Võimas grammofon, pärit Räpina mõisast. Foto: Vidrik Võsoberg

Kes soovib uudistada möödunud aegadel kasutatud erineva otstarbega esemeid, sellel tasub võtta ette käik MTÜsse Varakoda, mis asub Räpina lähedal. Varakojas on veidi mööblit Räpina mõisast, hulganisti lampe, mis omal ajal valgustasid meie ja lähiriikide häärbereid, ent siin on ka kaunid vaasid, pressrauad, kannud, klaasid ... Koja omanik Tarmo Salve on vanavara kogunud juba algkooli ajast, seega üle 40 aasta.

Veidi üle kuue aasta tagasi, kui siin uudistamas käisin, ei olnud värava ees videovalve silti. Nüüd on. Kogutu oli vaatamiseks vaid ühes ruumis, mullusest on vanemale osale juurde ehitatud uus, kuhu pääseb vanast vaid paari sammuga.

Ringkäigu ja piltide tegemise järel ajame juttu uue osa nurgas, kus on ovaalne, massiivsel jalal kohvilaud ja toolid. „See on tammepuust laud ja pärineb Räpina mõisast ehk Sillapää lossist ja kuulus enne mõisate riigistamist viimase mõisniku von Siversi perele. Kaks tooli on samuti lähedalt, väikesest Toolamaa mõisast, teiste toolide päritolu on teadmata,” selgitas koja omanik Tarmo Salve.

Kuna kojas on liialdamata palju uudistamist väärivaid asju – pudelitest omanäoliste lauanõudeni, pressraudadest mitmesuguste töövahenditeni –, ei saa ühes loos parema tahtmisegi juures kõigist neist kirjutada. Kohalikust mõisast pärit esemed saavad kirja, nii nagu ka veidi teavet lampide kohta, mis omal ajal valgustasid Eestimaa ja meie naaberriikide mõisate ruume.

Kui varakotta sisenemise järel pöörata pilk paremale, näeb ennast mõisast pärit peeglist, lähedal seisab massiivsete jalgadega laud. „See on Siversitele kuulunud üle viie meetri pikkune söögilaud. Kuna laud on lahtikäiv, sai selle ääres korraga kuni 18 inimest einestada,” rääkis Salve ja lisas, et laua vastas olev diivan on samuti Sillapäält.

Mõisast on pärit ka söögilaual olev petrooleumilamp ja uues osas asuv keeruga torugrammofon, vitriinis teiste vaatamist väärt nõude kõrval on puuviljavaagen ning sanga ja kahe sahtliga tume nugade-kahvlite hoidja.

„Mõisast on ka maast laeni ulatuv peegel ning suur tammepuust puhvetkapp. Viimane on restaureeritud ja ootab vaatajatele väljapanemist. Kapp oli ühe Põlvamaa elaniku aidas, kus niiskus oli sellele juba liiga teinud, kui mu ema Ilmi ja kadunud isa Mati selle aastaid tagasi leidsid,” rääkis Salve, kes ise teeb ka ostetud esemed enne väljapanekut korda.

Suure ruumi klaaskapis on eri suuruses sinisest klaasist vaasid, mida omaniku sõnul kutsutakse sakilise serva tõttu ka satsivaasideks.

Varakoja uus osa valmis mullu ja siin on esemetest ülekaalus eri värvi kuplitega petrooleumi- ja õlilambid, kusjuures ...

... helesinise kupliga lampe on kõige rohkem
Neid on siin vaadata vähemalt poolsada. Pisemad on kapis, suuremad avariiulil. Kuigi riiulitel on ka rohelise ja punase kupliga lampe, domineerib siiski helesinine. Ju hinnati seda värvi omal ajal enam ka lossides ja mõisates kas siis efekti või läbipaistvuse pärast või muul põhjusel. Sinise klaasi saamiseks lisatud toona valmistamise protsessis materjalile koobaltoksiidi.

Lampe on kojas pea pool tuhat, kuid neid, kuhu saab õli või spetsiaalse petrooleumi sisse panna ja siis lambitahi põlema süüdata ehk korda tehtuid, on ligi 270.

„Enamik lampidest oli rohkem kui sada aastat tagasi kasutusel Eesti, Läti ja ilmselt ka Venemaa mõisates, kust nad eri teid pidi jõudsid lõpuks nende kätte, kellelt olen lambid ostnud,” sõnas Salve.

Kohaliku mõisa kunagisel söögilaual asuvat Sillapää lossist pärit lampi on pererahvas kasutanud dekoratsiooniks, kuid elektri kadumise järel ka eramu toa valgustuseks.

Omaniku sõnul on varakojas näha olevad lambid valmistatud 19. sajandi teisest poolest 1915. aastani peamiselt Venemaal, aga ka Saksa- ja Inglismaal.

Lambid on vanavarahuviline mees ostnud nii Eestis kui ka Lätis toimuvatelt laatadelt ja oksjonitelt. „Kui varem tuli ühe lambi eest maksta 100, siis nüüd 250–300 eurot, ja seda nii meil kui ka lõunanaabrite juures,” märkis Salve. Ta lisas, et enam kui saja-aastane mööbel on samuti kallinenud. Ta teab, et mõisaaegset mööblit on laatadel järjest harvem saada nii meil kui ka lõuna pool.

Koja uues osas on ajutiselt püksirihmade pannalde näitus. Ajutiselt selle pärast, et pandlaid kogub omaniku üks sõpradest, kes on oma kogu uudistamiseks Räpina lähedale saatnud. Kogus on üle 250 erineva pandla.

Kogumine on minu hobi
Kadunud isa eeskujul varasest noorusest vanadest asjadest huvituv Tarmo Salve ütles, et kui oleks vaid aega kogutut restaureerida, saaksid inimesed palju rohkem omanäolisi esemeid näha.

„Hilissügisest varakevadeni saan ostetu korrastamisega tegeleda. Vanavara ostmine on minu hobi ja teisiti ma ei saa, ehkki kordategemist vajavaid esemeid on üks ruum täis,” rääkis ta ning lisas, et väärtuslike esemete kogumisega toetab ta nende säilimist ja annab võimaluse ka teistel vanu asju näha.

Milleski on mees oma hobis siiski järele andnud, seda ka kogutu kordategemise eesmärgil: „Ma ei osta enam tavalisi asju, vaid haruldasi, sest kõige hoidmiseks ei ole lihtsalt ruumi. Teisalt, haruldasi asju on kõigil huvitavam vaadata. Tänavu ostsin hea tuttava kaudu Kuressaarest harvanähtava jalgadega serveerimislaua, tegin korda ja panin vaatamiseks välja. Vapi ja kirja järgi pärineb laud, millel on kolm eri tasapinnal riiulit, tsaariaegselt Venemaalt.”

Kui lampe on pea viissada, siis pressraudu ligi 160, ülekaalus on söerauad, kuid on ka kaks sellist, mis võisid omal ajal olla eritellimusel tehtud. Üks on messingist, teine on vasest, ja see on veelgi haruldasem. „Messingist rauaga triikimiseks peab selle küljes olevasse väikesesse anumasse kallama piiritust, seejärel tuleb piiritus süüdata, siis läheb kehas olev U-kujuline raud tuliseks,” selgitas ta.

Oodatud on Räpina ümbrusest pärit esemed
Kindlasti soovib Salve oma kogu võimalusel täiendada Räpina mõisas olnud ning ka ümbruskonnas leiduvate esemete ja kirjavaraga. Just ümbruskonnast jõudis aastaid tagasi varakotta 1945. aastast pärit Räpina paberivabriku lipp.

„Tallinna keskturu vanavarapoe omanik, kes on mu tuttav, helistas aastaid tagasi ja teatas, et poodi toodi müügiks meie paberivabriku lipp. Selle ma sealt ka ostsin,” täpsustas ta.

Ka 1769. aastast pärit seinakell on Räpina vallast, kuid mitte mõisast.

„Räpina kandi inimesed teavad, et ma kogun vanu asju, ja mõnigi on toonud mulle müügiks üht-teist, viimati toodi üks vana vaas,” lisas ta.

Varakojas on väljas üle 6000 eseme. Nende hulgas on eri aastakäikudest klaasid, karahvinid, kannud, eri suuruse ja kujuga pudelid, talude majapidamises kasutatud töövahendid, nõukogudeaegsed toidukarbid jne. Kui sellele lisada loendamatu hulk vanu postkaarte ja münte, võib kogutu arvuliselt küündida 10 000 eksemplarini.

Vanim ese on omaniku sõnul fossiil, mis võib olla miljoneid aastaid vana. Ta ostis selle ühelt Lätimaa vanavarakogujalt.

„Olen enamiku asju ostnud laatadelt, oksjonitelt ja vanavarakogujatelt, kellega saame esemeid vahetada. Kui mul on ühte ja sama asja mitu, saan selle ju vahetada,” selgitas ta. Mees lisas, et kojas olevatest esemetest, postkaartidest ja kirjavarast on Eestist ostetud 80%, Lätimaalt 15% ja ülejäänu mujalt.

Huvilised on varakoja üles leidnud, neid on siin käinud Eesti kõrval ka Saksamaalt, Inglismaalt, Soomest ja Lätist.

Salve ütles lõpetuseks, et erinevate asjade kogumine pakub talle rohkem huvi kui ühte liiki esemete kogumine. „Külastajatelgi on erinevate esemete nägemine põnevam.”

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 30/10/2025 08:50:58