Foto: Mirjam Mõttus

Lindora laat. On toimunud aegade algusest peale. Koloriiti jääb koguaeg vähemaks, aga siiski-siiski ...

Minu uued lemmikud on vanavara mehed. Väga puhtatõulised tegijad!

Piisab sul pilk mõnele asjale heita ja juba kuuled, kuidas müügiplaat läheb peale: „See on mul suhteliselt uus hakklihamasin. Väga hea on. Terad teravad ja kõik ...,” kiidab kraami omanik oma asja. „No tõesti tore, ei tea, kus neid küll nii palju uuest peast vedelema on jäänud?” usutlen müüjat vastu. „No see on ju see äpi-meeste kraam kõik, hõõ-hõõõh-hõõ,” torkab juhuslik mööduja vahele. Ka selline puhtatõuline koloriit.

„Jaa-jah, need neti-mehed või mis nad on, need ju ostavad vana talu endale ja saavad kogu kraami pealekauba, aga ega siis nende jaoks on need asjad siin kõik prügi. Minema viskavad. Ma siis korjan üles,” kiidab vanakraami mees takka.

„Ja need võtmed – selliseid küll pole enam kellelegi vaja,” uurin T-150 parandamiseks mõeldud lehtvõtmete kohta (no kus veel olid nii suured mutrite pead? Ikka 150-l ju?!).

„Ei mis, need pannakse nüüd ju seinale suveniiriks,” teab müüja rääkida. Ja juba kiidabki järgmine juhuslik mööduja, kuidas tema on endale koju just sellised võtmed mälestusesemetena rippuma sättinud.

Mina tuhisen aga edasi. Vanakooli vahvlimasinat otsin. 120€, 69€. „Väga hea masin.” „Muidugi töötab, mul on kõik järgi proovitud.” „Näete, juhe on ka kaasas, see muidu eraldi ostes üksinda maksab 25 eurot.”

Soovin müüjale jaksu ja tallan edasi. Tagant tuleb proua, kes õhkab oma härrale: „Kujuta ette, 120 eurot küsivad sellise vanaaegse vahvlimasina eest, nagu meil oli!” Imestan nendega üheskoos kaasa.

Teisel pool teed haarab vahvlimasina kõrval mu silma hoopis huvitavam kraam. Vana kooli 16-kilone sangpomm ja palun väga: „See maksab mul 25 eurot, kas proual on plaan hakata trenni tegema?” „Mida ma siin enam planeerin, ammu juba teen,” annan vastuseks ja kauplen hinna 22 peale. Hiljem seda käe otsas üle poole kilomeetri auto peale tirides saangi kohe järjekordse trennisutsaka kirja.

Ennekõike on aga Lindora laat kohtumiste koht.

„Ma olin oma jalaga neli kuud täielikult taastusravil.”

„No tere, härra, keda ka siin näha. Mis sinuga juhtunud on: miks siis nüüd peete, porgandeid müüd?”

„Aga see on mul tubli poiss – sealt saavad kõik õlid välja ja maitseid saab lisada,” kiidab üks härra oma uhket samakamasinat.

Ning kusagil seal isetehtud küünalde, mütside, suitsukala ja hirmkallite suitsuvorstide vahel on päris elu. Veriste lambarümpade taustal pakutakse Saksa eetrit ja Seto õlut. Kui see kombo tehtud, saab paki soodat lisaks osta.

Laadalise sotsiaalmeediapostitus ilmub autori loal.

 

Autor: MIRJAM MÕTTUS
Viimati muudetud: 30/10/2025 08:52:41