Üleilmsed uuringud räägivad n-ö „vanaema-stiili“ liikumisest ehk grandmacore’ist. See on laiem, nostalgiast kantud elustiilisuund, kus inimesed (eriti nooremad põlvkonnad) võtavad omaks tegevusi, esteetikat ja väärtusi, mida seostatakse traditsiooniliselt vanema põlvkonnaga: aeglane eluviis, käsitöö, lohutustoidud ja hubane kodune keskkond.

Eksperdid seostavad seda igatsusega turvalise ja stressivaba maailma järele. Istuda taas perena ühise õhtusöögilaua taga nagu vanasti. Siis, kui kõik oli veel selge, lihtne ja vanaema puupliidilt õhkus hakklihakastme ja pannkookide hõngu. Sest siin sa tead täpselt, mis toidu sisse läks. Ei mingeid keeruliste nimedega aineid Mendelejevi tabelist. Ikka ainult aus kaup ja armastus.

Just selles näen väikekaubanduse suurt võimalust. Pisipoodidel tuleb nüüd, kus iga nurga peal kähmlevad omavahelises hinnasõjas hüper- ja supermarketid, leida oma nišš. Väikepoes saab müüa pisemaid partiisid, osta sisse taludelt ning väiketootjatelt, kasvõi naabritädilt värskelt just täna hommikul küdsatud saiakesi. Mitte neid, mida suurkettide pagariletid pilgeni täis ja mis tegelikult tulevad mingist odavama otsa hulgilao sügavkülmariiulist. Laatadel tiksub ju karjakaupa rahvast õlis küdsatud kohupiimapirukate järjekorras, sadagu või pussnuge.

Väikepood ei saa olla „ka natuke supermarket”. Ta peab olema midagi, mida supermarket kunagi olla ei saa. Sest väikepood ei müü ainult kaupa. Ta müüb maitset ja mälu. Oma kunagisest New Yorgi reisist ei mäleta ma suuri kaubamaju, küll aga tillukest pagarikoda parima juustukoogiga ja lauamängupoekest, kust ostsin käsitsi kootud sõrmkindad, mille iga sõrme otsas miniatuurne džungliloomake.

Sõidud Võrru katsun alati poodlemisega ühildada. Jaagumäe Toidukeskus ja Ilumäe talu poeke oma tervislike ja värviliste juurviljade ning hoidistega. Ja Uma Meki lett Maksimarketis – hea näide sellest, kuidas kohalik toiduvõrgustik saab jala ka suures ketis maha. Suur lemmik oli ka veel mõne aasta eest tegutsenud Nele Gurmee. Väike puut rohelise puumaja esimesel korrusel, kust sai osta nii talukaupa kui ka külmlauakraami, hoidiseid ja lõuna ajal koguni sooja toitu. Mitte sellist, mis purgist kuskile soojaleti ämbrisse valatud, vaid ausad kodustehtud kotletid, koorekaste ja kartulipuder. Sült. Kamararulaad ja vekitud juurikad. Ja kaalukook ja kakaokreem nagu see, mida minu lapsepõlve kulinaariates kilokaupa müüdi!

Kohapeal valmistatud kulinaaria ja pagaritooted toob aga rahvast näiteks ka pisikesse Nõuni poodi Otepää külje all. Mõned mu Tallinna sõbrad, kel maakodud Lõuna-Eestis, sõidavad spetsiaalselt lihakraami soetama Mulgi Lihakarni poekestesse. Ja ma südamest loodan, et meid, kohaliku toidu usku poodlejaid on piisavalt, et pisipoodidel uksi lahti ja tulesid põlemas hoida. Sest väikese ettevõtja jaoks on oluline, et astuksime tema juurde sisse. Mitte ainult raha, vaid ka väärtustamise mõttes. On lihtne rääkida hinnast, väärtusest kõnelda keerulisem. Unustada ei tasu sedagi, et kõige kauem elavad maailmas inimesed, kes söövad iga päev tervislikku toitu, mis kasvanud nende kodust saja kilomeetri raadiuses.

Päriselu sünnib seal, kus toit on aus, kaup on oma ja müüja teab su nime. Ja just see on pisikeste võimalus.

 

Autor: KRISTEL TRELL, ajakirjanik
Viimati muudetud: 26/02/2026 08:27:43