Kuningaloss Budapestis, ehitatud 13. ja 18. sajandil. Kettsild üle Doonau, ehitatud 1849. aastal, pikim Euroopa mandril.

1956. aasta algas lootusrikkalt Ida-Euroopa rahvastele. Kümne aasta eest Vene tankidega sissetoodud „rahvademokraatia“ ja kaasajooksikute abiga kehtestatud riigikord rõhus enam kui kunagine Türgi ike. Eriti raskeks kujunes see meie hõimumaal Ungaris, kes mõlemas maailmasõjas oli jäänud kaotaja poolele ja pidi kaks kolmandikku pindalast loovutama naabritele. Koos sinna jäänud maavarade ja rasketööstusega.

Järele jäi põhiliselt põllumajanduslik maa, kus 1948. aastal algas kolhoosistamine nagu Eestiski, mille vastu oli talurahvas nagu meilgi. Aastail 1950-1953 õnnestus Ungaris enneolematu terrori abil kolhoosistada 650 000 talu peret. Vanglate ülekoormuse tõttu loodi sada sunnitöölaagrit, kuhu suleti 45 000 põllumeest lootusega vastaseid ümber kasvatada. Siiski oli 1953. aastaks kollektiviseeritud vaid 32% talurahvast. Kõrvalejäänud talud laostati ränkade maksudega. 1,2 miljonil vabatalunikul ehk 800 000 taluperel polnud 1952. aasta kevadeks enam vilja külviks ega toiduks.

Olukord tegi muret Kremliski. Ungari kommunistid kutsuti aru andma Moskvasse – kuidas sai nälg töörahva paradiisi? Parteijuht Nikita Hruštšovile meeldis vaid Imre Nagy kõne, milles haistis sama probleemi nagu temal oli Staliniga. Senine Ungari valitsus tagandati ja peaministriks pandi Imre Nagy.

See kommunist äratas tähelepanu veatu ungari keelega. Kuid nõukogude mudelile rajatud ühiskonna parandamine käis tallegi üle jõu. Eriti 1954. aastal kui Lääne-Saksamaa astus NATOsse ja Hruštšov asutas vastukaaluks Varssavi pakti, kuhu pidi kuuluma ka Ungari. Kõik pakti maad pidid taastama sõjaeelse relvatööstuse ja armee.

See oli tagasilöögiks Ida-Euroopa niigi kiratsevale rahvamajandusele. Poola linnades puhkesid töölisrahutused, mis kohe levisid Ungarisse. Taas kutsuti seltsimehed Kremlisse. Need veeretasid süü Imre Nagy kaela: too andis amnestia poliitvangidele, saatis laiali sunnitöölaagrid, allutas Riikliku Julgeoleku siseministeeriumile. Äkkivihas Hruštšov vallandas Imre Nagy peaministri kohalt, viskas välja ka parteist. Võim läks jälle pealekaebajate kätte.

Jätkus endine allakäik. Mitte ainult Ungaris. Rahutused puhkesid meeleavalduste ja streikide näol üle ikestatud Ida-Euroopa.

Ungaris, nagu Eestiski, olid riigivalitsus ja poliitilised parteid füüsiliselt hävitatud. Nüüd asusid nende asemele haritlaskond ja ülikoolid, mis Ungaris olid paremini säilinud kui Eestis. Need kritiseerisid valitsust, millest rahvas tegi järelduse, et selline valitsus tuleks kukutada. Nii sündiski „Ungari revolutsioon“, mis tegelikult oli rahva ülestõus omariikluse taastamise nimel.

23. oktoobril 1956 kihasid Budapesti tänavail rahvahulgad rahvuslippudega, millest viisnurk välja lõigatud. Tõugati ümber Stalini ausammas ja peksti sealsamas kildudeks. Rahva pihta tulistati, veri voolas. Korjati üles vigastatuid ja surnud, kuid jäädi tänavale. Punavõimud olid segaduses – mida teha, kuni Venemaa abiväed saabuvad? Senistest okupatsioonivägedest ei piisanud ja Ungari vägedest mindi hulgaliselt koos ohvitseride ja relvadega üle rahva poolele.

24. oktoobril kuulutas raadio, et Imre Nagy on kutsutud tagasi peaministriks. Kuuldi jälle tema tuntud häält, aga ta kutsus rahvast rahunema, et reforme teha. Rahvas arvas, et revolutsioon peab jätkuma, kuni okupatsiooniväed on maalt lahkunud.

Samal ööl jõudsid Budapesti Vene tankid viie motoriseeritud jalaväediviisiga. Nende vastu ehitati kiiresti barrikaade, valmistati süütepudeleid, majade teistele korrustele tehti kuulipildujapesasid.
Vene tankide edasiliikumine aeglustus, rahva ülestõus aga levis üle pealinna. 30. oktoobril vallutas rahvas kolmetunnise võitluse järel Budapesti parteimaja. Kohapeal lasti maha 24 politseivormi pugenud Riikliku Julgeoleku tegelast.

Võitlus jätkus. Nagu tuli tuha all, puhkes see leegitsema üle Ungari, niipea kui venelased kuskile jõudsid. Peaminister Imre Nagy pöördus väsimatult abipalvega Ida ja Lääne valitsuste poole. Vastas vaid Jugoslaavia, kelle suursaadik Budapestis andis Imre Nagyle edasi Tito kutse: ta saaks peavarju Jugoslaavia saatkonnas. Imre Nagy keeldus – ta jagab oma rahva saatust. Ka USA suursaadik Moskvas teatas, et tema valitsus pole huvitatud Ungari ja Poola tulekust Lääne riikide hulka. Inglismaa ja Prantsusmaa saatsid oma väed appi Iisraelile, kes Ungari ülestõusuga kaasnenud segadust kasutades ründas sõda kuulutamata Egiptust, okupeerides Gaza piirkonna, kus tänapäevani ei ela ühtki juuti.

Ungarlaste ainsaks toeks jäid oma suurema luuletaja Sàndor Petöfi sada aastat tagasi kirjutatud värsid:

Euroopa vaikne vaikne jälle,
ei vooga ülestõusud siin.
Euroopa vaikib – häbi talle! –,
et priiust võidule ei vii.

Sàndor Petöfi magab tundmatus hauas, mõrvatud vene sõdurite poolt 1849. aastal.

Ungari ülestõus 1956. aastal mõjus Eestis uue ärkamisaja tulekuna. Minu kodukülas peeti esivanematelt pärit lõikuspidu, millegipärast küla ääremail kõrgete orupervedega varjatud Rauba talus, mitte kolhoosikeskuses, küüditatud pere talus. Polnud kutsutud sinna ka „rajoonimehi“, kuid kohal oli kogu küla. Nooremad olime meie koolivend Lembituga. Tuli ka naaberkülast kaupluse juhataja Elmar Uibo viibates meile – olgu tema kõrval, ta peab kõne. Tõusiski peolauas parajal ajal ning pidas hoogsa kõne Ungari ülestõusust ja selle maha tallamisest vene tankidega. Lõpetas sõnadega: „Meie ei oska laulda Ungari hümni, laulame siis Eesti hümni!“

Kõik tõusid ja laulsid „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm ...“ Istuma jäi ainult Karl Vassa, ainus parteilane külas. Hümni lõpus istuti, Elmar haaras laualt tühja pudeli ja lõi sellega Vassa laua alla. Sellest kuulsin hiljem, et Elmar oli vabatahtlikuna võidelnud Narva all. Lõikuspeole ei järgnenud midagi, vaikis ka Vassa.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 04/12/2025 09:11:00