Rein Olep, Delia Bergmann ja Vilmar Rattus. Foto: Mari-Anne Leht

Päevakeskuste ringides osalejatest on ülekaalus pensionieas naised, sest nad on aktiivsemad ja tahavad kodust välja tulla. Põlva päevakeskuse juures käivad juba üle 15 aasta koos ka pensionieas mehed, kes on keskuse meesteklubi liikmed. Kord kuus saavad nad kokku kas kohapeal või sõidavad kodumaakonnast kaugemale.

Põlva mehed Vilmar Rattus ja Rein Olep ütlesid läinud nädalal päevakeskuse puhketoas, et kui nad ei oleks keskuse juures tegutseva meesteklubi liikmed, ei oleks nad tänavu saanud laevaga Piirissaarele ja tagasi sõita ning Jõgevamaal mõisaid ja lossi külastada.

Augustis toimunud laevareis on neil eredalt meeles, sest maismaa elanik ei saa tihti laevaga sõita. Pikem tee saarele valitigi just sellepärast, et saaks kauem vee peal olla. Laaksaare asemel, kust saab Piirissaarele vaid poole tunniga, läksid nad laevale Tartust ja sõitsid sinna ka tagasi. Nii said nad laevasõitu nautida kokku kümme tundi. Mehed nimetasid väljasõitu erakorraliseks, sest mõnigi oli nii pikalt vee peal esimest korda.

Lisaks abikaasadele oli neil seltskonnas ka pillimees, kelle mäng tegi olemise laeval veelgi lahedamaks. Piirissaare sadamas mindi väikesele autorongile, millega sõideti saare ühest otsast teise ja tagasi.

Juulis käidi aga Jõgevamaal, kus külastati Puurmani ja Kuremaa häärberit ning Põltsamaa lossi. Mehed ütlesid, et reis pakkus palju huvitavat, sest nad nägid uhkeid saale, tubasid ja pisikesi kambreid ning lossis restaureeritud ruume.

1881. aastal valminud Puurmani mõis kuulus Manteuffeli suguvõsale võõrandamiseni. Häärberis on 1923. aastast tänini Puurmani mõisakool, mille direktor võttis väikest gruppi Põlvast vastu ja näitas paljusid ruume.

Kuremaa mõisal oli Oettingeni suguvõsalt võõrandamise järel enam kasutajaid kui Puurmani mõisal. Muu hulgas tegutses mõisas aastaid eri nimedega põllumajanduskool. 2005. aastast kuulub hoone Jõgeva vallale ja selles saab mitmesuguseid üritusi korraldada.

Omaaegses uhkes Põltsamaa lossis, mille punavägi 1941. aasta juulis maha põletas, on osa ruume restaureeritud ja huvilised saavad tehtut näha.

„Meid võeti Põltsamaal laulu-tantsuga vastu,” naljatas päevakeskuse juhataja Delia Bergmann ja lisas, et tegelikult olid nad Põltsamaal päeval, kui seal toimus Jõgevamaa laulu- ja tantsupidu. Põltsamaa lossis said põlvalased näha kõiki külastuseks avatud ruume ja kellel rohkem jaksu, läks ka torni vaadet imetlema.

Rattus ja Olep meenutasid ka Kohta-Nõmmel asuvat Eesti kaevandusmuuseumi, kus nad käisid klubi liikmetega mõned aastad tagasi. Sealt on neil eredamalt meeles šahti sõitmine ja ringkäik maa all. Šaht oli juba kaevandamiseks suletud, kuid meeste sõnul said nad ettekujutuse, kuidas maa all töötati, ning nägid selleks tööks kasutatud masinaid ja nende käivitamist. Et tekiks veidigi kaevuri tunnet, toodi neile lõunaks praad ja magustoit maa alla.

Kui juba nii kaugele oli sõidetud nagu Põlvast Ida-Virumaale, tasus muudki uudistada. Nii sõidetigi Valaste joa juurde.

Meestelt ideed, juhatajalt korraldamine
Mehed märkisid, et kokku saavad nad kord kuus. Lisaks juba mainitud kohtade külastamisele on nad käinud riigikogus ning oma kandi mehe Tarmo Tamme ministriks oleku ajal ka maaeluministeeriumis.

Sõitudest rohkem on siiski olnud kohtumisi päevakeskuses, kus neile on tulnud tõsist juttu rääkima mitmete elualade esindajad omavalitsusest, õiguskaitsest, päästeametist ja mujalt.

Klubi liikmed perekonniti ei kohtu, sest tahavad omavahel ikka meestejutte kõnelda ning naised osalevad meeste sõnul niigi paljude ürituste ja seltside tegemistes.

Meesteklubis osalemine on neile andnud võimaluse kord kuus igapäevasest rutiinist välja tulla ja kui just kedagi rääkimas ei ole, arutavad ise päevateemasid ning Eestis ja Põlvas toimuvat.

Klubi algusaastatel istuti kokkusaamistel kaetud laua taga, kuid millalgi hakkas see tava soiku jääma ning nüüd on jäänud vaid jutuajamised kohvi- ja teetassi taga.

Rattus ja Olep kõnelesid, et mõte, keda rääkima kutsuda või mida vaatama sõita, tuleb klubi liikmetelt. „Meie ütleme Deliale oma soovi ja tema organiseerib,” sõnasid mehed ja lisasid, et nii oli see ka tänavuste väljasõitude sihtkohtadega.

Läinud juunist päevakeskust juhtiv Delia Bergmann kinnitas meeste sõnu ja lisas, et kuna nad teavad, mida tahavad, on meestel selle väljaütlemise ajal juba plaan paigas. „Minu töö on idee ellu viia ja arvestada, et sõidul osalejad tunneksid ennast hästi ega pingutaks liialt,” sõnas juhataja.

Ta peab oluliseks pensioniealiste käimisi kodust kaugemale, sest inimesed vajavad keskkonna vahetust: „Kes on külastatavas kohas varem käinud, saab võrrelda, et milline see siis ja milline on nüüd.”

Rattus lausus, et äkki õnnestub eeloleval suvel laevaga Võrtsjärvele sõita. „Mõtted liiguvad selles suunas, et äkki saame jõulureisi Aluksnesse teha,” sõnas ta.

Kui kohalik võim paigas, soovivad nad selle esindajaga päevakeskuses kohtuda.

Meesteklubi ootab liitujaid
Meesteklubi Põlvas tegutseb juba enam kui 15 aastat ja on asjaga kursis olijate sõnul ainus omataoline. Jutukaaslased selle loomisaega ei mäleta, sest käisid toona veel tööl ega olnud klubi liikmed. Rattus on klubis olnud 15 ja Olep 14 aastat. Küll teavad nad, et klubile pani aluse päevakeskuse üle-eelmine juhataja Anne Nook.

Viimane tunnistas, et ei mäleta samuti täpset meesteklubi kokkukutsumise aega, kuid see oli kindlasti rohkem kui 15 aastat tagasi.

„Mehed on naistest tagasihoidlikumad, kuid neil on samuti vaja kodunt välja tulla ja sel eemärgil sai klubi päevakeskuse alla moodustatud,” ütles üle 20 aasta päevakeskust eest vedanud Nook, kes juhib praegu Põlva valla hooldekodu.

Ta meenutas, et alguses oli osalejaid napilt, kuid mida aeg edasi, seda enam liikmeid lisandus, suuresti tänu sellele, et mehed kõnelesid klubist tuttavatele.

Oli aeg, kui klubis käis 25 meest, kuid praegu on nimekirjas 15, kohal käib enamasti 10, mõnikord veelgi vähem. Aastate lisandudes ei luba tervis enam alati kodunt välja tulla.

Seda, et esimene käik klubisse võib aega võtta, teab Olep omast käest. Ta kuulis klubist juba siis, kui käis tööl. „Ega minagi tükk aega tihanud tulla, sest ei olnud veel pensionil ja mõtlesin, et teised peavad mind ehk nooreks, kuid tulin ja jäin,” meenutas ta.

Nii mehed kui ka päevakeskuse juhataja sõnasid, et iga huviline on klubisse oodatud, sest ühised vestlused ning sõidud kodumaakonnast kaugemale avardavad maailmapilti ja toetavad aktiivset hoiakut.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/10/2025 09:31:22