Valik novembrikuu lõpupoole sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Mitu marssalit ei läbinud Suurt Puhastust
90 aastat tagasi, 21. novembril 1935, anti N. Liidus viiele kõrgemale komandörile N. Liidu marssali auaste. Selle au osaliseks said Vorošilov, Tuhhatševski, Blücher, Jegorov ja Budjonnõi. Neist viiest vaid kaks ehk Vorošilov ja Budjonnõi elasid üle 1937 alanud Suure Puhastuse, mille käigus tapeti mõned miljonid inimesed, need, kelle osas ei olnud Stalin kindel, et nad sõja ajal bolševismi ideaalidele selga ei pööra. Tuhhatševski lasti maha 1937. aasta suvel, Jegorov 1939. aastal. Blücherit küll teadaolevalt maha ei lastud, kuid ta arreteeriti ja suri vangistuses 1938, on tõenäoline, et kui ta oleks ellu jäänud, oleks ka temagi maha lastud.

Ameerika asustamise algus
405 aastat tagasi astusid Ameerika mandri pinnale esimesed inglisekeelsed kolonistid, kelle järeltulijad lõid hiljem seal inglisekeelsed Ameerika Ühendriigid. Nimelt randus 405 aastat tagasi, 21. novembril 1620, Cod'i neemel praeguses Massachusettsi osariigis laev Mayflower, kellega olid Inglismaalt Southamptonist kolm ja pool kuud varem, 5. augustil 1620, teele asunud 130 ümberasujat.

120 aastat elektroonikat
21. novembril oli elektronlambil kui transistori eelkäijal auväärne 120. sünnipäev, mida võib ühtlasi lugeda ka elektroonika kui iseseisva distsipliini 120 aasta juubeliks. Nimelt võimaldas elektronlambi leiutamine elektroonikal lahkneda laiemast elektrotehnikast ja võimaldas muuhulgas arenema hakata ka raadiotehnikal ning elektroonikapõhisel helitehnikal.

Täpsemalt sai 120 aastat tagasi inglise elektriinsener ja füüsik John Ambrosius Fleming Briti patendi GB190424850 voolu alaldavale vaakumdioodile kui maailma esimesele elektronlambile. Kuigi Fleming oli selle seadme leiutanud ja valmis ehitanud juba 1904. aasta novembris, jõudis teave selle kohta avalikkuse ette alles peale patendi ametlikku kinnitamist ning senini oli see ülioluline leiutis vaid tema enda teada. Kuigi esialgu nähti elektronlambi ehk vaakumdioodi rolliks vaid voolu alaldamist (ühes suunas voolu läbilaskmist katoodilt anoodile), oli sealt vaid üksainus samm paigutada anoodi ja katoodi vahele vahevõre, millega sai läbilastava voolu hulka reguleerida.

Niimoodi leiutatigi triood ehk võimeldav elektronlamp, millega sai ameerika leidur ja insener Lee de Forest hakkama juba järgmise, 1906. aasta sügisel. Nende leiutiste järel sai elektrivooluga võimalikuks signaalitöötlus, mis pani raadiotehnika ja ka muu elektroonika ülitormiliselt arenema.

Kui neli aastakümmet hiljem, 1948. aastal, leiutasid Bardeen, Brattain ja Shockley transistori, millel põhineb tänapäeva elektroonika ja kogu (digitaalne) mikrokiibitehnika, ei juhtunud maailmas põhimõtteliselt midagi muud, kui kohmakas, tugevalt kuumenev, kallis ja palju energiat tarbiv elektronlamp sai endale uue „väikevenna”, mis võimaldas teha sarnaseid asju, kuid oli palju väiksem, odavam, töötas madalamate pingetega ja oli säästlikum. Ning kui Jack Kilby hakkas 1958. aastal paigaldama mitut transistorit ühele kiibile ning 1970. aastateks jõuti sellise integreerimisega ühekiibiprotsessorini – nn mikroprotsessorini (Intel 4004, Gordon Moore ja Robert Noyce, 1971), oligi kaasaja digimaailm sündinud.

Pariisi harta ei toonus pöördepunkti
35 aastat tagasi, 21. novembril 1990, võtsid Pariisis toimuvast suurest rahvusvahelisest tippkohtumisest osavõtnud riigid suure pidulikkusega vastu Pariisi Harta, millega püüti paika panna Euroopa ja maailma Külma sõja järgset elukorraldust. Sellele dokumendile kirjutasid alla 34 riigi esindajad: lisaks Euroopa tuumikriikidele ka N. Liit, USA, Kanada. Hartas rõhutati 1975. aasta Helsingi lõppotsuse punktide olulisust ning lisaks veel turumajanduse, pluralistliku demokraatia ning vabade valimiste olulise austamist. Paljud kujutasid Pariisi Hartat ette kui järjekordset pöördepunkti, mis paneb Euroopa/maailma rahuliku arengu paika pikaks perioodiks, nagu seda tegid Põhja-Euroopas 1648. aasta Münsteri/Vestfaali kaksikrahu ning terves Euroopas 1815. aasta Viini Kongress ja 1919. aasta Versaille' rahuleping.

Niisugust märgilist dokumenti Pariisi Hartast aga ei saanud, sest kuigi oli Külm sõda tõepoolest oma klassikalises vormis läbi, seisid paljud väga suured muudatused maailmas kohe ukse ees. Esmalt lagunes ebaõnnestunud putšikatse ja Jeltsini oskusliku tegutsemise tulemusena 1991 N. Liit ning Balti riigid vabanesid nõukogude anneksioonist, taastades oma Teises maailmasõjas kaotatud vabaduse ja iseseisvuse. Seejärel lagunes kohe selle järel paljuusuline ja -rahvuseline Jugoslaavia, mis tõi kaasa verised usu- ja rahvussõjad. Siis tõstis kümmekond aastat hiljem pead islami äärmuslus, mis tõi kaasa USA ja NATO osalusega verised sõjad Lähis-Idas koos ultraäärmusliku islamiriigi tekke ja seejärel ka sõjalise hävitamisega. Ning ka N. Liidu tuumikuna alles jäänud Venemaa lõunapiiril oli kõike muud kui rahulik: esmalt kaks sõda Tšetseenias koos tohutu verevalamisega, siis madistamine Armeenia ja Aserbaidžaani vahel, veidi hiljem konflikt Gruusia ja Venemaa vahel ning lõpuks ka sõda Ida-Ukrainas koos Krimmi „anšlussiga” Venemaale. Sellist ülikirevat kolmekümmet aastat maailma poliitilist arengut ei osatud 1990 alla kirjutatud Pariisi Hartas isegi mitte prognoosidagi.

Tegelikult oli juba 1990. aastate keskpaigaks selge, et Pariisi Harta fikseeris vaid Külma sõja järgse ühe teatud hetkeseisu, ei enamat, ja püsivat epohhiloovat väärtust tal siiski ei ole, mis kannataks hartat võrrelda näiteks Münsteri Rahu, Viini Kongressi või Versaille' rahulepinguga.

315 aastat Türgi-Vene sõja algusest
315 aastat tagasi, 21. novembril 1710, puhkes teine Türgi-Vene sõda. Selle sõja põhjustajaks oli Poltaava lahingu kaotanud Rootsi kuningas Karl XII, kes oli kaotatud lahingu järel põgenenud Türki ja mõjutanud seal Türgit sedavõrd, et türklased alustasid sõda – ideeks nõrgestada Venemaad, et see ei suudaks sõjas Rootsiga nii palju ressursse mängu panna. Pruti lähistel toimunud sõjas saatis edu suuresti Türgit, kes vallutasid 1712. aastaks Aasovi kindluse.

Kuna edasises puudusid Türgil Venemaa vasu strateegilised eesmärgid, sõlmiti 1712. aasta aprillis vaherahu ning järgmise, 1713. aasta juunis lõplik Konstantinoopoli rahu. Selle kohaselt läksid Aasovi ning Zaporižžja ajald Türgile, Venemaa sai aga taas oma sõjalise võimsuse panna täies mahus Rootsi vastu, kindlustades muuseas siinsete alade (Vana-Liivimaa) jäämise endale Põhjasõja tulemusena.

N. Liit lõhkas 1,6-kilotonnise vesinikupommi
70 aastat tagasi, 22. novembril 1955 lõhkas N. Liit esimese „tõelise” vesinikupommi, mille purustusjõud oli varasetest mitu korda suurem, olles ligikaudu 1,6 megatonni kandis. Katsetus on tuntud koodinimetuse RDS-37 all. Kuigi klassikaliselt loetakse N. Liidu poolt lõhatud esimeseks vesinikupommiks 1953. aasta augustis lõhatud pommi katsenimetusega RDS-6, oli see kõigest 400-kilotonnise võimsusega ning selles ei kasutatud veel seda konstruktsiooni, mis sai tüüpiliselt N. Liidu hilisematele vesinikupommidele – ehk selle katsetuse võis lugeda üsna nurjunuks erinevalt teisest, 70 aastat tagasi toimunud katsest.

Nimelt kui uraani- ja plutooniumipommid – nn fissioonipommid – kopeeris N. Liit USAlt („tänu” Klaus Fuschsi, Harry Goldi ja teiste „punasest retoorikast” tingitud reetmistele), siis vesinikupommi ehk fusioon-pommi valmistas N. Liit omaenda konstruktsiooni järgi, lähtudes Andrei Sahharovi konstrueeritud mudelist, mis ei kopeerinud USAs väljatöötatud ja sealsete vesinikupommide aluseks olnud Ulam-Telleri konstruktsiooni. 70 aastat tagasi plahvatanud RDS-37 oligi esimene nn Sahharovi mudeli järgi valmistatud vesinikupomm. Erinevalt USAs kasutatud Ulam-Telleri skeemist võimaldas Sahharovi skeem valmistada vesinikupomme kuitahes suure purustusjõuga, iseasi oli muidugi, kas nende hiigelvõimsate pommidega oli hüpoteetilises sõjas midagi ka peale hakata. Igatahes 1961. aastal Novaja Zemljal lõhatud 50-megatonnine Tsaar-Pomm – mis on jäänud siiani inimese poolt korraldatud võimsaimaks plahvatuseks maakeral – oli valmistatud samuti Sahharovi konstruktsiooni kasutades ja selle katsetusel leiti, et plahvatus kukkus välja liialt võimas, kuna ka kippus kahjustama neid rajatisi, mida loodeti tervena säilitada.

N. Liidu vesinikupommi looja Andrei Sahharov muide pettus juba 1960. aastatel algul nii N. Liidu riigikorras kui ka kommunismis, hakates tundma tõsist süütunnet, et on seda jõledat riiki käimasolevas Külmas sõjas oma väljatöötatud pommitehnoloogiaga tugevalt aidanud. Temast sai N. Liidu üks tuntumaid dissidente, kes püüdis kõikide tema käsutuses olnud vahenditega seda olukorda pehmendada. Sahharovi nõukogude riigikorra ja militarismi vastane tegevus päädis muide 1975. aastal Nobeli rahupreemia saamisega. Temasuguse staatusega meest ei saanud nõukogude režiim ka niisama vanglasse heita ega likvideerida, aga Brežnevi ajal pandi ta 1980. aastal siiski pikaks ajaks koduaresti, kartes, et ta avaldab häälekalt oma seisukohti Moskva olümpiamängudele saabuvatele Lääne ajakirjanikele. Alles Mihhail Gorbatšovi aegne pingelõdvendus vabastas Sahharovi 1986. aastal koduarestist.

65 aastat sapika sünnist
65 aastat tagasi, 22. novembril 1960, väljusid Ukrainas asuvast Zaporožje (ukrainapäraselt – Zaporižžja) masinatehasest „Kommunar” esimesed „maanteemuhud” ehk ZAZ-965d. Tegu oli N. Liidu väikeautoga, milleks otsustati kopeerida itaallaste Fiat-600, kuid millegipärast ei kopeeritud Fiati mootorit, vaid asendati see Melitopoli mootoritehases juba varem militaarotstarbeks (amfiibsõiduki jaoks) valmistatud boksermootoriga, mis oli tõenäoliselt „laenatud” sakslastelt ning oli legendaarse autokonstruktori Ferdinand Porsche konstrueeritud.

Esialgu, muide, oli autot plaanis hakata tootma Moskvitši tehases ja talle oli antud juba mudelitähiski (Moskvitš-444), kuid siis leiti, et tehase tootmisvõimsusest siiski ei jätku ja kiiruga korraldati selle tootmine ümber Ukrainasse. „Maanteemuhk” oli tootmises üheksa aastat, kuni 1969. aastani, mil selle vahetas välja uuema keremudeliga „sapakas”, kus oli eeskuju võetud NSU Prinzilt.

Euroliiduga liitumine jäi venima
30 aastat tagasi, 24. novembril 1995 esitas neli aastat varem oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik ametliku taotluse Euroopa liiduga liitumiseks. Kuna tollal oli Euroopa Majandusühendusest Euroopa liiduks muutunud riikidevaheline organisatsioon seadnud uutele liitujatele peale suure hulga majanduslikke, rahanduslikke ja poliitilisi tingimusi, algasid sellega pikad ühinemisläbirääkimised, mille käigus selgitati välja Eesti liitumistingimused. Nii sai Eestist Euroopa liidu täisliige alles kaheksa ja pool aastat hiljem, 1. mail 2004, mil need läbirääkimised edukalt lõppesid. Ning euroliidu täisliikmed (õhtumaise tsivilisatsiooni tuumik on kaasajal võtnud lihtsalt sellise vormi) oleme olnud viimased 21 ja pool aastat.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 27/11/2025 09:33:20