Valik märtsikuu keskpaiga sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Tuumapommid maandusid põllule
65 aastat tagasi, 14. märtsil 1961 kukkus USAs California osariigis Yuba linna lähedal alla pommituslennuk B52, mille pardal oli kaks vesinikupommi. Õnnetuse põhjustas kokpiti ootamatu dehermetiseering, mille tulemusena laskus lennuk oluliselt madalamale, kus piloodid said juba välisõhust, ilma lisahapnikuta probleemivabalt hingata. Selle tulemusena suurenes aga märgatavalt kütusekulu, millega polnud lennumissiooni planeerides arvestatud. Sellisel kõrgusel ei olnud võimalik lennukit ka õhus tankida. Nii selguski ootamatult, et lõppev kütusevaru ei võimalda lennukil lähima lennuväljani enam ära lennata.

Lendurid plaanerdasid sellises olukorras seisvate mootoritega lennuki võimalikult ohutusse kohta ja katapulteerusid. Lennuk prantsatas maha puruks ning kaks vesinikupommi lendasid sel hetkel lennukist välja. Kuna kaitsesüsteemid olid pommidel peal, siis need (nagu ka pommikestad) pidasid ning pommid ei plahvatanud. Ka mingit radioaktiivset materjali laiali ei lennanud, sest eks pommide projekteerimisel oli nende riskidega juba arvestatud. Tegu oli 1958. aasta Mars-Bluffi, 1961. aasta jaanuari Goldsboro ja 1966. aasta Palomarese (Hispaania) juhtumi kõrval ühega loetud juhtumitest USAs, kus pommitulennuk kas kaotab lennates tuumapommid või kukub koos nendega alla.

Lõuna-Korea jäi vabaks
75 aastat tagasi, 14. märtsil 1951 vabastasid ÜRO (suuresti USA) väed käimasolevas Korea sõjas teistkordselt Lõuna-Korea pealinna Seouli. Esmakordselt hõivasid linna Põhja-Korea väed kohe sõja algul juunis 1950, kuid USA sõtta sekkumise järel õnnestus septembris Seoul tagasi võtta. Edasi kandus sõjategevus üle Põhja-Korea territooriumile, kuid hilissügisel sekkus sõtta (arvatavasti Stalini käsul) suur Hiina armee ning 1951. aasta algul kandus sõjategevus taas Lõuna-Korea aladele ning langes ka Seoul. 75 aastat tagasi õnnestus siis Seoul teist korda vabastada ja sõda jäi edasises üsnagi patiseisu.

Ja lõppes sõda 1953. aastal samas seisus, nagu see oli alanud: lõuna pool 38. paralleeli on vaba ühiskonnana Lõuna-Korea, põhja pool aga kommunistlik diktatuur Põhja-Korea. Ning nii on jäänud tänaseni ja muuseas ilma lõplikku rahulepingut sõlmimata – juulis 1953 lõppes Korea sõda vaid vaherahuga. Korea sõda oli üks neist kümnekonnast paigast, kus enam kui neli kümnendit kestnud külm sõda läänemaailma ja N. Liidu kommunistliku „kurjuse-impeeriumi” vahel avaldus täiemahulise „kuuma” sõjana.

Vedurijuhi kihutamine lõppes traagilise rongiõnnetusega
100 aastat tagasi, 14. märtsil 1926 toimus Costa Ricas traagiline Virilla jõe rongiõnnetus, milles oli kokku 385 hukkunut ja sadu vigastatuid. Nimelt sõitis Alajulelast Cartagosse suundunud reisirong Heredia ja San Jose vahel Virilla jõe silla juures rööbastelt välja, mille tulemusena purunes ja kukkus järsku jõeorgu kolm vagunit.

Õnnetuse põhjustas rongi liigne kiirus sillale sõitmisel. Nimelt tingisid maastikulased olud enne jõesilda (mis optimaalsuse tõttu oli rajatud risti üle jõe) üsna järsu kurvi rajamise raudteel, mis omakorda nõudis piiratud kiirust. Tol korral ei pidanud vedurijuht piirkiirusest aga kinni ning olukorda võimendas veel asjaolu, et rongi viimased vagunid olid tugevalt ülekoormatud. Nii kaldusid vagunid kurvis liialt küljele. Vedur ja sellele järgnenud kolm vagunit ületasid silla siiski probleemideta, kuid neljas vagun kaldus suure kiiruse ja ülekoormatuse tõttu küljele liiga tugevalt ning põrkus seetõttu ülanurgaga vastu silla teraskonstruktsioone. Vagun purunes ning lendas rööbastelt välja. Selle järel lendas rööbastelt välja veel kaks vagunit, millest üks kukkus sügavale kuristikku ja lõpuks uppus jõkke, teine jäi kuristikupervel küll pidama, kuid purunes seal.

Hukkunud viibisid kõik neis kolmes vagunis. Kokku viibis rongis üle tuhande inimesi ehk enam kui kolm korda rohkem, kui oli rongivagunites ametlikke kohti.

Tegu on tänini Costa Rica traagilisima rongiõnnetusega läbi aegade.

Lõppes rahvakomissaride ajastu
80 aastat tagasi, 15. märtsil 1946 kaotati N. Liidus rahvakomissariaadid ja rahvakomissarid ning nende asemele loodi ministeeriumid ja ministrid. Ka rahvakomissaride nõukogud (sisuliselt täidesaatev võim ehk valitsus) nimetati sellega seoses ümber ministrite nõukogudeks. Loomulikult oli see muudatus suuresti vormiline, aga siiski sellest hoolimata hakkas N. Liidu valitsemisstruktuur sellega seoses sarnanema veidi enam muu maailma omaga. See muudatus viidi sisse kõikidel tasanditel, alates üleliidulisest kuni liiduvabariikideni välja. St ka Eesti NSVs tekkisid 80 aastat tagasi sellega seoses ministeeriumid ja ministrid ning ühtlasi ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu.

Egiptus lahkus NSV liidu „kiiluveest”
50 aastat tagasi, 15. märtsil 1976 ütles Egiptus üles sõpruslepingu N. Liiduga. Sellal oli Egiptus hakanud poliitiliselt lähenema paljus USAle ning see leping toimis inertsina. Suurem kursimuutus toimus Egiptuses peale eelmise presidendi Gamal Abdel Nasseri ootamatut infarkti 1970. aastal, mis uueks presidendiks sai Anwar Sadat (pildil). Kaks ja pool aastat pärast sõpruslepingu ülesütlemist N. Liiduga sõlmis Egiptus USA vahendusel ka märgilise Camp Davidi lepingu Iisraeliga, millega Egiptusest sai esimene araabia riik, kes tunnustas Iisraeli ja kelle sihiks polnud enam Iisraeli riik (sõjaliselt) „maa pealt pühkida”.

Usutavalt oli kõige selle taga USA eriteenistuste selge N. Liidu eriteenistuste „ülemängimine”, mille üksikasju me aga ei tea tänaseni. Pole ka välistatud, et Nasseri infarkt oli tegelikult hea lavastus, et pöörata see maailmanurk N. Liidu „kiiluveest” ära, mis 50 aastat tagasi ju juhtuski (pole ju hea tava jätta üks strateegilises asukohas olev riik lihtsalt niisama kurjuse impeeriumi N. Liidu mõjusfääri).

Fokkerite aeg sai otsa
30 aastat tagasi, 15. märtsil 1996 läks pankrotti tuntud Hollandi lennukitootja Fokker. Firma oli asutatud algselt Saksa firmana Schwerinis 1912. aastal, kuid kolis peale Saksamaa Keisririigi kapituleerumist oma tegevusega Hollandisse. 1980. aastate teisel poolel sai firmale saatuslikult peataolek lennukitööstuse perspektiivsuundade valimisel koos tugeva konkurentsiga – tehti valesid valikuid ning nii lõpetas firma pankrotiga. Samadel põhjustel ei toimunud peale pankrotti ka tervikostu (st ülevõtmist), vaid mitmed Fokkeri osakonnad jäid eraldi firmade (või teiste poolt ülevõetuna) mitmesuguste osade tootjateks. Mõnel neist on tänini säilinud ka Fokkeri nimi, kuid näib, et lennukimargina on Fokker siiski „surnud”.

Mehhiko mässuline jäi tabamata
110 aastat tagasi, 15. märtsil 1916 viis USA oma ligi viie tuhande mehelise väeüksuse kindral John Pershingi juhtimisel Mehhikosse Chihuahua piirkonda, et tabada sealkandis tegutsev mässuliste juht Pancho Villa, kes oli kuus päeva varem tunginud üle riigipiiri Columbuse linna New Mexicos, mida ta oli tugevalt rüüstanud. Seega tegu oli USA kättemaksurünnakuga, mille eesmärk oli tegelikult edasised Mehhiko poolsed USAsse tungimised välistada.

USA väed jäid Mehhikosse 11 kuuks ja pidasid seal mässulistega mitmeid lahinguid, kõrgaegadel oli selle väekontingendi suuruseks ca 11 000 meest. Oma peaeesmärk jäi vägedel täitmata, Pancho Villat ei õnnestunud neil tabada. Küll sai hulk USA sõjaväelasi Mehhikos reaalse lahingukogemuse, mis kulus neil aasta-kaks hiljem – mil nad sekkusid oma vägedega Antanti poolel Euroopas möllavasse Esimesse maailmasõtta – vägagi marjaks ära. Tugev varjukülg oli operatsioonil muidugi ka – alates sellest operatsioonist hakkasid paljud mehhiklased USAsse halvustavalt suhtuma ning see suhtumine on (kord vähenedes, kord suurenedes) säilinud osalt tänini.

Muuseas Mehhiko sõjakäiku juhtinud John Pershingi järgi nimetas USA Külma sõja ajal oma keskmaarakette. Legendaarseks on saanud 1983. aastal Saksamaale paigutatud Pershing-2 raketid, mis oli üks osa kurjuse impeeriumi N. Liidu „selilisurumisest“ Külma sõja viimases faasis koos teadmisega, et seda võidurelvastumise etappi ei suuda põdura majandusega N. Liit enam kaasa teha ja peab kas liberaliseerima või sootuks kaduma maailmakaardilt koos okupeeritud Ida-Euroopa vabakslaskmisega (see kõik juhtuski üsna pea).

Vähem kandiline GAZ
90 aastat tagasi, 16. märtsil 1936 tuli Gorki Autotehase konveierilt esimene N. Liidu voolujoonelise kerega sõiduauto, GAZ M-1 ehk hüüdnimega lihtsalt „emka”. Leiti, et varasem automudel GAZ-A (tehniliselt Ford-A) on vananenud ja vajab uuendamist. Uueks baasmudeliks võeti Ford B 1933. aastal uuendatud alammudel 40A, mis peale mõningaid sobitamisi Venemaa oludele sai Gorki tehase uue automudeli GAZ M-1 aluseks, mille tootmist alustatigi 90 aastat tagasi. Oli ju Gorki autotehas faktiliselt N. Liitu rajatud Fordi tehas koos vastava sisseseade ja tehnikaga.

Klassikaline „emka” jäi tehase konveierile kuueks aastaks, kuni 1942. aastani ja kokku valmistati ligi 83 000 autot. 1938. aastal võeti „emka” muuseas ka aluseks järgmise sõiduautomudeli – GAZ-11 – väljatöötamiseks, kui asendati vana mootor kuuesilindrilise vastu (hiljem sai see modifitseerituna GAZ-51 mootoriks) ning „nina” muutus ümaravormiliseks. Mis puudutab aga 90 aastat tagasi konveierile tulnud GAZ M-1 algset neljasilindrilist mootorit, siis 1938. aastal hakati seda mootorit paigutama ka GAZ-AA veoautole ja jäi GAZ-AAst välja kasvanud GAZ-MM veoautode juures kasutusse kuni selle veoautomudeli tootmise lõpuni 1951. aastal. „Emka” kolmekäiguline käigukast ja tagasild leidsid aga sõja järel kasutamist Pobeda juures üsna muutumatul kujul.

Šveits jäi esialgu neutraalseks
40 aastat tagasi, 16. märtsil 1986 toimus Šveitsis referendum riigi võimaliku astumise osas ÜROsse. Kuna Šveits oli selleks ajaks olnud enam kui poolteist sajandit olnud sügavalt neutraalne riik ja hoidunud sellega seoses eemale ka paljudest rahvusvahelistest organisatsioonidest, siis olid ka referendumi tulemused negatiivsed. Ehk 75,7% osalenutest hääletas Šveitsi ÜROsse astumise vastu ja nii see tookord ka jäi. Kui aga aastatuhande vahetuse paiku oli siiski näha, et „seespool” olemine on Šveitsi jaoks kasulikum kui väljas olemine, siis 2002. aastal astus Šveits lõpuks siiski ÜRO liikmeks.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 19/03/2026 08:05:29