Valik märtsikuu esimese dekaadi sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

75 aastat Saika punkrilahingust Võrumaal
7. märtsil 1951 toimus Võrumaal Rõuge lähedal Saika punkrilahing, kui N. Liidu julgeolekujõud ründasid mitmekümne mehega sealset metsavendade punkrit, mille asukoha oli tõenäoliselt keegi äraandja neile ära näidanud. Mitu tundi kestnud lahingu käigus langes punkris elanud üheksast metsavennast kuus, kahel meie vabadusvõitlejast metsavennal õnnestus põgeneda. Bolševike poolne ohvrite arv pole teada, kuna julgeoleku arhiivid on uurijatele olnud suletud. Ametlikult olevat (kitsas ringkonnas) räägitud nende pool viiest hukkunust, kuid jutud räägivad kuni paarikümnest ohvrist, mis pole sugugi võimatu, sest ründaja poole kaotused on lahingutes tavaliselt ikka kaitsjate omast suuremad.

Nagu tollal bolševikest okupantidele tüüpiline, pandi metsavendade laibad rahvale vaatamiseks (häbistamiseks ja hirmutamiseks) välja, hiljem aga maeti need kõrvalisse, rahvas eest varjatud kohta (mida minu andmetel pole senini suudetud avastada). Punker aga hävitati. 2007. aastal püstitati lahingus hukkunud vabadusvõitlejate mälestuseks punkrist poole kilomeetri kaugusele (ligipääsetavasse kohta) mälestuskivi meie langenud vabadusvõitlejatele.

Täpsustanud ja täiendanud Eerik N Kross:
„Saika punker asus Misso-Saika küla lähistel Misso vallas. Mitte segi ajada Rõuge valla Saika külaga. Saika punkris elas 1951 aastal üheksa metsavenda. Salgajuht või vähemalt vanem oli Rudolf Tomba.

4. märtsil 1951 langes tema tütar Hedvig Tomba, kes oli Saika punkri metsavend ja MGB andmeil Tomba ja Pilve salga vaheline sidepidaja, vangi MGB Vastseliina Rajooniosakonna tšekistidele. Ta viidi Vastseliinasse, kus pidas ülekuulamistel vastu ettenähtud kolm päeva, aga siis peksti talt välja Saika punkri asukoht.

7. märtsil piiras venelaste „sõjalis-tšekistlik grupp” punkri Mauri külast ja Rebäse külast lähenedes sisse. Mehed keeldusid alistumast. Puhkes lahing, kus metsavennad pidasid vastu kaks tundi. Venelastel oli vähemalt viis langenut, nende seas leitnant Fomenko. Selleks ajaks olid langenud Rudolf Tomba, Lembit Tullus, Raimund Pild, Voldemar Visk ja Evald Keir. August Kuus, Richard Vähi ja Ronald Uibo üritasid kuulipildujatule ja granaatidega piiramisrõngast välja murda. Uibo langes väljamurdes, Kuus ja Vähi surusid venelaste tule maha, jõudsid üle maantee Kalmani tallu, kust said hobuse ja pääsesid.

Vastseliina kalmistu metsavendade platsil on Saika punkri meeste kenotaafid. Hauad on seni leidmata.”

IRA purustas admirali mälestussamba
60 aastat tagasi, 8. märtsil 1966, lasid Iiri Vabariikliku Armee IRA aktivistid Iirimaa pealinnas Dublinis õhku Briti legendaarsele mereväeadmiralile Horatio Nelsonile pühendatud mälestussamba, võimsa 37 meetri kõrguse dooria stiilis kolonni, mille tipus oli neljameetrine Nelsoni kuju. Kuna samba sees olid trepid selle tipus olevale rõdule pääsemiseks, oli see ideaalne koht lõhkepaketi panekuks. Plahvatus murdis samba keskelt kohalt pooleks, jättes sellest alles vaid lühikese „köndi”, ülejäänu kukkus alla rusudeks.

Seesuguse põhjaliku hävitamise järel polnud Nelsoni samba taastamine enam mõttekas ning mälestussamba allesjäänud varemed lammutati. Plahvatuse korraldajad pidasid Nelsoni sammast Dublinis Briti ülemvõimu sümboliks, milline ei peaks Iirimaa pealinna ehtima. Kuna oli selge, et Iirimaa valitsus ei soostu nagunii kuulsa admirali samba lammutamisega, siis otsustasid nad samba lihtsalt õhku lasta. Nelsoni pea ja veel mitmed samba terveksjäänud detailid on sekundaarsetes kohtades tänini alles.

Ukraina katoliiklased lahkusid Vatikani alt
80 aastat tagasi, 8. märtsil 1946, võttis Ukraina Kreekakatolik Kirik (uniaadikirik) nõukogude võimude survel oma Lvivi kirikukogul vastu otsuse katkestada alluvussuhe (uniaadisuhe) Vatikaniga ning hakkas edaspidi alluma Vene Õigeusu Kirikule ja Moskva Patriarhile. Uuesti sai Ukraina Kreekakatolik Kirik hakata tegutsema N. Liidus toimunud perestroika ajal 1990. aasta kevadtalvel, kui N. Liidu liider Mihhail Gorbatšov oli kohtunud Rooma paavsti, legendaarse Johannes Paulus II-ga. Omavahelistes vestlustes oli Gorbatšov nimelt paavstile lubanud, et laseb Ukraina Kreekakatoliku Kirikul kui paavstile alluvad uniaadikirikul edasi tegutseda.

Nimelt olid Uniaadikiriku ehk Rooma paavstile alluva, aga sisult enamikus kreekakatoliiklikke tavasid järgiva kiriku alluvussuhted paika pandud juba 1590. aastatel Poola kuninga Sigismund III Wasa ajal lepinguga, mille kinnitas ka tollane Rooma paavst.

Pommid hävitasid kolmandiku Tallinnast
9. märtsil oli Eesti ühe kõige kurvema sündmuse aastapäev. Nimelt toimus 82 aastat tagasi, 9. märtsil 1944 punalennuväe suurpommirünnak Tallinnale, mille käigus sai purustada või põles maha umbes kolmandik Tallinna hooneid, sh meie üks rahvussümbol Estonia teater, ajalooline Niguliste kirik, Raekoja platsil olnud vaekoda, juudi sünagoog jpt. Müürideni paljaks põles ka Kunstimuuseumi (endine Lindeni) hoone Viru väljaku nurgal koos kunstiväärtuste ning baltisakslastelt 1939-40 saadud ajalooliste esemete ja mööbliga, mida oli see maja üsnagi täistuubitud.

Pommitamine toimus kahe lainena, millest mõlemast võttis osa ligi 300 lennukit ning kokku heideti linnale umbes kolm tuhat mitmesugust pommi. Kuna varjendite võrk oli linnas korralikult organiseeritud, hoiti massiline hukkumine õnneks ära. Hukkunuid oli üle 750, neist valdav enamik eraisikud, tuntuim neist Estonia teatri ooperilaulja Karl Viitol. Kuna paljud Tallinnale visatud pommid olid süütepommid ja suur osa Tallinnast olid puumajad, tekitasidki suurimat kahju tulekahjud, millele ei suudetud piiri panna ja mis siin-seal arenesid hiigeltulekahjudeks, põletades tervikuna maha mitmeid kvartaleid järjest.

Tallinna 82 aasta tagune suurpommitamine (nagu ka teised tollased Eesti linnade pommitamised) oli tõenäoliselt tingitud punaarmee mingite taseme juhtide vihast, et neil ei õnnestunud 1944. aasta veebruaris ja märtsi algul Stalini käsku täites Narva rindel läbi tungida ja Eestit kiiresti vallutada. Eks eeskujuks oli neile tõenäoliselt ka Briti lennuväe (RAF) tollal juba täie aktiivsusega toimunud pommirünnakud Saksa linnasüdametele eesmärgiga murda sakslaste moraal ja vastupanuvõime, mida punalennuvägi püüdis ju ka siin.

Muuseas Tallinnas kardeti peale märtsipommitamist vägagi tõsiselt sarnaste aktsioonide kordumist, mida õnneks küll enam ei tulnud: kõik, kellel polnud hädavajalikult Tallinnas viibida, evakueeriti maale, tõhustati varjendeid ja hädaabi-süsteeme, õhutõrjet jms. Tõenäoliselt tingis Tallinna pommitamise ühekordsuse Saksa ööhävitajate juhtlaeva Togo kohalolek Soome lahel – neis tingimusis ei juletud sarnaseid laialdasi operatsioone hiljem enam ette võtta, kuigi väiksemad pommitamised jätkusid endiselt.

Massimeeleavaldus lõppes rahvusväeosade kaotamisega
70 aastat tagasi, 9. märtsil 1956, ajas N. Liidu sisevägi Gruusia pealinnas Tbilisis veriselt laiali massimeeleavalduse, mis seadis enda sihiks liberaliseerida nõukogude võimuga kaasnevat diktatuuri. Meeleavalduse „sütikuks” kaks nädalat tagasi NLKP 20. kongressil peetud Hruštšovi kõne, milles mõisteti hukka Stalini isikukultus. Kuigi kõne oli salajane, levis teave sellest kulutulena ja grusiinid tõlgendasid seda N. Liidu „lõdvenemisena”, hakates nõudma varem võimatuid asju.

Nii kõlasidki kümnete tuhandete tänavale tulnud inimeste suust igasugused loosungid, sealhulgas Gruusia suurema iseseisvuse toetuseks, sest rahval oli selgelt meeles, kuidas bolševikud olid 35 aastat varem, 1921. aastal iseseisva Gruusia Vabariigi okupeerinud ja likvideerinud. Olukorra tegu hullemaks asjaolu, et nõukogude armee kooseisus olevad gruusia rahvusväeosad keeldusid demonstratsiooni laiali ajamast ja olid nende poolel. See pani N. Liidu liidri Nikita Hruštšovi kasutama siseministeeriumi ja KGB vägesid, kes polnud grusiinid, vaid pärinesid mujalt. Siseväed avasid demonstrantide pihta tule siis, kui nad püüdsid siseneda telegraafi, et saata oma nõudmised Moskvasse.

Hukkunute täpne arv pole teada, arvatavasti jääb see 20 ja 200 vahele. Samuti pole teada sisevägede poolne ohvrite arv, vaevalt see täiesti olemata oli. Mässumeelsuse verise mahasurumisele järgnes korralik puhastus Gruusia NSV võimuladvikus, sest paljud kohalikud kommunistid olid samuti miitinguliste poolel. Lisaks otsustati kogu N. Liidus üsna kiiresti likvideerida kõik rahvusväeosad, kuna Gruusias olid ka need läinud meeleavaldajate poolele üle. Ehk edaspidi hajutati kõik kutsealused erinevatesse väeosadesse üle kogu N. Liidu. See tulemus mõjutas oluliselt ka Eestit: likvideeriti nimelt 118. Kaardiväe Eesti Laskurdiviis, mis oli eestlastest koosneva rahvusväeosana ja sõja ajal 1942 formeeritud 8. Eesti laskurkorpuse järeltulijana senini eksisteerinud, koosnedes peamiselt eestlastest.

Esimene moodne rahvaloendus
225 aastat tagasi, 10. märtsil 1801, toimus Suurbritannias esimene rahvaloendus. Tegu oli maailmas esimese moodsa rahvaloendusega suurriigis, mis võttis eeskuju varasema paari sajandi jooksul toimunud rahvaloendustelt väiksemates riikides või piirkondades. Nii oli esimene moodsa aja (uusaja) rahvaloendus toimunud 1528. aastal Leedus, millele järgnes 1686. aastal rahvaloendus Rootsis ning arvukad rahvaloendused 18. sajandil (Friisimaal 1689, Hollandis 1747). 19. sajandil (Inglismaa järel) said lõikehõlmavad rahvaloendused juba paljudes riikides tavalisteks. Võrdluseks: Venemaa Keisririigis (sh Eestis) jõuti esimese kõikehõlmava moodsa rahvaloenduseni 1897. aastal.

Poolteist sajandit telefonikõnesid
150 aastat tagasi, 10. märtsil 1876, tehti väidetavalt maailma esimene telefonikõne, kus telefonile patendi saanud Alexander Graham Bell helistas kõrvaltuppa oma assistendile Thomas Watsonile, öeldes „Hr Watson, tule siia, ma tahan sind näha“. Kolm päeva varem, 7. märtsil, oli Bell saanud telefoni leiutamise eest USA patendi. Patenditaotluse oli ta sisse viinud kolm nädalat varem, 14. veebruaril ja väidetavalt veidi enne Elisha Gray’d, kes taotles samuti patenti telefonile.

Hiljem on avaldatud tugevat kahtlust, kas polnud ehk tegu patendiameti ja Belli kokkumänguga, kus Bell kopeeris lubamatult Gray patenditaotluses esitatut ning patendiameti lasi paista Belli taotlust varasemana. Neile kahtlustustele pole leitud ei tõestusi, kuid neid pole ka veenvalt ümber lükatud. Igatahes mõlema taotluse mõned skemaatilised lahendused tunduvat kahtlaselt sarnased. Kahtlust äratab ka asjaolu, et Bell suutis esimene telefonikõne teha alles kolm päeva pärast patendi saamist – kuigi toona polnud just reegel, et patenditaotleja pean oma leiutise ühe kasuliku mudelina ka valmis ehitama, tegid seda paljud siiski. Seega pole ka kindel, et ei Bell ega ka Gray oma telefoni siiski enne patenditaotluse esitamist proovinud polnud, kuigi klassikaliselt loetakse maailma esimese telefonikõne pidamise päevaks siiski 10. märtsi 150 aastat tagasi.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 12/03/2026 08:39:47