Valdur Ohakas valmistab kohvi sajanditevanuse Huti rehe all. Foto: erakogu

Ma ei tea täpselt, millal ta, Põhja-Eesti mees, Kütiorgu tuli või kust ta selle mõtte sai. Mäletan, et oli suvi, vahest 1970, kui kuulsin jutte, et üks kunstnik on Kütiorgu tulnud. No mis siis, on ennegi käinud – Jaan Vahtra, Erich Hallop, Ameerikas maailmakuulsaks saanud Eduard Rüga ... Aga see kunstnik kavatsevat siia jäädagi, ehitavat endale maja. See oli alles uudis. Kavatsesin ta üles otsida − elades ka ise Kütiorus, mis on linnulennult seitse kilomeetrit pikk, käänlev-väänlev ja mille läbimiseks kuluks pool suvepäeva.

Aga ta tuli ise mulle maanteel vastu – tundsin juba kaugelt kunstnikku: riided, habe, pikad juuksed, barett viltu peas. Küsis, kus siin lähim telefon on. Vastasin, et siin polegi, Loosi koolimajani on neli kilomeetrit, aga seal on juba uksed lukus, õpilased ja õpetajad läinud. On küll ka Sookülas, kolhoosi töökojas, aga ripub hääletult, sest mehaanikud heidavad ta alati vastu seina, kui jutule ei saa. Kunstnik sirutas teretuseks käe: olen Valdur Ohakas. Võtsin käe: „Ka Valdur ...“

Edasi loe LõunaLehe paberväljaandest.

 

Täismahus artiklit saad lugeda LõunaLehe paberväljaandest, mis on saadaval ajalehtede müügikohtades ja maksab vaid 1.79 !

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 18/12/2025 09:01:15