Valik märtsi lõpu sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Poola suurstreigi aastapäev
45 aastat tagasi, 27. märtsil 1981 algas Poolas Solidaarsuse juhtimisel massiline üldstreik, mis hõlmas kokku umbes 13 miljonit töölist. Sõltumatute ametiühingute liidu Solidaarsus ridadesse kuulus sellal umbes üheksa miljonit inimest, seega oli streik laiem, olles muuseas kogu idabloki kõigi aegade kõige suurem streik. Streigi põhjuseks oli Poola valitsuse – mis toona oli paljus Moskva reegleid täitev „N. Liidu vasallriik” – soovimatus täita Solidaarsuse nõudeid tööliste olukorra ja vabaduste osas. Kuna streik halvas pea kogu Poola tööstuse ja majanduse, olid võimud sunnitud tegema järeleandmisi ja 30. märtsil jõuti kokkuleppele.

Kuna streikijatel olid lisaks majanduslikele nõudmistele ka mitmed poliitilised – nt kõikide poliitilistel põhjustel tagakiusatute vabastamine ja sõnavabaduse lubamine – , sattus Poola peale neid lubadusi N. Liidu kõrgendatud tähelepanu alla ning hullemal juhul oli karta N. Liidu invasiooni nagu 1956 Ungaris ja 1968 Tšehhoslovakkias. Selle hoidsid poolakad aga siiski ära, kehtestades üheksa kuud hiljem, 1981. aasta detsembris ise sõjaseisukorra.

Pool sajandit Washingtoni metrood
50 aastat tagasi, 27. märtsil 1976 avati USAs Washingtoni metroo, mis oma algsel kujul oli 7,4 kilomeetrit pikk ja sisaldas kokku viis jaama. Washingtoni hakati metrood planeerima juba 1950. aastatel, kuid konkreetsete projektideni jõuti alles kümnend hiljem, 1960. aastate teisel poolel. Ehitustöö esimese liiniosa rajamiseks algas 1968, st esimese liiniosa avamisele eelnes kaheksa aastat ehitamist.

Hiljem on süsteemi paljukordselt laiendatud ja pikendatud. Praegu on Washingtoni kuue metrooliini pikkus 208 kilomeetrit, mis ulatuvad ka mitmele poole Marylandi ja Virginia osariiki, millega Washington piirneb; kokku on süsteemil 98 jaama. Nii on metrooliinid maa all vaid Washingtoni kesklinnas ehk maa all kulgeb umbes vaid 40% ehk 80 kilomeetri jagu liine. Metroo on kasutatavuse poolest USAs teisel kohal – iga päev kasutab seda umbes 80 000 inimest.

Olulise lahinguristleja sünd
115 aastat tagasi, 28. märtsil 1911 lasti Hamburgis Blohm & Voss'i ellingutelt vette Saksa lahinguristleja Goeben. Toona oli ta üks paljudest Saksamaa keisririigi sõjalaevadest, kuid kolm ja pool aastat hiljem mängis ta koos ristlejaga Breslau Esimese maailmasõja edasises käigus ja ka sõjajärgses maailmas olulist rolli. Nimelt otsustas Saksamaa peale Esimese maailmasõja puhkemist 1914. aasta augusti algul kinkida need kaks sõjalaeva Türgile ning saada vastutasuks Türgi sõttaastumine Saksamaa poolel ja Antanti vastu.

Muuseas õnnestus neil kahel sõjalaeval teel Türgisse Vahemerel 6.-7. augustil 1914 napilt ära lipsata inglaste eest, kelle jõud olid kahtlemata nende kahe laeva omast võimsamad. Suutsid ju inglased Saksa šifreeritud raadiogramme hakata lugema alles umbes kuu aega hiljem, kui Saksa ristleja Magdeburg oli Osmussaare lähedal karile sõitnud ja meeskond pages sealt meeltesegaduses nii, et šifriraamatud sattusid venelaste kätte, kes andsid selle teabe siis üle ka oma liitlastele inglastele.

Igatahes kui Türgi sellesama, 1914. aasta novembris sakslaste poolel (laevade eest vastutasuks) sõtta astus, suutis ta Antanti (inglaste ja prantslaste) eest panna Dardanellid niimoodi kindlalt kinni, et kuni sõja lõpuni ei pääsenud Mustale merele ükski inglaste ja prantslaste laev. See omakorda tegi aga inglastel ja prantslastel oma liitlase Venemaa majandusliku varustamise üliraskeks, sest jäi vaid Põhja-Jäämere veetee, mis polnud ilmselgelt suure Venemaa jaoks piisav.

Kuna Venemaa keisririik oli (erinevalt hilisemast N. Liidust) majanduslikult Läände avatud riik, siis tekkisid Venemaal juba 1915.-16. paljude kaupade varustusraskused. 1917. aastal põhjustasid need kroonilised kaubanappused Petrogradis tõsiseid rahvarahutusi, mis lõppkokkuvõttes lõppes keisrivõimu kukutamisega ja lõpuks ka bolševike võimuletulekuga 1917. aasta sügisel. Ja seda muuseas ajal, kui Läänerindel oli tänu USA sõttaastumisele läinud Antantil juba palju lahedamaks.

Mis aga puudutab türklastele „kingiks” antud lahinguristlejat Goeben, siis Türgis sai laev uue nime Yavuz Sultan Selim ning huvitaval kombel jäeti see türklastele alles ka peale maailmasõja lõppu 1918.-19. (erinevalt sõja peakaotaja Saksa sõjalaevadest, mis kas võeti ära, lõigati vanarauks või uputati). Muuseas oli laev türklaste käes heas korras veel Teise maailmasõja ajal ning 1952. aastal, mil Türgi liitus NATOga, oli see veel kasutuses Türgi mereväe abilaevana. Laev kanti nimekirjast lõplikult maha alles 1963. aastal ja oli plaan jätta see alles muuseumilaevana, kuid need kavad kahjuks luhtusid – 1970. aastate algul lõigati tollal juba kuue aastakümne vanune kunagine ristleja vanarauaks, millest on tegelikult kahju.

Hävitav löök Itaalia laevastikule
85 aastat tagasi, 28. märtsil 1941 uputas Briti Vahemere laevastik Matapani neeme lahingus viis Itaalia sõjalaeva: kolm raskeristlejat Zara, Fiume ja Pola ning kaks hävitajat Vittorio Alfieri ja Giosue Carducci. Koos nende laevadega uppus kokku üle 2000 meremehe. Tegemist oli varitsuslahinguga – Briti luure kuulas nimelt Itaalia laevastiku sõnumeid pealt ja suutis neid dešifreerida, mistõttu teati Itaalia laevade liikumise üksikasju ja otsustati vastu võtta endile sobivas positsioonis lahing. Viie olulise sõjalaeva kaotus oli Itaalia merejõududele suur pauk, millest need ei toibunud kuni sõja lõpuni.

„Olümpialennuvälja” avamine
25 aastat tagasi, 28. märtsil 2001 avati lennuliikluseks Kreeka pealinna Ateena uus rahvusvaheline lennuväli Eleftherios Venizelos. Juba üksjagu varem oli sedastatud, et varasem Ateena pealennuväli – 1938 tegevust alustanud Ellinikon – on tugevalt suurenenud lennuliiklusele kitsaks jäänud ning laiendada pole seda enam kusagile, kuna see paiknes ühe küljega mere ääres ning ülejäänud kolmest küljest piirnesid temaga linnakvartalid. Lõplikuks tõukeks Ateenale uue lennuvälja rajamisel sai aga Rahvusvahelise Olümpiakomitee 1997. aasta otsus korraldada 2004. aasta suveolümpiamängud Ateenas. Kohe selle järel alustas Kreeka uue rahvusvahelise lennuvälja planeerimise ja ehitamisega ning nelja aasta pärast oli uus lennuväli ka liiklusele avatud. Ellinikoni lennuväli suleti selle järel üsna pea.

Keisririik liitus olümpiaperega
115 aastat tagasi, 29. märtsil 1911 (juuliuse kalendri järgi 16. märtsil 1911) asutati Peterburis Vene olümpiakomitee, et valmistuda järgmisel, 1912. aastal toimuvateks viiendateks Stockholmi olümpiamängudeks. Vene olümpiakomitee presidendiks sai Vjatšeslav Sreznevski (pildil). Esimestel kolmedel olümpiamängudel Venemaa keisririik ei osalenud, kuid IV Londoni olümpiamängudel 1908. aastal osaleti kaheksa sportlasega, kes olid sinna läinud, aga üsnagi juhuslikke teid pidi ja ilma plaanipärase riikliku ettevalmistuseta.

Nüüd otsustati see viga parandada ja minna Stockholmi mängudele juba arvuka kindla meeskonnana plaanipäraselt, kuna taheti olla täisväärtuslik maailma kultuurriik. Nii saatis Venemaa keisririik Stockholmi olümpiamängudele koguni 178 sportlast, neist 12 olid pärit Eestist. Eestist pärit sportlastest sai maadleja Martin Klein seal kuldmedali, sõudja Mart Kuusik pronksmedali ning baltisakslasest purjetaja Ernst Brasche samuti pronksmedali.

1917. aastal Venemaal võimule tulnud bolševikud suhtusid aga olümpiamängudesse negatiivselt, lugedes seda kapitalistlikuks hulluseks, kuhu omi sportlasi muidugi ei saadetud. Meelt muudeti alles mitukümmend aastat hiljem, ports aastaid pärast Teist maailmasõda. Ehk siis 1951 asutati lõpuks ka N. Liidu olümpiakomitee ning esimesena osaleti Helsingi olümpiamängudel 1952. aastal. Kummaline on see, et praegune, 1992. aastal taastatud Venemaa olümpiakomitee püüab end lugeda üheaegselt mõlema – nii 1911 asutatud Venemaa Keisririigi Olümpiakomitee kui ka 1951 asutatud N. Liidu Olümpiakomitee järeltulijaks – eks see viimane fakt näitab ka kujukalt, et püütakse pidada end N. Liidu „järeltulijaks“.

Ebaõnnestunud atentaat Reaganile
45 aastat tagasi, 30. märtsil 1981 tegi John Hinckley Washingtoinis Hiltoni hotelli ees ebaõnnestunud atentaadikatse USA presidendile Ronald Reaganile. Presidendi elu päästis salateenistuse agent Jerry Parr, kes lükkas raskelt haavatud presidendi jõuliselt limusiini ja käskis sõita kiirelt lähimasse haiglasse. Hinckley oli tulistanud kuus kuuli: esimesed viis presidenti ei tabanud, kuues aga tabas Reaganit rikošetiga ja tungis kopsu, jäädes pidama paar sentimeetrist südamest eemal. Ronald Reagan jäi napilt ellu, kuid operatsioon oli edukas ja ta naasis tööle juba kahe nädala pärast. Kolm presidendi saatjat said haavata, neist Valge Maja pressiesindaja James Brady jäi eluks ajaks halvatuks.

Uurimine tuvastas Hinckleyl tugeva vaimuhaiguse: ta oli armunud näitleja Jodie Fosterisse ja tahtis tähelepanu saamise eesmärgil tulistada presidenti. Süüdimatuks tunnistatuna John Hinckley üle kohut ei mõistetud, vaid ta pandi kinnisesse vaimuhaiglasse, kust ta vabanes alles 35 aastat hiljem 2016. aastal. Kas mõrvakatse taga oli midagi tõsisemat, jäigi selgusetuks: välistada seda ei, saa, arvestades Ronald Reagani legendaarset rolli N. Liidu selilisuruja ja reaalse likvideerijana, st Külma sõja võitjana. Reagan on muide tänini ainus USA president, kes on atentaadikatses pihta saanuna ka ellu jäänud.

Hitler tutvustas Barbarossa plaani
85 aastat tagasi, 30. märtsil 1941 pidas Saksamaa juht ja riigikantsler Adolf Hitler kahesajale Berliini kutsutud kõrgemale väejuhile kõne, kus ta mainis, et plaanib massilist rünnakut N. Liidu vastu. See oli esimene kord, kus sedavõrd laiale seltskonnale avati plaani Barbarossa üksikasju. Hitler mainis oma kõnes, et rünnak N. Liidu vastu saab toimuma massilise tankirünnakuna, millisena oli toimunud ju edukas Saksamaa välksõda Prantsusmaa vastu 1940. aasta kevadel ja kevadsuvel.

Hitleri poolt 85 aastat tagasi peetud kõne oli omamoodi analoogiks Stalini poolt 36 päeva hiljem, 5. mail 1941 peetud kõnele sõjaväeakadeemiate lõpetajate ees. Ka selles kõnes rõhutas Stalin selgelt, et on vajalik rünnata Saksamaad. Seega valmistusid 1941. aasta varasuvel Saksamaa ja N. Liit mõlemad üksteist ründama ning kumbki mingile kaitsele ei mõelnud. Praktikas kukkus nii välja, et N. Liidu ettevalmistused ründeks olid Saksamaa omadest ees umbes paar nädalat ning Teise maailmasõja teine faas – varasemate liitlaste N. Liidu ja Saksamaa sõda üksteise vastu – algas Saksamaa rünnakuga N. Liidule 22. juunil 1941.

Stalini poolse suurrünnaku algus Saksamaale – operatsioon „Äike” – oli oletatavalt plaanitud algama millalgi 5. juuli paiku. Olukorras, kus Saksamaa oli kaks nädalat varem rünnanud hiiglaslike jõududega ise, jäi see plaan muidugi täies mahus katki. Karta on, et kui Stalin oleks 1941. aasta suvel rünnanud esimesena, oleks tal (st bolševikel) õnnestunud napsata endale palju suurem tükk Euroopast, kui ta tegelikult 1945. aastaks endale krahmas.

 

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 02/04/2026 08:44:22