Valik septembri alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

55 aastat marksisti võimuletulekust Tšiilis
55 aastat tagasi, 4. septembril 1970, võitis Tšiili presidendivalimised marksistlik kandidaat Salvador Allende, kes hakkas presidendiks saades evitama äärmusvasakpoolset ning N. Liidu sõbralikku poliitikat, riigistades hulk eraettevõtteid ning luues väga tihedad head suhted N. Liiduga. Oli reaalne kartus, et sellise poliitika jätkates saab Tšiilist „teine Kuuba”, st N. Liidu vasallriik. Valitses ju tollal N. Liidus nn Brežnevi doktriin, mis jättis arenenud lääneriigid bolševiseerimisplaanidest kõrvale (neile ei hakanud „hammas” lihtsalt peale), aga eriteenistuste poolne „ussitamine” käis tugevalt Kolmandas Maailmas, mida püüti vahendeid valimata teha maailmarevolutsiooni järgmisteks sihtmärkideks (Etioopia, Angoola, Mosambiik, Magadaskar jpt).

Loomulikult polnud see läänemaailmale ja selle juhtriigile US-Ale üldse meeltmööda. Seetõttu korraldas kolm aastat hiljem, 1973. aasta septembris hulk sõjaväelasi Augusto Pinocheti juhtimisel CIA toetusel riigipöörde, võttes võimu enda kätte, arreteerides marksistidest aktivistid ning keerates riigi marksistlikult arenguteelt järsult tagasi. Tehti vaid üks viga: Tšiilis magati õige aeg selle kõige rahumeelseks korraldamiseks kahjuks (arvatavasti Vietnami sõja lõputragöödia varjus) maha ja seetõttu oli rahumeelne vastutegutsemine juba võimatu. Õnneks siiski suudeti seda teha Pinocheti käe läbi päris viimasel minutil, kuigi siis inimohvreid enam vältida ei õnnestunud. Kardetavasti oleks inimohvreid olnud sel juhul maailmas palju rohkem, kui Tšiilis oleks kommunistlik režiim võitnud, mida õnneks siiski ei juhtunud.

155 aastat Prantsusmaa „ajutise vabariigi” sünnist
155 aastat tagasi, 4. septembril 1870, kukutati käimasoleva Preisi-Prantsuse sõja tulemusena keiser Napoleon III võim ning Prantsusmaa kuulutati ajutiselt vabariigiks, mida meie tunneme Kolmanda Vabariigi nime all. Toona mõeldi, et vabariigi vorm saab Prantsusmaa jaoks olema ajutine ja otsiti sobivat monarhikandidaati, kuid seda ei leitudki ning ajutisena mõeldud vabariik jäi püsima kuni natside vallutuseni 1940. aastal ehk seitsmeks pikaks aastakümmeks. Esimene valus katsumus oli sellel muidugi võtta kevadel 1871 vastu Preisi-Prantsuse sõja kaotus ning kaotada Elsace'i ja Lorraine'i (Elsassi ja Lotringi) alad.

45 aastat toonase pikima maanteetunneli avamisest
45 aastat tagasi, 5. septembril 1980, avati Šveitsis liikluseks Gotthardi tunnel, mis tollal oli oma 16,9-kilomeetrise pikkusega pikim maanteetunnel maailmas. Tunnelit ehitati kümme aastat. Kaasajal, mil maanteid on massiliselt mägedest tunnelitega läbi veetud, on see pikkuse osas viies. Kuna tunnel on vaid kahe sõidurajaga ning liiklus selles on väga tihe, plaanitakse sellele teist tunnelit kõrvale ehitada, mis muudaks Gotthardi tunneli neljarajaliseks eraldatud sõidusuundadega teeks. Tõenäoliselt oli tihe liiklus ka tunnelis 2001. aasta septembris toimunud 11 hukkunuga õnnetuses, kus kaks veoautot tunnelis kokku põrkasid ja põlema läksid ning vingugaas oma tapatööd tegi.

50 aastat käpardlikust atendaadist USA presidendile
50 aastat tagasi, 5. septembril 1975, tegi kurikuulsasse Charles Mansoni kuritegelikku grupeeringusse kuuluv 26-aastane Lynette Fromme California pealinnas Sacramentos ebaõnnestunud atentaadi USA presidendile Gerald Fordile. Selle eest sai ta pika vanglakaristuse ning vabanes alles peale 34 aastast kinniistumist 2009. aastal. Atentaadi motiiviks oli juhtida sedavõrd ekstreemsel moel loodusreostusele, mida tema hinnangul USA president ei soostunud peatama.

Gerald Fordi päästis arvatavasti mõrvari käpardlikkus või lohakus: püstoli presidendile suunamise ja päästikule vajutamise ajal olid kõik padrunid selle salves, relva rauda polnud ühtegi padrunit lükatud. Seetõttu päästikule vajutamisel lasku üllatuslikult ei toimunud. President Gerald Ford oli muuseas sedavõrd külma närviga mees, et jätkas loetud minutid pärast luhtaläinud atentaadikatset oma ettekavatsetud päevakavaga California osariigi valitsushoones, kohtudes seal kuberneri ja teistega, kellega tal oli arutelu kokku lepitud.

120 aastat Venemaa kaotusest Jaapanile
120 aastat tagasi, 5. septembril 1905 (juuliuse kalendri järgi 23. augustil 1905), sõlmiti USAs Portsmouthi rahu, mis lõpetas Venemaa Keisririigile kaotusliku Vene-Jaapani sõja. Selles sõjas kaotas Venemaa Port Arturi sõjaväebaasi, Sahhalini saare lõunaosa ning väga suure osa oma sõjalaevastikust, lisaks muidugi ka oma sõjaväe maine, mis oli üldiselt peale Napoleoni purustamist 1812-14 olnud nii Euroopas kui ka kogu maailmas olnud üsna kõrge.

Lisaks viis kaotuslik sõda Venemaa majanduse kriisi, olles üks 1905. aasta mässu põhjuseid (mis Eestis näiteks lõppes sama aasta detsembris ulatusliku mõisate põletamisega ja hiljem karistussalkade poolse verise mahasurumisega. Mõlemal poolel, nii Venemaa kui ka Jaapani poolel, hukkus sõjas umbes 50 000 meest. Eestlasi sõdis seal Vene poolel palju, sh kõrgemate ohvitseridena hiljem Vabadussõjas nime teinud Aleksander Tõnisson, Ernst Põdder, Andres Larka ja Jaan Soots. Portsmouthi rahuläbirääkimised algasid USA eestvedamisel kuu aega varem, nende algatamise eest sai muuseas USA president Theodore Roosevelt järgmisel, 1906. aastal, Nobeli rahupreemia.

Venemaa delegatsiooni üks liikmeid rahuläbirääkimistel oli muuseas ka eestimaalane, õukonnameister ja diplomaat, Tallinnas sündinud Roman von Rosen, kes oli enne sõja puhkemist ka Venemaa suursaadik Jaapanis ja hiljem, sõja järel, sai temast Venemaa suursaadik USAs. Ja üks oluline seos Vene-Jaapani sõjal oli Eestiga veel: kuna Venemaa kaotas suure osa sõjalaevastikust ning Tallinn oli ideaalne sõjasadamakoht, asutati sõja järel Tallinnasse hulk laevatehaseid – Kopli tippu Vene-Balti Laevatehas, lääneküljele Bekkeri tehas ning idaküljele Noblessneri tehas. Noblessneri tehas, muuseas, valmistas Esimese maailmasõja eelõhtul ja ajal muuseas ka maailmatasemel allveelaevu.

50 aastat Georg Otsa surmast
50 aastat tagasi, 5. septembril 1975, lahkus meie hulgast meie läbi aegade üks tuntumaid lauljaid Georg Ots. Raske ootamatu haigus viis ta meie hulgast kõigest 55-aastasena. Georg Otsa elutee oli – nagu meie 20. sajandi ajalugu isegi – keeruline ja vintsutusterohke. Tema õpingud Tallinna tehnikaülikoolis ehitusinseneriks katkestas 1941. aasta juunis siia jõudnud sõda ning mobiliseerimine punaväkke. Saatus viis teda Tallinnast evakueerumisel Juminda miinilahingusse, kus ta elas üle laevahuku pääses kindlast uppumissurmast hea ujujana – ta oli iseseisvusajal mitmekordne Eesti meister ujumises.

N. Liidu tagalas avastati tema erakordne lauluhääl ja ta kaasati Jaroslavlis 1942 loodud Eesti Kunstiansamblitesse – küllap oli ta lauljapisiku pärinud oma ooperilauljalt isalt. Sõja järel koju naastes sidus ta oma karjääri Estonia ooperiteatriga kolmeks aastakümneks ehk kuni surmani. Selle kõrvalt laulis ta ka palju estraadi (sõjaeelne nimetus lööklaulud oli 1940.-50. aastatel siin põlu all, kuigi sisuliselt oli tegu sama asjaga). Eks nii erakordne lauluhääl kui ka juhus viis teda peaosasse 1958. aastal esilinastunud Lenfilmi filmis „Mister X”, mis oli valminud Imre Kalmani opereti „Tsirkuseprintsess” põhjal. Sealt sai algus tema erakordne kuulsus üle kogu N. Liidu – ja tollaste olude tõttu pidi ta palju esinema ka vene keeles. Muu maailm jäi Georg Otsale kahjuks Raudse Eesriide tõttu suletuks – välja arvatud Soome, kuhu teda esinema lasti ja kus ta suure menuga ka soome keeles esines.

50 aastat Navratilova „ärakargamisest”
50 aastat tagasi, 6. septembril 1975, tegi USA lahtistel tennisemeistrivõistlustel Tšehhoslovakkiat esindanud 18-aastane Martina Navratilova avalduse, et ei naase Raudse eesriide taha kommunistide võimu all olevale kodumaale ning on otsustab jääda Vabasse Maailma USAsse. Selleks ajaks oli ta juba kaks aastat olnud Tšehhoslovakkia esitennisist, kuid rahvusvahelisele tasemele hakkas ta tõusma alles siis – olles aastail 1976-90 maailma tennise absoluutses tipus. Esialgu sai ta USAs lihtsalt elamisloa, kuid 1981 anti talle ka USA kodakondsus, kui ta oli tõusnud tõepoolest maailma tennise päris tippu.

Eks Navratilova juhtum nõukogude spordi ja üleüldse nõukogude korra moraalset palet oluliselt rikkus, sest teda kui maailma esitennisisti ei saadud nõukogude spordiuudistes lihtsalt olematuks teha, nagu üldiselt oli tava teha „läände ärakargajatega”. Meenutagem, et kui näiteks Eesti NSVst lahkusid 1975-84 muusikud Neeme Järvi, Kristi ja Raivo Tammik, Neeme Järvi, Arvo Pärt, Marju Kuut ja Leila Miller, tähendas see automaatselt seda, et nende looming oli Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni repertuaarist välja jäetud ja nende nime ei võinud üheski ajalehes, ajakirjas, raamatus ega muuski ametlikus väljaandes mainida – nad pidid olema „jäädavalt unustatud”. Martina Navratilovaga seda teha ei saanud, tema korral sai ainult jätta mainimata ta eluloo (ja jätta pealiskaudsele spordihuvilisele mulje, et tegu võib ameeriklasega, sest kogu USA on ju immigrantide järeltulijate riik). Tõsine spordihuviline muidugi teadis tegelikku tausta ja tegi omad järeldused.

80 aastat II MS võiduparaadist
80 aastat tagasi, 7. septembril 1945, toimus Berliinis võiduparaad, millel osalesid kõik Teises maailmasõjas Saksamaa alistanud liitlasriigid: N. Liit, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa, kokku umbes viis tuhat meest. Hiljem on seda paraadi tihti nimetatud ka unustatud paraadiks, sest selleks ajaks polnud N. Liidu suhted lääneliitlastega enam roosilised ja oli juba näha hulk varajasi märke vastastikusest konfrontatsioonist – Külmast sõjast.

Kuna Moskva tahtis Külma sõja ajal jätta väärat muljet, et just nemad (ainu)alistasid Saksamaa – vallutasid ju just nemad Berliini –, siis rõhutasid nad hiljem igal võimalusel 1945. aasta juunis Moskvas toimunud võiduparaadi, kus lääneliitlasi ei osalenud, vaikides maha Berliini paraadi, milles juhtivat osa mängis muide USA. Ning lääneliitlased ei armastanud samuti Külma sõja ajal just ülearu rõhutada liitlust N. Liiduga – toimus ju veel üks ja kõikidest suurejoonelisem võiduparaad Londonis 1946. aasta juunis, kus osalesid pea kõik Inglismaa liitlases Teises maailmasõjas peale N. Liidu ja tema „vasallriikide”. Nii jäigi Berliini paraad hiljem olulise tähelepanuta.

85 aastat Londoni pommitamise algusest
85 aastat tagasi, 7. septembril 1940, tegi Saksa lennuvägi Luftwaffe esimese tõsisema õhurünnaku Londonile. Sellest sai alguse Londoni regulaarne pommitamine, mis kestis kaks kuud, mil iga päev toimusid tõsised õhurünnakud Londonile; kokku oli õhurünnakuid 56. 1940. aasta novembris jäid nad harvemaks, kuigi ära ei lõppenud – Saksamaa oli selleks ajaks aru saanud, et dessant Inglismaale tuleb ära jätta (või õigemini pikaks ajaks edasi lükata), et suuta järgmisel aastal vastu astuda N. Liidule – õigemini ennetada N. Liidu suurrünnakut Saksamaale. See teadmine sai Saksa relvajõududes aga ainuvalitsevaks alles novembris ning väga intensiivsed pommirünnakud olid kõik ettevalmistus tulevaseks dessandiks.

Kahe kuu jooksul sooritatud 56 pommirünnakus heideti Londonile umbes 15 000 tonni pomme ehk ligikaudu viis aastat hiljem Hiroshimale heidetud tuumapommi jagu lõhkematerjali. Paarkümmend tuhat hoonet hävis ja umbes samapalju elanikke ka hukkus.

Tavaliselt tuuakse Londoni kahjud välja küll Teise maailmasõja peale kokku, st võttes arvesse nii varasemaid kui ka hilisemaid pommitamisi 1939-41 kui ka V1 ja V2 purustusi 1944-45. Samas võib hinnata, et kindlalt üle poole Londoni üldistest sõjakahjudest jäi siiski perioodi 7. septembrist kuni novembri alguseni 1940. Inglased maksid selle kõik sakslastele hiljem kuhjaga kätte – alates 1942. aasta märtsi Lübecki pommitamisest kuni Saksamaa kapituleerumiseni 1945. aasta kevadel pommitasid inglise strateegilised õhujõud (RAF) süstemaatiliselt puruks Saksamaa tööstuskeskusi ja suurlinna südameid, sh hävitasid haruldasi vanalinnu.

 

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 11/09/2025 09:55:04