Eakas võrulanna on pidanud tervisehädade pärast arstide vahet käima ja ravimeid neelama, sest keegi ei ole suutnud aidata tal jagu saada probleemi allikast – selleks on korterisse tulvav hingemattev lehk.

„Ärge pange nime ega aadressi, siis hakkavad mu peale viha kandma ja see mure ei saagi lahendust,” palub murelik Võru proua toimetusega oma muret jagades. Nimetagem seda kesklinnas kortermaja kolmandal korrusel elavat ligi 70-aastast naist Ainoks. Proua hääl kõlab väsinult, aga täiesti adekvaatselt.

„Olen igale poole pöördunud: majavalitsusse (korteriühistu poole – toim), linnavalitsusse, sotsiaalosakonda. Ostsin kaks aastat tagasi korteri ja nüüd on siin ebameeldiv lõhn, eelmise aasta suvel ja nüüd kaks kuud. Ja no kuskilt ei saa abi ... Et kes nagu vastutab minu tervise eest?” alustab Aino oma mure kurtmist.

Eriti ebamugavaks teeb probleemi see, et lehk käib lainetena – kord on ja kord pole. Kohalekutsutud korteriühistu esimees on tulnud korterisse, nuusutanud õhku ja laiutanud käsi: haisu pole ja tema midagi teha ei saa.

„Kõige hullem hais hakkab umbes kella 4-st, see tuleb ja kaob kiiresti ära. Ja varahommikul, kell 6 – aga kellele ma helistan sel ajal. Tuleb ninna väga imelikult. Kord on köögiosa peal, kord on toaosa peal rohkem, kord on magamistoas, aga seal on väga vähe,” kirjeldab proua.

Teised naabrid pole oma korteris lehka tundnud, nii ongi see ainult Aino mure. Allkorrusel elavat üks tervisehädadega inimene, aga sotsiaaltöötaja kinnitusel koristatakse seal korrapäraselt – Aino ei julge sestap ka alumist korterit leha tekitamises kahtlustada. Ühistu esimees nendib, et kuni haisu pole täpsemalt tuvastatud, ei saa selle vastu ka midagi ette võtta. Tal pole aga mahti käituda proua soovituse järgi: tulla kolmeks-neljaks tunniks korterisse istuma, et vastuvõetamatu lehk ja selle võimalik allikas kindlaks teha.

„Tema tuleb sisse ja raiub kui rauda – haisu ei ole. Et kui jälle tuleb, siis ma helistagu talle. Nii kaks kuud järjest. Nii kui tema sisse astub, haisu jälle ei ole – väga kummaline. Tuleb ja läheb ära, tuleb, siis jälle kaob. Ma ei oska enam mingit seisukohta võtta,” kurdab Aino.

Sealjuures on ühistu esimees püüdnud olla abivalmis: ta on käinud Aino korteris kümmekonna minuti kaupa neli korda, ent ikka ja jälle on pidanud tõdema, et ei oska midagi teha, kui haisu ei tuvasta. Nagu juba öeldud, käib lehk lainetena. Aino sõnul tekkis see näiteks möödunud pühapäeval kella poole 7 ajal õhtul ja püsis pea 10-ni. Kõige hullem olevatki lehk õhtul hilja.

„Mind huvitab kõige rohkem, kes vastutab minu tervise eest. Et kuhu ma pean pöörduma, et minu tervisest keegi hooliks? Mul on kiirabi käinud, mulle on pandud antibiootikum ja antidepressandid peale. Käisin just arsti juures, pea valutab, hommikul tulen peavalu peale üles. No kes vastutab selle eest?” on Aino õnnetu.

„Kasimatuse lehk”
Mida see hais endast kujutab – meenutab see solgi- või ehk hoopis gaasilõhna? „No ta on sihukene ... täiesti rõve hais on. Ei ole päris nagu uriinihais ka. Ma ei oskagi ütelda. Ikka niivõrd rõve hais, et on kohe. Solgi moodi ei ole, on veel hullem kui solk,” otsib proua sõnu. „Vaata, kui vanad inimesed kuskil elavad niimoodi, noh siis on midagi sarnast, selline kasimatuse lõhn või nii.”

Eelmise aasta suvel esimest korda avastatud leha kohta ütleb naine täpsustuseks, et toona sai probleem paari nädala jooksul lahenduse: tuvastati, et torušahti on kukkunud lind ja korjus koristati ära. Aga tänavu septembri alguses levima hakanud haisu suhtes pole keegi saanud mingit selgust. Ei ole suudetud kindlaks teha, et lehk ka sedakorda torušahtist tuleb.

„Absoluutselt iga päev. Päeval väga ei ole. Et hommikul hästi vara ja siis päeval niimoodi väga erinevalt, mõnikord kell 4, mõnikord kell 5, täitsa erinevad kellaajad, kui tuleb,” kurdab Aino. „Panen oma tervise nii nahka ja mitte keegi mind aidata ei saa.”

LõunaLeht uurib vahepeal, ehk on proual lihtsalt hästi tundlik nina ja sestap teised lehka ei tunnegi.
„Ei ole võimalik, kindlasti mitte. Mul käib üks naabrinaine külas, joome teed ja vaatame televiisorit ja tema on ka tundnud seda lõhna,” lükkab Aino selle hüpoteesi ümber. „Kõige hullem ongi see, et see on ainult minul üksinda siin kolmandal korrusel – neljanda omad ega teised ei tunne. Mitte kuskil mujal ei ole.”

Nagu öeldud, on proua pöördunud ka linnavalitsuse sotsiaalosakonna poole. Sealt on aga kinnitatud, et haige inimene on hooldatud, temal on kõik korras, tollest korterist lehka ei tule ja otsigu Aino selle allikat mujalt.

Abi saab siiski vaid korteriühistust
LõunaLeht uuris omalt poolt keskkonnaametist, kuidas on kodanikul sellisel juhul võimalik abi saada. Kas keskkonnaametil on mingid seadmed ebakvaliteetse õhu tuvastamiseks korteris? Kas on võimalik tellida mingi uuring? Kuhu peaks proua sel juhul pöörduma, mida tegema? Kas ameti poole on varemgi sellise murega pöördutud?

Keskkonnaameti Põlva-, Valga- ja Võrumaa järelevalvebüroo juhataja Ardi Lepa vastusest selgub, et korteris leviva ilmselt kohalikku päritolu haisu puhul amet appi ei tule, vaid tegeleb muredega suuremas mastaabis.

„Piirkondades, kust laekub palju kaebusi ebameeldiva lõhna kohta, teeb keskkonnaamet eraldi mõõtmisi lõhnahäiringute hindamiseks,” selgitas ta. „Selliste mõõtmiste eesmärk on välja selgitada, milliste ettevõtete tegevusest lõhnahäiring tekib, ning suunata ettevõtteid rakendama lõhna vähendamise meetmeid.”

„Kui asi puudutab ühte kodu, siis on esmalt siiski korteriühistu ülesanne selgitada välja, kust halb lõhn alguse saab,” lisas Lepp.

LõunaLeht uuris haisu võimalike allikate kohta ka internetifoorumitest. Valik variante. Hais võib levida kortereid ühendava ventilatsioonisüsteemi kaudu, läbi seinte kulgevate torude avad peaksid olema tihendatud. Paneelmajades võib lehk levida ka läbi pistikupesade.

Mõnikord võib olla kanalisatsioonipüstak vigane või selle tuulutus umbes, mistõttu pressivad gaasid ebatihedate või kuivade trappide kaudu tuppa. Haisu lekkeks ei pea kanalisatsioonitoru vigastus üldse suur olema ja sellest ei pruugi vettki välja tulla. Ka võib olla mõni liitmik ebatihe näiteks väsinud tihendi tõttu. Remondist tingitud mõra või lahtine liitmik võib asuda peidus ka täpselt vahelae vahel.

Haisu päritolu tuvastamiseks võiks avada korteri tuulutamiseks aknad, seejärel asuda ninaga allika jälgi ajama.

Kui haisu tuleb näiteks vetsupotist või vanni äravoolutrapist, siis võib olla umbes katusel asuv kanalisatsiooni tuulutamise toru. Torus tekib vaakum. Kui sama äravoolu külge ühendatud naaber ülal oma korteris vett laseb, imetakse all vannitrapp või isegi vetsupoti vesilukk tühjaks ja kanalisatsioonihais tungib korterisse. Vesilukus peaks alati olema vesi.

50–70 aastat vana kortermaja malmist kanalisatsioonitoru on lasknud läbi kümneid tuhandeid tonne jäätmeid ning võib olla kuskil kahjustatud – isegi pisike leke aga võimaldab roiskveel torušahti mööda alla joosta ja lämmatavat lehka levitada. Esmalt tuleks kohale kutsuda majahaldur või korteriühistu esindaja, seejärel professionaalne torumees.

Erinevates foorumites on soovitatud (seda küll eeskätt suitsetava naabri puhul) kasutada korteris õhupuhastit, üks efektiivne haisueemaldaja olevat osonaator.

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 06/11/2025 08:23:16