Valik novembri lõpu ja detsembri alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

107 aastat Vabadussõja algusest
28. novembril 1918 algas Vabadussõda, kui bolševikud ründasid Narvat ja hõivasid selle oma laevade dessandi toetusega. Rünnak toimus ajal, mil sõja kaotanud ja taanduvad sakslased olid üksnes kaks nädalat varem Eesti Vabariigi ajutisele valitsusele võimu üle andnud ja meie Rahvavägi (meie sõjaväge kutsuti toona nii) oli alles formeerimisjärgus ehk pea olematu. Õnneks õnnestus Eesti Rahvavägi siiski neis ränkades tingimustes kiiresti luua ja nende mehiste meeste vaprusega vaenlane kuu aega hiljem 30-35 kilomeetrit enne Tallinna peatada ja seejärel ka meie kodumaa pinnalt välja lüüa. Ning seeläbi õnnestus meil ajaloos esmakordselt iseseisva rahvusriigina maailmaareenile astuda. Nii oli Vabadussõda meile läbi kogu ajaloo kõige olulisem sõda.

Vanima teaduste akadeemia sünd
365 aastat tagasi, 28. novembril 1660, pidas Londonis oma avaistungi Londoni Kuninglik Selts (Royal Society), mis oli asutatud kuninga poolt, et arendada mitmekülgseid teadusi. Tegu on kaasaegses mõttes rahvusliku teaduste akadeemiaga, mis ajaloolise järjepidevuse tõttu kannab senini oma ajaloolist nime. Muuseas peaks olema tegu vanima sarnase riikliku organisatsiooniga maailmas.

195 aastat Poola ülestõusust
195 aastat tagasi, 29. novembril 1830, algas Poolas ülestõus Vene ülemvõimu vastu, mida ajaloolased tunnevad Novembriülestõusuna. Poolakaid nörritas asjaolu, et 15 aastat varem, 1815. aastal toimunud Viini Kongressil, ei otsustatud taastada ei Poola iseseisvust ega mitte ka anda Poolale korralikku autonoomiat. Nimeliselt Poola Kuningriik (nn Kongressi-Poola) küll loodi, aga faktiliselt oli tegu Venemaale alluva alaga, kus poolakate õigus oli üsnagi piiratud. Põhjus, miks Viini Kongressil nii talitati, oli arvatavasti poolakate liialt suur Napoleoni-lembus, aga Viini Kongressil pandi paika just Napoleoni vallutuste järgset Euroopat.

Novembriülestõusu otseseks käivitajaks oli neli kuu tagasi Prantsusmaal toimunud Juulirevolutsioon, millega vahetus Prantsusmaal kuningas ja poolakad lootsid, et uus Prantsuse kuningas võiks neid toetada.

Paraku nii ei juhtunud ning lisaks hindasid ülestõusnud oma jõudude ja Vene sõjalise võimsuse vahekorda valesti. Ehk kuigi ülestõusust võttis osa vähemalt 150 000 poolakat, oli Venemaal võimekus saata poolakate vastu palju suuremad jõud, kokku üle 200 000 mehe. Nii vallutasid Vene väed tasapisi ülestõusnute valduse läinud alasid. Järgmise, 1831. aasta septembris langes Varssavi ning 11 kuuga oli ülestõus maha surutud, st verre uputatud. Poolakatest ülestõusnutest hukkus umbes kolmandik ehk hinnanguliselt 50 000, Vene vägede kaotuseks oli vähemalt 20 000 meest.

Ülestõusu tulemusena kaotas Poola need vähesedki privileegid, mis olid veel säilinud: kogu kõrg- ja keskharidus muudeti venekeelseks, suleti hulk katoliku kirikuid ja kloostreid ning liugi sada tuhat ülestõusus osalenud poolakat küüditati Siberisse. Suleti ka sajanditevanune Vilniuse ülikool (Venemaa kõikidest ülikoolidest mitu sajandit vanem), kuigi see asus väljaspool nn Kongressi-Poola alasid, kuid oli selgelt poolameelne.

Üle saja tuhande poolaka emigreerus ülestõusu mahasurumise järel ka Lääne-Euroopasse ja USAsse ning lõpuks puhkes Poolas ka kooleraepideemia, mis tappis umbes 10% rahvast. Kuigi osa privileege sai Poola tagas peale järgmist, 1860. aasta ülestõusu, taastas Poola oma iseseisvuse legendaarse Josef Pilsudski juhtimisel alles Esimese maailmasõja lõpuosas.

325 aastat Narva lahingust Põhjasõjas
325 aastat tagasi, 30. novembril 1700, toimus Narva lahing, kus Rootsi vägi kuningas Karl XII juhtimisel purustas Vene väe, olgugi et venelased olid elavjõu osas enamuses. Rootslasi langes lahingus ainult 667, samal ajal kui Vene poolel hinnatakse umbes 10-15 000 hukkunut. Paljud Vene poole väejuhid langesid vangi, nagu näiteks Charles Eugene de Croy, kelle surnukeha oli hiljem üle saja aasta omalaadse „muumiana” Niguliste kirikus. On hinnatud, et Narva lahing oli Rootsi riigi uuema aja üks olulisemaid võite. Vene poole tegemisi mõjutas selle lahingu kaotus sedavõrd, et Peeter I loobus lahingu järel oma uue pealinna rajamisest Narva ja rajas selle hoopiski kolm aastat hiljem Neeva jõe deltasse Nyeni juurde.

Ka ei uskunud Peeter I selle lahingu järelmõjude tõttu üsna Põhjasõja lõpuni, et tal õnnestub Eesti alad Rootsilt kätte saada: esiteks oli sõjaõnn Rootsi poolel ja teiseks oli Eesti alade enamik (Narva linn tollase Ingerimaa pealinnana siis välja arvatud) lubatud hoopiski Saksi kuningale August Tugevale, kelle väljumine sõjast polnud ka eriti ette prognoositav. Selsamal põhjusel rüüstasid Vene väed Eestit hiljem väga korralikult. Tegelikult alles Poltaava lahing 1709. aasta suvel oli selleks indikaatoriks, mille järel hakkas Peeter uskuma, et siiski tal õnnestub ka Eesti ja Põhja-Läti alad (koos Narva linnaga muide) endale saada. Narva lahingu võidu auks püstitati 1936. aastal Narva läänepiirile Hermamäele lõvimonument. See hävis Teises maailmasõjas ja taaspüstitati (ligilähedase koopiana) Narva jõe kaldale 2000. aastal, Narva lahingu 300 aasta juubelil.

Esimene soomusrong läks rindele
107 aastat tagasi, 30. novembril 1918, sõitis Tallinnast Viru rindele Eesti Rahvaväe esimene äsjavalminud soomusrong, mis kuu-poolteist hiljem mängis koos teiste hiljem lisandunud soomusrongidega üliolulist rolli Vabadussõja murdelahingutes. Tegemist oli tegelikult improviseeritud hädapärase rongiga, mis nimetust „soomus” kandis vaid tinglikult. Terasest soomusplaatidega olid algsel soomusrongil kaetud peamiselt vaid vagunite laagripukid ning vedurite aurusilindrid ja -magistraalid. Vagunites oli algupäraselt kasutatud üksnes hädapärast „liivasoomust”, kus kahekordse laudseina vahe oli täidetud liivaga, mis püssikuuli siiski kinni pidas.

Soomusrongi olulisteks osadeks olid suurtükiplatvorm, kuulipildujavagun, meeskonnavagun ja sanitaarvagun. Suurtükiplatvormile (asus rongi esiosas) oli paigutatud tavaline jalaväe välisuurtükk, mis oli võimeline katma soomusronglaste dessantüksuste pealetungi suurtükitulega. Kuulipildujatuld sai rongist mõlemale küljele anda kuulipildujavagunitest, mille ülaosa oli varustatud luukidega. Kuulipildujavagun asus kohe suurtükiplatvormi järel, meeskonna- ja sanitaarvagunid omakorda nende järel. Rongi meeskond (koos dessantüksustega ca 80-100 inimest) elas meeskonnavagunites.

Rongi vedav auruvedur oli paigutatud rongi keskossa. Päris rongi ette (ettepoole suurtükivagunit) oli tihtipeale paigutatud veel kerge tühi platvorm – kui raudtee oli juhtumisi mineeritud ja miin lõhkes, siis ei läinud rööbastelt välja mitte olulised vagunid, vaid üksnes platvorm, mille sai teelt kraavi kõrvale lükata ning „päris” rongiga peale tee äraparandamist edasi sõita. Soomusrongide ehitamise initsiaatoriks oli legendaarne admiral Pitka ja ehitamise ajendiks oli asjaolu, et sakslaste poolt mahajäetuna leiti Kopli kaubajaamast kaks suurtükiplatvormi koos neile paigutatud välisuurtükkidega. Neile lisati nädala-paari jooksul teised hädapäraselt valmis ehitatud teised vagunid ja suurtükid seati laskekorda, misjärel oligi soomusrong valmis rindele sõitma. Hiljem, Vabadussõja edenedes, ehitati juurde uusi soomusronge ja täiustati ka vanu, asendades tasapisi hädapärase liivasoomuse terasplaatidega. Kokku ehitati Eesti Vabadussõjas kuus laiarööpmelist ja viis kitsarööpmelist soomusrongi.

35 aastat Berliini müüri lammutamisest

35 aastat tagasi, 30. novembril 1990 lõppes Külma sõja ühe sümboli, Berliini müüri lammutamine. Alles jäeti – mälestuseks olnust – vaid kuus lühikest fragmenti. Üksnes 13 kuud varem, 1989. aasta novembri algul, oli Berliini müür langenud, st idaberliinlased said taas vabalt lääne poole minna.

Algas Talvesõda
Matti Jurva poolt Jätkusõja ajal 1942. aastal sisselauldud lugu „Net, Molotoff” sobib suurepäraselt ilmestama ajaloosündmusi. Nimelt, 86 aastat tagasi, 30. novembril 1939 ründas N. Liit Soomet ja algas kolm ja pool kuud kestnud ränk Talvesõda, mis vaid läbi Suure Ime ja tänu meie vennasrahva vaprusele jättis lõppkokkuvõttes Soome iseseisvuse alles (kuigi veidi nuditud kujul, aga ikkagi).
See on üks neist lugudest, mida nende ridade autoril on olnud au algselt (1942. aasta) šellakplaadilt raadiostuudios mängida.

101 aastat bolševike mässust
101 aastat tagasi, 1. detsembril 1924, toimus Tallinnas bolševike relvastatud mäss, millega taheti kukutada meie endi rahvusriik – Eesti Vabariik – ning tulla võimule, misjärel oleks Eesti tõenäoliselt liidetud N. Liiduga. Mäss oli järg meie Vabadussõjale ja selle lõpetanud Tartu rahule, mille sõlmimisel lähtusid bolševikud asjaolust, et majanduslik ja diplomaatiline aken Läände (loe: rahvalt kokku röövitud kulla mahamüümisvõimalus Lääne kaupade vastu) on neile olulisem, kui Eesti kohene relvastatud vallutamine. Ehk Tartu rahu kui separaatrahu sõlmisel võttis Nõukogude Venemaa endale plaaniks, et kui „pursuide” Eesti on oma ajutise rolli bolševike aknana Läände ammendanud, siis ta relva jõul vallutatakse kas koos maailmarevolutsiooniga (sõjakäiguga Vanasse Euroopasse) või ka ilma selleta.

Kuna suvel 1920 ei tulnud bolševike sõjakäigust Vanasse Euroopasse midagi välja (Poola riigi legendaarne taasrajaja Pilsudski lõi Varssavi all bolševike väe lihtsalt puruks), siis vast otsustasid Vene bolševikud võtta Eesti üksinda. Kui 1923. aastal oli Eesti oma „akna” rolli ammendanud (bolševikele oli Läänes tekkinud juba teisigi „aknaid”), siis vast sellal otsustatigi Eesti vallutada.

Meie kasuks mängisid aga asjaolud, et Venemaal oli käimas võimuvõitlus (bolševike liider Lenin oli suremas ja lõpuks ja surnud) ning Eesti jõustruktuurid valmistusid eeldatavaks mässuks väga pikalt ja põhjalikult – siinne kohalik bolševike juht Kingissepp tabati ja lasti maha ning sügisel 1923 pandi suur hulk punameelseid tegelasi 149 protsessil vangi. Nii realiseerus 101 aastat tagasi vaid bolševike mässu hale vari, kus osales paarsada meest pluss veel N. Liidust salaja sisse imbunud 50 võitlejat. Sõjakooli ja telegraafi mässajad kätte ei saanudki ja ka muud objektid oli juba enne keskpäeva tagasi võetud ehk mäss selgelt nurjunud. Punaste poolt loodetud tööliste ja sõjaväelaste kaasajooksmist mässule ei toimunud. Mässajad tapsid kokku 26 inimest, sealhulgas Balti jaamas olnud teedeminister Karl Karki, mässajaid endid langes lahingutes 13.

Kui mäss oli maha surutud, reageerisid Eesti Vabariigi jõustruktuurid mässukatsele ülikarmilt – oli selge, et kaalul oli oma rahvusriigi eksistents, millega mängida ei saa ega ka ei tohi. Välikohtute otsusega mõisteti surma koguni 97 mässajat – ja kõik otsused viidi kiirelt ka täide. Eks meie rahvusriigi juhid mõistsid, et mäng käis meie riigi, rahva ja rahvuse elu ja surma peale ning sellises olukorras relva esimesena tõstnud vaenlasele lihtsalt ei tohi halastada.

Sisulises pooles võib 101 aastat tagasi läbikukkunud mässu lugeda meie Vabadussõja sisuliseks lõppvaatuseks – selle järel oli lõplikult selge, et bolševikel siiski ei õnnestu Eestit hõivata ehk meie jääme iseseisva rahvusriigina mõneks ajaks püsima. Täpsemalt: vähemalt niikauaks püsima, kui suurriikide vaheline olukord või uus kogu maailma taas teiseks pöörab. See juhtus aga alles 1939. aastal, 15 aastat peale läbikukkunud detsembrimässu – niikaua saime rahulikult üles ehitada oma rahvusriiki ning arendada oma rahvuskultuuri.

Oluline moment La Manche'i tunneli rajamisel
35 aastat tagasi,1. detsembril 1990, said La Manche'i alla kaevatava Eurotunneli kaks haru kokku, st Inglismaa ja Prantsusmaa poolt tunneli kaevajad kohtusid üksteisega väina all, umbes 40 meetrit merepõhjast ja sadakond meetrit merepinnast sügavamal. Selleks ajaks oli tunnelit kaevatud mõlemast otsast juba kolme aasta jagu. Valmis polnud aga kaevamistööd kaugeltki veel mitte – teatavasti koosneb Eurotunnel kolmest tunnelist, kahest raudteetunnelist ja keskel asuvast nende hooldetunnelist. Otsad saadi kokku algul hooldetunnelil, kaks ülejäänud tunnelit tuli aga veel kaevata. Valmis sai Eurotunnel lõplikult kolm ja pool aastat hiljem, 1994. aasta mais, reisiliiklus – autod raudteevagunites – algas selles aga veel kuus kuud hiljem, 1994. aasta novembris.

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 04/12/2025 09:07:26