Palgapäeval ootavad kõik töötajad oma töö eest tasu, mis tagab normaalse äraelamise ja ei pane ennast võrdluses teistega tundma kuidagi kehvemana. Üldteada tõde, et kui võtame keskmise, siis saame keskmise, mis ei rahulda tegelikult kedagi. Kui ühes Eesti piirkonnas on 2300 eurot arvestatav töötasu, sest paljud saavad märksa vähem, siis teises piirkonnas paneb selline number mõtlema töökohavahetuse peale.

Kooliõpetajate palga puhul on käinud haridus- ja teadusministeeriumi ning Eesti Haridustöötajate Liidu vahel läbirääkimised, et jõuda olukorrani, kus õpetaja palga alammäär algaks 120% võrreldes riigi keskmise palgaga. Õpetaja kui kõrghariduse tippspetsialist ei tohiks saada töötasu, mis on alla 1,2 korra võrreldes Eesti keskmise töötasuga. Väga õige eesmärk ja seda vaidlustada ei soovi. Küll aga jääb mind vaevama küsimus, et võib-olla on see Sinilind osadel juba käes ja osadel jääbki taevalaotusesse. Maakonniti on ju keskmised palgad erinevad ning võrdlus üle-eestilise keskmise töötasuga võib kokkuvõttes anda väga moonutatud pildi. Järgnevas arutluses jätan teadlikult tähelepanuta asjaolu, et õpetaja normkoormus nädalas on 35 tundi ja teistel töötajatel 40 tundi. Kui võtta arvesse ka see aspekt, siis tuleks võrreldavuse tagamiseks õpetaja keskmine palk läbi korrutada 1,14-ga. Ka õpetaja puhkuse teemat igaks juhuks ei puuduta.

Kaks palgapäeva, kaks tunnet
Harjumaa. Mari, õpetaja. Paberil on ta „eesmärgi täitja“. Tema palk ületab 120% Eesti keskmisest. Palgapäeval vaatab ta siiski otsa üürile, küttele, autole ja toidukorvile ning tajub, et oma maakonna keskmise töötasuga võrdluses on ta – keskmine.

Hiiumaa. Jaan, õpetaja. Temagi „täidab“ 120%, aga seda võrdluses oma maakonna keskmise töötasuga. Kohaliku keskmisega kõrvutades tunneb ta end väärikalt tasustatuna ja kuu lõpus võib jääda midagi ka kõrvale. Üks loosung, kaks väga erinevat reaalsust.

Harju maakonna õpetajad, keda on õpetajaskonnast 43%, tunnevad palgapäeval ennast kehvemini. Hiiumaa õpeajad aga saavad võrreldes oma maakonna teiste töötajatega tõesti 1,22-kordset töötasu.

Siin on võrreldud kahte äärmuslikku näidet, aga sarnane olukord joonistub välja ka teiste maakondade lõikes. Täiesti omaette lugu on Ida-Virumaaga, kus seoses eestikeelsele õppele üleminekuga on riigipoolne lisatoetus 1,5-kordses määras.

Tõenäoliselt tuleb selle võrdluse peale jutt, et õpetajate keskmine töötasu on saavutatud ülekoormuse tulemusena. Paraku peame tõdema, et sama olukord on kõigis sektorites – tööjõu puudus viib ületundide ja lisatasudeni. Alles äsja saime uudistest kuulda, et ligi veerandi arstide töötasust moodustavad lisatööd ning 46% arstidest töötab mitmel ametikohal.

Mis juhtuks kui ...
Võtame vaatluse alla olukorra, kui riik oleks tulnud vastu haridustöötajate liidu soovile ning tõstnud õpetaja palga alammäära 381 euro võrra, ehk oleks kehtestatud õpetajale palgaalamääraks 2201 eurot. KOV-ide keskmine oleks ületanud maagilise 120% piiri. Paraku oleks Hiiu ja Jõgeva maakonna protsent jäänud ikka alla 110%. Märksa huvitavamaks läheb olukord, kui vaatame nüüd õpetaja keskmise palga suhet maakonna keskmise palgaga.

Kui jätame välja Ida-Virumaa, Tartu ja Harju, siis ülejäänud Eesti maakonnad mahuvad vahemikku 137–162%. Eesmärk 120% saab kuhjaga ületatud, aga … Harju ja Tartu maakonna õpetajate, keda on kokku 56% õpetajatest, töötasu suhe oma maakonna keskmisse palka oleks vastavalt 119% ja 122%.

Siin peitub minu hinnangul ka lahendamatu vastuolu. Kui üle poole õpetajatest jääb oma keskmise palgaga selle maagilise 120% juurde, siis tegeliku rahulolu ei teki. Samas on meil olukord, kus väga paljudes maakondades saab õpetaja võrreldes teiste maakonna töötajatega oma keskmise sissetulekuga tunda ennast suhteliselt rikkana.

Kokkuvõtteks
Kokkuvõttes peab tõdema, et see 120% eesmärk on väga hea ja lihtne loosung, millega minna poliitikutelt raha küsima. Lihtne ka jälgida, kas poliitikud oma lubadusi täidavad. Kui vaadata numbrite sisse maakondade kaupa, siis on selge, et meil on suur ebavõrdsus. Pooled õpetajad võivad saavutada rahulolu, aga pooled õpetajad jäävad igal juhul rahulolematuks hoolimata sellest, kui lähedal või kaugel me oleme sellest 120% eesmärgist.

Üleriigilise keskmisega seotud 120% loob maakonniti ebaõiglase tunde; parem oleks siduda mõõtmine maakonna keskmisega.

Tänasel kujul õpetaja üleriigiline palga alammäär paraku ei tööta. Kui lisame siia veel kohustuslikuks korraks õpetaja palgaredeli (vabandust, karjäärimudeli) astmed, siis võib segadus ja rahulolematus minna veelgi suuremaks.

 

Autor: ROBERT LIPPIN, Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik
Viimati muudetud: 30/10/2025 08:07:04