Enn osutamas taluteele, mille naabri masinad tema sõnul ära lõhkunud. Foto: Vidrik Võsoberg

Pealkirjas toodud paralleel ei ole tühjast kohast võetud. Väärikas eas põlvamaalane Enn meenutab oma hoolitsetud habemega tublisti filmi Vargamäe Andrest (näitleja Priit Loog), tüli naaberkrundi omanikust kange talunikuga on kestnud tükimat aega ja teineteise peale on mitmele poole kaevatud, vaidluse keskmes on muu hulgas katkine kuivendussüsteem ja toimetamine omas-võõras viljas.

LõunaLeht ei otsi selles loos tõde ja õigust, vaid toob vastaspoolte seisukohad välja elulise näitena, et Vargamäe laadi tülid piirinaabrite vahel võivad lahvatada ja vinduda ka 21. sajandi teisel veerandil – ajal, mil kuivenduskraavi asemel on drenaažitorud ning hobuste asemel ATVd ja traktorid.

Tihemetsa tehnikumis mehaanikuks õppinud Enn (78) on noorpõlvest peale töötanud põllumajanduses, omal ajal tuli ta Ahja kolhoosi tööle töökoja juhatajaks, õppis kaugõppes EPAs ja töötas siis kuni kohaliku majandi likvideerimiseni peainsenerina. Pärast seda tegeles ta põllumajandusega abikaasale kuuluvas Virolase talus Ahja külje all.

Pikapeale hakkasid vanus ja mitmed ealised tõved tunda andma ning ligi 30-hektarise talu maade harimine üle jõu käima. 2014. aastal anti 16 hektarit rendile Põlvamaa suurpõllumehele Meelisele, praegu 55-aastasele teraviljakasvatajale. Suhted olid head. Enn korjas väljarenditud maalt põllukive, Meelis maksis renti ja varustas Ennu kanasöödaga.

2017. aastal müüs Ennu pere maa Meelisele maha, aga jätkas enda sõnul kokkuleppe kohaselt põllu vabastamist tülikatest maakividest. Pikapeale tekkis piirinaabrite suhetesse mõra.

„Ta [Meelis] hakkas meid petma. Lubas mulle kivide korjamise eest kütust anda, no seal üks päev otsa läks ära mul igal kevadel selle korjamisega. See jäigi lubaduseks. No mina kannatasin ära kõik, ega midagi. Ja siis, kui ta maa endale ära sai, siis hakkasid [Meelis ja tema palgalised traktoristid] neid põlde lõhkuma ja seda teed,” meenutab Enn, kuidas tülid alguse said.

Taluteest said mudased rööpad
Ennu taluhoonete kõrvalt möödub vana talutee, mida pererahvas on kasutanud muu hulgas selleks, et pääseda talu juurde kuuluvasse metsa, ka ATVga. Kevadise poriga pole teed kasutatud – sinna uppuvat ära. 2024. aastal aga hakanud Meelise palgalised põllule väetist panema ega teinud pinnasteest väljagi. Suurimaks murekohaks on umbes 50-meetrine lõik vahetult taluhoonete läheduses.

„Inimene peaks nägema, et seal vesi ujus peale. Algul sõitsid risti üle, sellega ma sain hakkama, täitsin rööpad ära,” pajatab Enn. Siis kui uuesti kahe nädala pärast tulid, siis pandi piki teed masinatega sisse, tehti nii kapitaalsed rööpad, et midagi teha ei olnud enam. Tee tahtis juba kapitaalremonti, aga seda ei saanud enne teha, kui kõik ära kuivas, see võttis kuu aega. Mul läks kolm suurt autokoormat kruusa ja endal tuli seal veel mitu päeva käsitsi tööd teha. Ma siis ütlesin, et tule, Meelis, vaatama, et mis mehed tegid siin. Ta hakkas mind sõimama, ütles mulle, et sa oled laksu all ... see vist tähendab, et olen nagu mingeid narkootikume vist võtnud.”

Enn võtab vahepeal jutuks ka Meelise põldudel kasvanud umbrohu. Seda kasvanud nii palju, et seemneid levinud tuulega ka Ennu põllule. Enda sõnul ta ühel hetkel enam Meelisele helistada ei julgenud, vaid saatis info tekstisõnumitena, millele too aga polevat kunagi vastanud.

„Ei tulnud ta seda teed vaatama üldse ja ma ütlesin, et teeme pooleks selle remondi, meil läks 700 eurot, kolm koormat, oma töö ka veel, kokku 700 eurot,” räägib eakas talumees edasi. „Ja ma ütlesin, no teeme pooleks. „Mina teed lõhkunud ei ole, minu masinad lõhkunud ei ole.” Ja ei tunnista ühtegi asja enam, kõigele vaidleb vastu, „mina ei sundinud sind kive korjama või midagi”. Ma ütlen, hea küll, aga aita tee ära remontida. „Ei.””

Teisel pool kõnealust teed on hektarisuurune põllumaalapike, mida kasutas kokkuleppe kohaselt samuti Meelis. Pärast teetüli 2024. aasta kevadel aga otsustas Enn põllumehega selle maatüki kasutamise kokkuleppe lõpetada ja andis Meelisele sellest sõnumiga teada. Läinud sügisel oli Meelis sellele tükile nisu külvanud, see aga oli Ennu sõnul nii paksult umbrohtu täis kasvanud, et vili ei paistnud enam väljagi.

„Mina ütlesin, et me võtame selle maa ära. Saatsin sõnumi, võtan maa ära, et siia sa enam kombaini peale ei ajaks, me koristame selle ise ära, mis seal see ribakene on siin heina sees. Kutsusingi ühe kohaliku talumehe, kellel on kombain olemas, et tule vaata, kas sul annab koristada seda. Räägib, et no seda ei ole võimalik koristada, see ju puhas umbrohi ongi peaaegu ju. Aga tal oli vaja taliviljaseemet natuke, sel kombaineril, ja siis lõpuks jäi ikka kokkulepe. Ma näitasin piirid ära: tee on piir, sa ei saa eksida ka, selle poole koristad ära. Minul selle märja viljamassiga midagi teha ei ole, tal on kuivati olemas, ja kui palju sa sealt saad, võtad selle endale ja see jääkski tasuks kah koristamise eest,” meenutab Enn sündmusi, mis said piirinaabrite tüli kulminatsiooniks.

Viljakoristus või viljavargus?
15. augustil 2024 tuli kombainer vilja koristama, Ennu peret polnud kodus, alles kesköö paiku jõuti Peipsi äärest tagasi kodumaile. Järgmisel hommikul sõitis Enn Põlvasse poodi ja sai seal naiselt kõne: „Meelis helistas, oli vihane, me olevat tema põllult vilja varastanud.” Veel olevat põllumees öelnud, et kui Enn kohe tema juurde asju klaarima ei tule, siis saadab talle politsei järgi.

Enn sõitiski Meelise koju ja sai seal korraliku pahameeletormi osaliseks. Põllumees öelnud talle, et tema, vana mees, on enda elu nüüd ära rikkunud ja „läheb kinni”. Et Ennu kombain oli võõral põllul ja tehtud kahju tuleb kinni maksta. Enn nõustunud siis tormi vaigistamiseks sada eurot kahjutasu maksma ja mõelnud, et küsib selle kombaineri käest tagasi, kui too tõesti Meelise põllul vargil käis.

Kombainer kinnitas Ennule, et ta koristas vilja ainult kõnealusel põllusiilul ja sealtki vaid osaliselt – väike seemnekogus ei tasunud vaeva ja osa viljast niitis ta lihtsalt maha.

Meelis näitas Ennule telefonist enda palgalise traktoristi tehtud pilte, kus kombain oli väidetavalt tema põllu peal. Enn on aga mitu aastat hiljemgi pahane, miks Meelise mehed kombainerit kontrollima ei läinud, vaid teda süüdistatakse tagantjärele varguses, kuigi ta polnud kõnealusel päeval koduski.

Makstud saja euro kohta soovis Enn Meeliselt kviitungit, aga enda sõnul seda ei saanud. Nii kaebas Enn maksu- ja tolliametile, et Meelis pressis temalt raha välja, aga dokumenti saadud raha kohta ei andnud. Maksuamet soovitanud pöörduda hoopiski tarbijakaitsesse. Viimasest aga öeldud, et see pole ka nende asi ja pöördugu Enn kohtusse.

Enn pani pikapeale kirja kõik etteheiteid, mis tal Meelisele on, lisaks põhjaliku selgituse väidetava viljavarguse kohta. Põhjalik seletuskiri läks Meelisele tähitud kirjana teele.

Tähitud kiri tõi politsei õuele
Kirjale Enn vastust ei saanud, küll aga saabusid samal, 2024. aasta hilissuvel tema hoovile politseinikud. Väidetavalt noomisid nood Ennu kirja saatmise eest ja teatasid, et tal pole õigust Meeliselt midagi nõuda.

„No kurat, mul on ikka õigus kirja saata, oma nõudeid esitada ja tema peaks vastama, kui ta aus mees on. Ei vastanud ja tänapäevani on vastamata,” märgib Enn tagantjärele. „Tuleb välja, et näed, Meelis kamandab politseid ka. Tulevad hirmutama, kurat. Politsei peaks ikka inimesi kaitsma. Aga ta kaitseb nüüd selliseid ...”

LõunaLeht päris politseilt, mis oli toonase politseivisiidi põhjuseks ja mida kohapeal tehti. PPA teatas, et isikustatud päringule pole võimalik vastata.

Enn kui vargamäelikult sihikindel ja ka pika kannatusega mees otsustas Meelisele anda kirjale vastamiseks aasta aega – sügiseni 2025. Vastust aga ei laekunud.

Eakal talunikul on hinge peal väidetava viljavarguse eest makstud sada eurot, teeremondi eest saamata jäänud 350 eurot ja hulk asju veel. Muu hulgas väidab ta, et Meelise töömehed on viimasel ajal lükanud põllult suuri maakive tema metsa. Üks asi meenub talle ajakirjanikule kaardil kivijurakate kohti näidates veel: Meelise Ennu maaga piirneva põllu jõepoolses nurgas on vanast ajast drenaažitorud, aga millalgi mõned aastad tagasi lõhkunud traktor need ära. Nii on sealne piirkond peaaegu aasta ringi üle ujutatud ja kui Enn läinud sinna oma põllule äestama, jäänud ta traktoriga kinni. Drenaaži pole korda tehtud, põllunurk on sisuliselt harimata ja sealt külvub ümberringi umbrohtu.

„Näed, need kivid on siin, suur on seal ja siin on temal see koht nurgas, kus ei saa harida, seal ei kasva võsa ka peale,” osutab Enn näpuga kaardil.

Kui umbrohust juba juttu tuli, siis on Enn Meelise peale sellega seoses ka PRIAsse kaevanud, aluseks otsetoetuste määruse paragrahv, mis ütleb: umbrohu kasvatamine ja levitamine on keelatud.

„Mina veel ei tahtnud talle maid rendile anda, aga tuli ühe minu tuttavaga siia ja ajasid nii meeletult veenvat juttu,” räägib Enn lõpetuseks. „Ja algul, kui maa rendil oli, siis tõesti maksis kõik ära ja tõi kanadele vilja ka – aga siis see asi nagu muutus ...”

Meelis: kõver puu enam sirgu ei kasva
LõunaLeht küsib tüli teiselt poolelt Meeliselt alustuseks, kuidas ta kirjeldaks oma suhteid Ennuga Kärsa külast.

„Oh jumal küll, mis ma siin kirjeldan, see inimene vajaks psüühilist ravi,” pahvatab Meelis esimese hooga. „See puu, mis on kõver, see enam sirgu ei kasva. Sinna ei ole midagi teha. Kui inimene on kiuslik, siis mis sa talle teed, kui ta otsib kogu aeg põhjuseid.”

Meelisele tuleb esmalt meelde Ennu viimane etteheide, mis puudutab Meelise põllunurka kogunevat ja sealt levivat vett. Mees tõdeb, et tema ostis põllu Ennu käest sellisena, nagu see on, ja ta pole sinna mingit kraavi ega tiiki rajanud.

„Ta lihtsalt käib ja jonnib,” ütleb ta eaka piirinaabri kohta. „Küll tal on seal umbrohtu natukene rohkem põllu sees – noh, ma ikka küsin, et kuidas siis mahevilju üldse kasvatatakse? Neid põhjuseid on väga palju olnud, millega ta jonnib kogu aeg. Mul ei ole midagi teha, ma olen suhteliselt kannatlik olnud temaga. Mul on neid tema kirju väga palju ja ähvardusi ja kõiksugu asju.”

Meelis kirjeldab küsimatagi oma nägemust juba ülalkirjeldatud viljavarguse loost. Meelise kinnitusel tellis Enn kombaini tema põllule ning sellest andis Meelisele teada tema palgaline, kel õnnestus võõral maal toimuvast viljakoristusest ka pilti teha.

„Pilt on tehtud meie kombaineri poolt kombaini pealt 15. augustil 2024 kell 20.54. See oli endise maaomaniku poolt organiseeritud õhtusele ajale, lootes, et sellel ajal enam keegi koristama ei tule,” kirjeldab Meelis LõunaLehele pilti saates. „Kuna kombain oli seal ligidal, otsustasime, et sisustame õhtu põllu koristamisega, mis oli jäänud eelnevalt pooleli. Pildilt on näha, kuidas käruga traktoril on põgenedes korstnast must suits väljas.”

Meelis ütleb vahepeal, et ta võiks Ennust raamatu kirjutada.

LõunaLeht loeb põllumehele ette Ennu põhilisi etteheiteid. Meelis lõhkunud korduvalt ära põldudevahelise talutee ega nõustunud selle remondi eest maksma. Meelis saatis talle tähitud kirja peale politsei. Meelis on teda sõimanud ja vanglaga ähvardanud. Meelis kasvatab umbrohtu ja viskab põllult maakive tema metsa. Meelis ei tee põllunurgas korda kuivendussüsteemi, Meelis ei andnud talle põllult kivide koristamise eest kütust.

„Kui nüüd hakkame riburadapidi võtma seda asja, siis näiteks see, et ma ei andnud temale kütust kivide korjamise eest ...” alustab Meelis. „Ma ei ole käskinud tal sealt kive korjata, toogu ta välja see kirjavahetus, kus ma olen öelnud, et mine korja kive. Ma võiksin öelda niimoodi, et ta käis omavoliliselt vargil mul põllu peal.”

Mis puutub teelõhkumise etteheitesse, siis on see lugu Meelise sõnul vaieldav. Tee kulgeb kahe põllu vahelt ja kui mehed omal ajal veel läbi said, siis palunud Enn teda, et ta enda pool asuvat põllukest hariks, sest ta ei viitsi seal heina niita. Meelis rääkis talle, et tee on väga kitsas ja ta ei saa taimekaitsepritsiga sinna peale sõita. Enn jäänud aga enda palve juurde. Nii külvaski Meelis sinna talivilja. Kevadise väetiseveo järel jäi tema sõnul teele „mingisugune jälg”, aga kevadel ei olevat Enn sellest ühtki sõna rääkinud. Alles juunikuus löönud Enn tüli üles ja teatanud Meelisele: sina lõhkusid tee ära. Meelis küsinud vastu: ma panin väetise sinna enam-vähem 1. aprillil, mis sa siis ei öelnud, et kuule mees, tule kohale?

Kas tüliõunaks said kanade terad?
„Jonnima hakkas ta sellepärast, ma tõin talle aastaid – nüüd ta ei räägi sellest muidugi – vilja,” hindab Meelis enda ja Ennu vahel lahvatanud tüli põhjust. „Naisega vedasime, kottidega. Helistab mulle: palun mulle kaks kotti nisu, kaks otra, kaks kaera. Nii, läksin, viisin talle. Ükskõik mis kuul ta helistas, temal nüüd on vili otsas, nüüd palun too talle. Vahepeal ma tõin talle isegi tonnise kotiga vilja sinna. Ja siis ükskord oli niimoodi, et kas kevadkülvi ajal või oli sügisel koristuse ajal, meil oli tehnika katki. Olin ise seal tehnika all käpuli maas ja ta helistab mulle: tema vajab nüüd neid ja neid ja neid vilju. Ma ütlesin, et kuule, Enn, tule siia minu poole, sa käid kogu aeg Põlvasse poodi ja arsti juurde. Tule, ma panen sulle need kotid peale, mul ei ole aega viia. Naisega kahekesi tõsta seda vilja sulle täpselt sinna ukse ette, kuhu sa tahad. No ja siis tolle peale solvus ja siis hakkas see jonn pihta, noh.”

Ennule politsei kutsumise põhjusena toob Meelis välja Ennu saadetud sõnumid, mis on tema sõnul olnud kord iroonilised ja kord ähvardavad. „Mul lõpuks saab ka mõõt täis. Ja ma suhtlesin tõesti konstaabliga, ütlesin, et mine käi ja räägi, et rahuneks maha. Et niimoodi ei saa käia ja kiusata,” räägib Meelis.

Meelis kirjeldab ka enda nägemust tüli toonud viljakoristuse järgsest suhtlemisest Ennuga. Meelis öelnud Ennule, et tol tuleb varastatud vili kompenseerida, või muidu läheb asi politseisse. Veerand tundi hiljem olnudki Enn juba tema hoovil, mehed leppinud ära ja surunud kätt. Küsitud sada eurot oli Meelise sõnul vaid osake tehtud kahjust, aga Meelis leidnud, et selle maksmine võiks olla Ennule õpetlik. Vaherahu aga kestnud vaid kaks nädalat.

Hiljem saadab Meelis LõunaLehele lisaselgitusi ja pilte. Mitu morniks tegevat sõnumit laekus talle Ennult mullu sügisel. Näiteks tulnud septembri lõpus hoiatus, et iga piiritähise ja kuuseheki noore kuuse hävitamine maksab sada eurot. Samuti kutsunud Enn talle mullu erakorralise PRIA kontrolli, väites kultuuri sees väga suurt umbrohtumust – PRIA kontroll seda aga ei tuvastanud.

„Mis puutub politseisse, siis Enn saatis meile postiga kirju ja ka tähitult. Korduvalt pommitas sõnumitega. Otsustasime, et räägime politseiga, et las räägivad temaga, vast rahuneb maha – see terror tuleb ära lõpetada,” lisab ta politsei kutsumise jutule.

„Olen hoidnud tema suhtes tagasihoidlikku joont, ma ei ole tema kirjadele ja sõnumitele vastanud, et mitte lasta lumepallil veereda,” teatab Meelis lõpetuseks.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 06/02/2026 08:15:54