Suur osa tarbijatest otsib poest kampaaniahinnaga tooteid, reklaamitav kalamari aga jääb suuremal osal meist riiulilt võtmata – allahindlus võib olla kena, aga hind siiski krõbe. Foto internetist.

Küsitletud ütlesid nagu ühest suust, et ostavad rohkem kampaaniahinnaga toidukaupu, sest ostes pisutki odavamalt toiduaineid, on veidigi kergem hakkama saada – ka nendes kodudes, kus perenaised üht-teist talveks purki on pannud ning juurikaid keldrisse.

Vaevalt saime ehmatuse krõbedast külmast seljataha jätta, kui tuli kohe järgmine: hirmkallis elektriarve. Kui rõhkkondi ei saa suunata isegi maailma võimsamate riikide juhid, siis elektri tootmist selliselt, et see ei lööks oma rahval hinge kinni, saab iga riigi valitsus küll teha. Kui osatakse ja tahetakse. Meie praegune valitsus ilmselt viimaste hulka ei kuulu.

Kui esimesed ehmatused on kevadeks möödunud, siis toiduainete hinnad ehmatavad meid juba pikemat aega ja sellele ei paista ka mõne kuu pärast kohale jõudev soojem ilm lõppu tegevat. Toidupoodides näen, et üha rohkem on neid, kes vaatavad kampaaniahindu. Mina ka vaatan, ja juba pikemat aega, ning ostan iga kord vaid kolmeks-neljaks päevaks vaja mineva toidu, sest ei taha midagi kompostihunnikusse visata.

„Kindlasti vaatan hindu, sest teisiti ei tule välja, seda enam, et jaanuari elektriarve oli krõbe,” ütles Lea Raag, Kürsa-Peetri talu perenaine Räpina vallast.

Kuigi osa toidust tuleb talupere lauale oma tööga – tomatid ja kurgid kasvuhoonest, kartul ja peet-porgand põllult, mesilased ja kanad annavad oma panuse –, ei saa toidupoeta läbi. Kuna pere hindab kohalikku toodangut, siis käiakse sealiha ja teisi lihatooteid ostmas Võrust Jaagumäe talu poodidest, sest neile tundub, et selle talu poodides müüdaval lihal on parem maitse kui suurtes ketipoodides pakutaval.

Võru vallas elav Merike märkis, et vaatab alati toiduaine kilohinda ja selle põhjal teeb ostud: „Meie peres ei ole kunagi kalleid toiduaineid ostetud.” Kuna Merike on agar hoidiste, mahladest marineeritud toodeteni, tegija, on neil abikaasaga sügisest kevadeni sellest tugi ning jagub lastelegi andmiseks.

Toidukauba hind võib mõnikord erineda naabruses oleva poe sama kauba hinnast. Merike tõi näiteks pere lemmikleiva Rehe hinna, ühes poes maksis see 65 senti, teises üle euro. Seega, kellel on aega kõik lähedal asuvad poed läbi jalutada, säästab veidi raha.

Marika Parv on Kriguli talu perenaine Varstust. Tema kodust lõunanaabrite väikelinna Apesse on 15 kilomeetrit. Ta käib viimasel ajal Apes harva, vaid siis, kui soovib teistsuguse maitsega toodet. Parv märkis, et ka Lätis on paljude toidukaupade hinnad kerkinud.

Parve tähelepanekute kohaselt on meie poodides märgatavalt kallinenud kõik piimatooted piimast hapu- ja rõõsa kooreni. „Sagedase küpsetajana ostan tihti võid ja enne ostu uurin alati, millises poes on või odavam,” sõnas ta.

Eve Võru Inglite kodust ütles, et küpsetab ise leiba. „Toiduaineid ostan Võru erinevatest poodidest: puuvilju Maximast, sest seal on lai valik ja puuviljad on ka odavamad kui mõnes teises poes. Apelsinidest eelistan mahlaapelsine, sest neil on õhem koor, kuid neid ei ole näha. Ilumäe talu poest ostan punast peeti, kaalikat ja hapukapsast, sest väikefirma omanikuna soovin väiksemaid tootjaid toetada, et nad ikka ellu jääksid.”

Kuniks meil toidu hinnad on laes, peame enne ostma minekut läbi mõtlema, mida, milleks ja kui pikaks ajaks meil toiduvaru vaja on ehk peame ennast ise rohkem aitama.

Viinerites ja sardellides napib liha, Kalevi toodete hinnad on taevas
Lea Raag ütles, et viinereid ja sardelle ostab ta väga harva, sest enamikus neist on liha sisaldus olematu või üliväike. Ta on vaid ühe tootja viineripakil näinud, et liha on sees üle 90 protsendi. „Ka mõnede suitsuvorstide kvaliteet on langenud,” lisas ta.

Merike märkis samuti, et ostab viinereid ja sardelle üliharva just sellepärast, et neis on puhast liha väga vähe. „Ühest meie poest leidsin Poolas valmistatud vorstid, need olid küll head,” sõnas ta ja lisas, et aastaid tagasi ostis ta Valgevenes valmistatud krabipulki, sest need maitsesid talle. Mõistagi kadusid Valgevene tooted peale sõja algust Ukrainas.

Marika Parv ei osanud nimetada ühtegi müügilt kadunud toodet, kuid märkis, et toodete ajas muutumine on loomulik protsess.

Uma Mekiga seotud Parv kardab, et mida enam me kampaaniahinnaga tooteid oleme hakkama saamiseks sunnitud ostma, seda rohkem võib kohalikku toodangut jääda lettidele. Paljud kodumaised tooted on kallimad eelkõige sellepärast, et tootmine on väike ja viimastel aastatel ka meie ülikõrge elektrihinna tõttu.

Ta tõi näiteks Luunja värske kurgi pea seitsmeeurose kilohinnaga, mis oli ühes Võru toidupoes läinud nädala lõpus. „Arvestades meie külmakraade ja elektri hinda, ei ole see kõrge, iseasi on, kui palju on neid, kes jaksavad selle hinnaga värsket kurki veebruaris osta,” arutles ta ja lisas, et meil on kodumaise toodangu eelistamiseni veel pikk tee minna.

Eve märkis, et Kalevi kommide ja šokolaaditahvlite hinnad on lakke tõusnud ja neid ostab ta vaid siis, kui mõni toode on kampaaniahinnaga. „Ukrainas toodetud kommid on väga magusad ja need jätan sellepärast ostmata,” lisas ta.

***
Tarbijaotsuseid kommenteerib põlvamaalane Kalev:
Lugesin just Maalehest lugu, et vanasti oli rohi rohelisem ja tikud paremad. Kena lugu oli, kuid ma isiklikult nii kriitiline ei oleks. Olen suitsumees ja majapidamises on kuus küttekollet, lisaks õues väike ja suur lõkkease, nii et tikke kulub ikka omajagu. Minu meelest ei ole nende kvaliteedil väga hirmsat häda. Praaktikke tuleb vahel ette, enamasti on need liiga peenikesed, kuid suurem osa käib küll ja töötab normaalselt.

Maxima omatootetikke, vist Optima Linija, olen püüdnud vältida, sest need on kuidagi pikaldase süttimisega, kuid teised käivad küll, sealhulgas Coopi omad.

Põhiline: tikud tuleb kuivas hoida. Sügise poole jätsin vahel toosi õue nn kurilkasse ja siis ikka juhtus, et hommikuks olid tikud-toosid niisked ja suitsu süütamiseks tuli minna tuppa kuiva toosi järele.

Tarbijana käib rohkem närvidele see, et idiootlikul kombel kärbitakse pakendeid, näiteks 200 grammi pealt 175 grammile, kuid hind jäetakse muutmata. Totakas mõte, sest nii võivadki ühel hetkel olla 25-grammised kommipakid: suur tühi kilekott kahe kommiga.

Nõmedana tundub, et Eestis ja lähiümbruses justkui veiseid ei peetakski, sest veise hakkliha on väga vähe saada, ja kui on, maksab see hingehinda, seitse eurot 300-grammise paki eest. Lähipäevil leidsin Maximast nende omatootena 400-grammise paki, maksis viis eurot. Tundsin, et nii veel kuidagi võib.

Tarbijana meeldib tänapäeva kaubanduses toodete kirju valik esmatarbepoes. Vähemalt meil Räpinas saab toidupoest muule lisaks osta saeketiõli, auto tuuleklaasi vedelikku, töökindaid ja isegi rösteri.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 12/02/2026 09:48:31