oli kolmel Balti riigil sõjaväljal oma iseseisvuse eest võideldes tekkinud ühtekuuluvustunne – algul juhuslik, ent võitluse käigus üha tugevnev ja lõpuks ühisele võidule viiv. See äratas tähelepanu kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Balti riigid olid nende silmis moodustanud omaette terviku nagu pindalalt veelgi väiksemad Beneluxi maad Belgia, Holland ja Luksemburg – need mitte maha jäänud, vaid naabritest koguni ette jõudnud renessansimaad. Tehti katseid ka laiema Balti liidu loomiseks, nii naabermaade kui Eesti, Läti, Leedu enese poolt, kuid see ei toiminud. Poola kartis Saksamaad, kelle mõju oli tugev Soomes ja Leedus. Soomet hoiatasid Skandinaavia naabrid sidumise eest geopoliitiliselt ohtliku Baltikumiga.

Kõik need nägemused on paraku tõepärased tänapäevalgi. Kuid Balti riike on veel enam sidunud üksteisega 1940. aasta, metsavendade võitlus, Eesti, Läti ja Leedu mehed Venemaa vangilaagrites ning nende naised ja lapsed omapäi ääretuis Siberi laantes. Varem üksteist nägemata ja keelt kuulmata oskas igaüks öelda, et ta on eestlane, lätlane, leedulane – ja kohe teati, et selles võõras põlismetsas on ka oma, lähedane, keda võis usaldada. Vaid üksteisele toetudes võime tänapäevalgi oma rahvust säilitada.

Lõpp.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 02/04/2026 08:48:37