Triinu Laan – Võrumaa paigavaimu rahvusvaheline saadik
Võrus üles kasvanud Triinu Laan hakkas raamatuid kirjutama, sest tundis, et tal on südamel midagi universaalset, mis võiks paljusid kõnetada. Foto: Elina Allas
Võrus üles kasvanud, praegu Põlva maakonnas elav Triinu Laan (50) pole ennast ise kunagi kirjanikuks tituleerinud, ent ometi on tema lasteraamatud võitnud lugematul hulgal auhindu. Neist viimane on Võru maakonna Kangro preemia ja juba oktoobri alguses sõidab ta New Yorki, sest üks tema raamatutest on valitud rahvusvahelise The Kirkus Prize’i kuue finalisti hulka.
Rohked tunnustused ei ole Triinu Laane elu väga palju muutnud, kuid tema jaoks on üllatav, et tema sõnumid on nii paljusid inimesi maailma erinevates paikades kõnetanud.
Laane kirjanikuks saamise lugu on ühelt poolt klassikaline: õppis vara lugema, luges palju ja pidas kirjanikuametit millekski väga eriliseks, tundis aukartust kirjanike ees. Soovis saada kirjanikuks, kuid suuremaks saades tundus see justkui midagi kättesaamatut. Teisalt aga pole lasteraamatute kirjutama hakkamisel tavapärast põhjust, sest ta pole kirjutanud lasteraamatuid eesmärgiga oma lastele midagi ette lugeda. Lapsi on tal viis: vanim 31, noorim 8. Oma lastele on ta käsikirju küll lugeda andnud, kuid lapsed pole sisusse väga sekkunud.
„Ma kindlasti ei ole neid oma lastele kirjutanud,“ sõnab Laan. „Ma hakkasin kirjutama, sest tundsin, et mul on jagada midagi universaalset suuremale lugejaskonnale kui mu oma pere.“
Kirjutab lapsest enda sees
Esimene raamat „Suur must koer“ ilmus aastal 2007. Laanel on puudunud ambitsioon olla osa kirjanduselust ja kirjutanud on ta ainult siis, kui midagi südame peal. Kirjutades pole ta mõelnud spetsiaalselt tänapäeva laste peale, vaid hoopis lapsele enda sees, sest just nii õnnestub kõige paremini jõuda ka praeguste lasteni. Talle on oluline, et lugudes oleks tunda Võrumaa paigavaimu. Ta on tahtnud olla Võrumaa saadik maailmas ja see on ka õnnestunud. Väiksed lihtsad paikkondlikud teemad kõnetavad huvitaval kombel lugejaid igal pool.
Tema raamatutes on tihti peategelaseks vanavanemad ja lapsed. Suuresti annavad tema raamatute memmed-taadid kokkuvõtliku pildi Võrumaa vanaemade-vanaisade eluolust ja vaimulaadist. Laan tahab välja tuua nende elurõõmu ja usu, et igas vanuses on elu elamist väärt ja alati on asju, mille üle saab rõõmu tunda. Hoolimata riigikorrast ja tehnoloogia arengust on janu läheduse ja inimsuhete järele alati ühesugune ja kirjanik keskendub sellele.
Laanele meeldib kirjutades minimalism ja ta tunneb, et see töötab. Mängu tuleb kindlasti ka huumor.
„Minu jaoks on Võrumaa huumor kiiksu ja tugeva eneseirooniaga ja ka võllanaljad on lubatud,“ nendib ta.
Isegi luukere Juhanil on prototüüp
Kusjuures kõigil Laane raamatutel on ka prototüübid – see on sõna, mida on hea lastega kohtumas käies neile selgeks õpetada. Isegi tema kõige kuulsamal ja enim auhindu pälvinud teosel „Luukere Juhani juhtumised“ on prototüüp Kütiorus täiesti olemas – üks vana luukere, mis oli kunagi õppevahend ja mis hangiti kuskilt koolist ühe Peeter Lauritsa fotoprojekti jaoks. Laan lubas, et fotokunstis modellitööd proovinud, raamatukaanele jõudnud ja näituseprojektis osalenud skeletist saab ükskord ka raamatutegelane ja nii juhtuski. Luukere Juhani raamatut ei pea Laan üldse väga lastepäraseks. Ilmselt just seetõttu tegi USA kirjastus raamatus mitmeid muutusi ja avaldas raamatu ilma viimase loota ning Laan pidi USA jaoks raamatu lõpu veidi ümber kirjutama. Siiski oli koostöö USA kirjastusega kokkuvõtteks edukas: pärast arutelusid pandi kõik kirjaniku jaoks eriti oluline raamatusse tagasi.
Luukere Juhan on sattunud kahte näidendisse, sealhulgas üks neist Läti riiklikus nukuteatris ja peagi jõuab ta ka oma kolmandasse, VAT Teatri näidendisse. Luukere raamatut on ühtlasi ka enim võõrkeeltesse tõlgitud. Näiteks tšehhi keelde tõlgiti teos tänu sellele, et üks sealne ühing, mis tegeleb palliatiivravi teemadega, otsustas selle tõlkida ja välja anda, kuna Laane raamat räägib vanadusest ja elust lahkumisest. Peale tšehhi keele on Laane raamatuid tõlgitud vene, korea, läti, horvaadi, leedu, sloveeni, itaalia ja muidugi inglise keelde. Tulemas on soome- ja poolakeelsed tõlked.
Sürreaalne kohtumine Lõuna-Korea lugejatega
Korea keelde on tõlgitud lausa kaks raamatut ja kuigi Laan ei ole veel Lõuna-Koreas käinud – paljudes teistes riikides seoses oma raamatutega küll –, on ta kohtunud korea lugejatega Zoomis. Ta oli tõeliselt hämmastunud, kui Korea kirjastaja viskas veebi üles kuulutuse kohtumisest nii tema kui ka illustraatori Marja-Liisa Platsiga ning küsimusi kogunes esitama üle saja inimese. Et chat’i pandud küsimustest aru saada, kasutasid naised kiirelt Google Translate’i abi.
„See oli nii sürr kogemus,“ meenutab Laan. „Et meie siin pakume neile huvi ja ühele veebikohtumisele tuleb nii palju inimesi.“
Raamatute tõlgetega kaasneb ka üks hea külg – reisimine riikidesse, mille keeltesse raamatuid on tõlgitud. See on andnud võimaluse sissevaateks lasteraamatute valdkonda ja lugejate mõttemaailma. Reiside käigus kogeb nii mõndagi. Laan on aru saanud, et Eestis on mõne asjaga ikka väga hästi. Näiteks on meil erinevalt Itaaliast olemas kooliraamatukogud.
Rebane Rebo tuleb avalikkuse ette leedu keeles
Praeguseks on Triinu Laanel ilmunud kuus raamatut, kuigi kohe tuleb ka seitsmes – „Väike Rebo on rikas“ – ja see tuleb esmalt mitte eesti, vaid leedu keeles. Miks just leedu keeles? Sest mõni aasta tagasi osales Laan Balti kirjanike ja kunstnike ühisprojektis, mille käigus loodi raamatuid, kus kogu loo pidi ära rääkima 120 sõnaga. Laan koos Leedu kunstniku Ieva Babilaitega lõi loo rebasest, kes läks teise metsa elama, ja tema vanavanemad olid mures, et äkki ta õpib ära teise metsa keele ning unustab oma kodumetsa keele. See on teema, mis on Laanel samuti südamel: et välismaal elavad lapselapsed saaksid oma eesti vanavanematega suhelda, et nende vanemad õpetaksid neile ikka ka eesti keelt.
Samuti see, et praegused Võromaa vanemad ja vanavanemad räägiksid lastega võro keelt, sest just võro keel kannab edasi paigavaimu, mis aitab meil üleilmastumise keskel oma identiteeti hoida.
Ehkki Triinu Laanel puudub ambitsioon olla kirjanik ja ta peab ennast pigem kirjutavaks projektijuhiks – kultuurikorralduse alal on tal ka magistrikraad –, siis ta võtab seda siiski loogiliselt, et kui läheb lastega kohtuma, nimetatakse teda kirjanikuks. Pärast esimeste raamatute ilmumist käidi talle välja ka mõte astuda kirjanike liitu. Kui naine küsis, mis see talle annaks, vastati, et siis saab Käsmus kirjanike loomemajas käia. Soovitus osutus tõeks ja Käsmu loomemajas on Laan tõesti korduvalt kirjutamas käinud. Nii ongi juhtunud, et näiteks viimane raamat „Poiss ja papa“, mis sai Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna, on kirjutatud Käsmus. Kodus teeb ta küll märkmeid, kuid kirjutamisele keskenduda on keeruline.
Lastekirjanike seltskond on soe ja toetav
Laan nendib, et lastekirjandust kiputakse pidama vähemväärtuslikuks kui täiskasvanute kirjandust. Tema nii ei arva – on suur kunst kirjutada nii, et see lapsi kõnetab. Ning veel suurem oskus on samal ajal kõnetada ka nende vanemaid. Kirjanikul on hea meel, et Eesti Lastekirjanduse Keskus, mis teeb igatpidi tänuväärt tööd, kutsub lastekirjanikke regulaarselt kokku ning Laan naudib nende keskel valitsevat sooja ja toetavat koosolemist.
Praegu töötab Triinu Laan Tartu ülikooli eesti keele ja üldkeeleteaduste instituudis intervjuude spetsialistina, kuid suure osa elust on ta tegutsenud kultuurikorralduse alal, sealhulgas Uma Pidode peakorraldajana – see on töö, mis haarab endasse kogu saba ja sarvedega igal päeval nädalas igal kellaajal. Ka varasema töö eest on ta üksjagu tunnustusi saanud ja kogenud, et tegelikult on ürituste korraldamine eelkõige meeskonnatöö. Ta tõdeb, et ka raamatud valmivad meeskonnatöös, sest väga oluline on ka illustraatori, keeletoimetaja või tõlkija roll.
***
Triinu Laane mõningaid tunnustusi
2016: Aasta Rosina auhind
2021: Tartu lastekirjanduse auhind (Lapsepõlve auhind), The White Raven
2024: Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat
2025: Mildred L. Batchelderi auhind, Bernard Kangro kirjanduspreemia, Tartu lastekirjanduse auhind
Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 19/09/2025 08:28:23
Tagasi uudiste juurde