AJARATAS PÖÖRLEB: Teise maailmasõja algus ja Titanicu leidmine

Bolševike poolt taganemisel süüdatud ja põlev Tallinn reidilt vaadatuna.

Valik augusti lõpu ja septembri alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

84 aastat võimuvahetusest pealinnas
28. augustil 1941 ehk 84 aastat tagasi vahetus Tallinnas võim, bolševike asemel tulid sakslased. Kuna Tallinn oli sakslaste poolt maalt ümber piiratud, taganeti Tallinnast 28. augustil 1941 Leningradi poole laevadega, pardal muuseas lisaks tullastele võimumeestele ka sundmobiliseeritud ja paljud teised, kes omal vabal tahtel sugugi poleks lahkunud.

Kokku lahkus 84 aastat tagasi Tallinnast ligi 200 laeva kokku enam kui 30 000 inimesega – täpne arv on tänini teadmata. Kuna sakslased olid koos soomlastega Soome lahe põhjalikult mineerinud, läks sel retkel põhja 55 laeva ning paljud teised said tuntavaid vigastusi. Hinnatakse, et selle retke käigus – nn Juminda miinilahingu käigus – hukkus umbes 15 000 inimest.

105 aastat Eesti esimesest olümpiakullast
105 aastat tagasi, 29. augustil 1920, sai Eesti tõstja Alfred Neuland Antwerpeni olümpiamängudel kuldmedali. See oli päris esimene kuldmedal, mille Eesti Vabariiki kui meie oma rahvusriiki esindanud sportlane on olümpiamängudel saanud.

35 aastat propagandaraadio alustamisest
35 aastat tagasi, 29. augustil 1990, alustas Tallinnas Tondi sõjaväeosa territooriumil tööd Moskva-meelsele Interliikumisele kuulunud raadiojaam Nadežda, mis edastas propagandasaateid. Muuseas edastas see teatud kellaaegadel lisaks venekeelsetele ka eestikeelseid saateid (raadio Lootus). Iseasi muidugi oli see, kas peale rahvuslikku taasärkamist ning juba üleminekuperioodi tingimustes oli eestlaste hulgas kedagi, kes seda impeeriumimeelset punapropagandat uskus. Raadio Nadežda jäi tööle aastaks – kui Moskva augustiputš 1991. aastal läbi kukkus, vaikis ka see raadio, sest oli selge, et impeeriumimeelsed on selgelt kaotanud.

140 aastat mootorratta esiisa patenteerimisest
140 aastat tagasi, 29. augustil 1885, sai Gottlieb Daimler patendi oma iseliikuvale sõidukile Reitwagenile – sõidukile, mida on sageli peetud kahe üksteise taga paikneva suure ratta tõttu mootorratta esiisaks. Tegelikult olid sõidukil külgedel veel väikesed abirattad ehk jalgratta moodi tasakaalu sellega sõites hoida ei tulnud; samuti polnud leistang sellel otse esiratta kohal, vaid sinna viis „ebamootorrattalikult” ülekanne. Pigem oli tegemist hädapärase ühe inimese sõidukiga, demonstreerimaks Daimleri konstrueeritud neljataktilist mootorit, mis kaalus üle 60 kilo, oli töömahuga 264 kuupsentimeetrit ning arendas pool hobujõudu, mis võimaldas Reitwageni panna liikuma kiirusega 11 km/h.

Ehk sarnaselt Carl Benzile oli Daimler suutnud valmistada piisavalt kerge sisepõlemismootori, mis võimaldas seda lisaks statsionaarsele jõuallikale kasutada ka maismaasõidukil. Lihtsalt erinevalt Benzi kahetaktilisest mootorist oli Daimleri oma neljataktiline ning Daimleri Reitwagen oli pigem mootori jõudluse demonstreerimiseks – erinevalt Benzi Patent Motorwagenist, mis kõlbas ka hädapärase sõidukina kasutada ja mida ta valmistas mitmeid eksemplare. Tõeline mootorratas tekkis siiski alles üheksa aastat hiljem ja ikka Saksamaal – 1894. aastal Hildebrand & Wolfmülleri näol. Järgmisel (1896.) aastal tõi John Schümann selle juba ka Tallinna.

20 aastat orkaan Katrinast
20 aastat tagasi, 29. augustil 2005, räsis USA lõunarannikut ja Florida poolsaart orkaan Katrina. Suuri kahjusid kannatasid Louisiana, Mississippi ja Alabama osariigid, suurlinnadest ujutati üle valdav enamik New Orleansi linnast, mille paljud majad hävisid või muutusid kasutuskõlbmatuks, nii et need tuli hiljem lammutada. Hukkus üle 1800 inimese, majanduslikud kahjud olid üle saja miljardi dollari.

325 aastat Venemaa sekkumisest Põhjasõtta
325 aastat tagasi, 30. augustil 1700 (juuliuse kalendri järgi 19. augustil 1700) kuulutas Venemaa Rootsile sõja, st ta sekkus juba kuus kuud ehk sama aasta veebruarist käimas olnud Põhjasõtta Saksi kuninga August Tugeva liitlasena. Sõtta võimaldas tal sekkuda asjaolu, et ta oli Türgiga rahu teinud, aga Saksi kuningas August Tugev pakkus talle Ingerimaad tagasi – juhuks, kui sõda on nende jaoks edukas. Liivimaa, st praegused Eesti ja Läti alad, pidi minema esialgse plaani kohaselt Saksimaale. Nii aga ei läinud ning mitmete asjaolude tõttu sai Venemaa hiljem kätte ka need alad ehk Põhjasõja tulemusena läks Eesti Rootsi alt Vene alluvusse.

85 aastat Eesti sõjaväe likvideerimisest
85 aastat tagasi, 30. augustil 1940, likvideeriti faktiliselt Eesti sõjavägi, kui see rekonstrueeriti N. Liidu 22. territoriaalseks laskurkorpuseks koos sellega kaasnevate struktuuri- ja kaadrimuudatustega.

80 aastat Saksamaa jagamisest
80 aastat tagasi, 30. augustil 1945, alustas Saksamaa pealinnas Berliinis reaalset tööd Liitlaste Kontrollinõukogu, kelle ülesanne oli koordineerida nelja okupatsioonitsooni – nõukogude, USA, Inglismaa ja Prantsuse – omavahelist koostööd Saksamaa igapäevaelu korraldamisel peale natsivõimu kukutamist. Reaalselt toimis kontrollinõukogu omalaadse okupatsioonivalitsusena ja ka seadusandjana, tühistades natsiaegseid seadusi ja luues hulga uusi, mis Saksamaa igapäevaelu korraldasid ja muutsid. Tollal polnud veel eriti selge, mis saab Saksamaa tulevikust, aga Saksamaa igapäevaelu vajas elamist ja korraldamist ning seda tuli korraldada selgelt põhimõtetel, mis kaugenesid natsi-ideoloogiast ja -retoorikast.

Liitlaste Kontrollinõukogu toimimisaeg jäi kolme aasta pikkuseks, sellest aktiivset perioodi kaks aastat – oli näha, et Stalini juhitaval N. Liidul on Saksamaa (või vähemalt oma okupatsioonitsooni) osas omad plaanid, mis ei ühti lääneriikide plaanidega rajada Saksamaale lääne demokraatia eeskujudel toimiv riik. Kuna Liitlaste Kontrollinõukogu võttis vastu seadusi ja otsuseid konsensuse põhimõttel (kõik neli osapoolt pidi olema otsustega nõus), kahanes 1947. aastal tunduvalt selle efektiivsus. Kuni N. Liit läks 1948. aasta juunis üsna avalikule vastasseisule lääneriikidega, alustades Berliini blokaadi, saadeti kontrollinõukogu ka formaalselt laiali – iga okupeeriv võim korraldas seejärel oma tsooni elu ise. Aga üsna pea lääne okupatsioonitsoonid ka liideti ning 1949. aastaks moodustati nende põhjal Lääne-Saksamaa. Berliini staatus (mis oli ka okupatsioonitsoonideks jaotatud) jäi paljus segaseks ja lahtiseks kuni 1970. aastateni.

90 aastat mõiste „stahhanovlus” algusest
90 aastat tagasi, 31. augustil 1935, kaevandas 29-aastane söekaevur Aleksei Stahhanov Ida-Ukrainas Luganski lähedal ühes vahetuses 102 tonni sütt, mis oli 14 korda üle tollal kehtinud ametliku normi. Kui normaalses (kapitalistlikus) maailmas oleks ta selle eest saanud lihtsalt palju suuremat tasu, siis paljude asjaolude kokkulangemisel tehti N. Liidus temast selle sündmuse järel töökangelane, et mitte öelda veelgi enamat – tema nime järgi hakati kutsuma stahhanovlaste liikumist, mis ärgitas töölisi tegema senisest palju efektiivsemat tööd.

Nii saigi just Stahhanovi 90 aasta tagusest rekordist N. Liidus alguse tava austada ja esile tuua „töökangelasi” ehk inimesi, kes teevad oma tööd palju paremini ja efektiivsemalt kui teised. Tavaliselt kaasnesid sellise staatusega (lisaks aule, kuulsusele ja ordenitele-medalitele) mitmed maisemad hüved, mida N. Liidu pidevas defitsiiditingimuses oli palju: autoostuload, välisreiside tuusikud, ilma järjekorrata korteri või telefoni saamine, õigus paremate (import)kaupade ostmisele jms – ehk kõik see, mida normaalses ühiskonnas oleks korralik tööline lihtsalt oma palgast soetanud, kuid mis „õnnelikus töörahva riigis” N. Liidus polnud reeglina võimalik. „Töökangelased” ise olid aga tüüpiliselt tavalised inimesed, kes suhtusid oma töösse hoolikalt ning olid lisaks evitanud (või oldi asutuses tervikuna evitatud) mingeid uudseid töövõtteid, mis võimaldasid neil saada varasematest kordades paremaid tulemusi.

Ja loomulikult pidid „töökangelased” olema bolševike ees puhta renomeega, mida reeglina NKVD-s (KGB-s) kontrolliti – et nad oleksid päris „õigest” (töölis)perekonnast, et nad suhtuksid positiivselt N. Liitu ja kommunistlikku korda, et neil ei oleks „valesid” sugulasi, halbu elukombeid jms – toodi nad ju teistele üle kogu N. Liidu eeskujuks. Sama kehtis ka N. Liidu esimese töökangelase Aleksei Stahhanovi kohta. Tegelikus Stahhanovi loos on küll palju seni varjatut (arvatavasti tegi nt tema heaks abitöid mitu inimest), aga tõenäoliselt evitati kaevanduses toona uudseid ja senisest efektiivsemaid töövõtted, mis sobisid tõsisele töörügajale Stahhanovile – ning kui lisaks kirjutati ka ta abiliste norm tema nimele, oligi „enneolematu töövõit” sündinud. Oletatavalt tahtis kaevanduse juhtkond oma vahetutelt ülemustelt midagi selle kõigega endale välja kaubelda (ja vast sai ka), kuid teave levis välja kuni N. Liidu juhtkonnani, kes rakendas selle fakti kiirelt kõige kõrgema taseme propagandavankri ette. Mis aga puudutab Stahhanovi renomeesse, siis see oli peale „töökangelaseks tegemist” kõike muud kui puhas – ta abiellus alaealise tüdrukuga, hakkas tugevalt jooma jms. Samas ei käinud ta ka päris põhja, mistõttu teda riigi avalike eeskujude hulgast ei kustutatud (juhtus N. Liidus ka seda), vaid ta jäi au sisse kuni surmani.

100 aastat „kohustuslikku rahvaharidust”
100 aastat tagasi, 31. augustil 1925, võttis N. Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja Kesktäitevkomitee (need kaks organit moodustasid midagi valitsuse taolist) vastu ühisdekreedi kohustusliku alghariduse sisseviimisest N. Liidus. Läbi kogu nõukogude aja haibiti seda sündmust tugevalt kui üldise kohustusliku rahvahariduse algust koos rõhutamisega, et alles „töörahva valitsuse ajal” ning „nõukogude võimu valgustavates tingimustes” sai rahvale massiline hariduse andmine võimalikuks. Seejuures „unustati meelega” ära, et Venemaa Keisririigis oli üldist kohustuslikku algharidust sätestav seadus Riigiduumas vastu võetud juba 3. mail 1908 ning keiser oli selle samal päeval ka oma ukaasiga kinnitanud. Eestis (ja mujal Venemaa keisririigi Balti provintsides) oli luterliku kiriku põhine üsna massidesse jõudnud algharidus levinud aga juba 18.-19. sajandil.

40 aastat Titanicu vraki leidmisest
40 aastat tagasi, 1. septembril 1985, leidis Jean-Louis Micheli ja Robert Ballardi juhitud ameerika-prantsuse ühisekspeditsioon 1912. aastal uppunud Titanicu vraki. Vrakk oli uppumisel murdunud kaheks tükiks ja lebas 3,7 kilomeetri sügavuses ookeani põhjas, 21 kilomeetrit sellest paigast, mille Titanicu radist oli peale jäämäega kokkupõrget eetri kaudu enda ligikaudseks asukohaks teatanud. Laevast pärinenud rusud asusid aga laiali umbes 4x8 kilomeetri suurusel alal. Hiljem on palju kordi Titanicu vraki juurde sukeldutud ja sealt palju esemeid üles toodud. Varem takistas vraki leidmist suur sügavus, mis tegi kasutatava tehnika kalliks.

86 aastat Teise maailmasõja algusest
86 aastat tagasi, 1. septembril 1939, algas Teine maailmasõda. Kaks tollast paariariiki – bolševistlik N. Liit ja natslik Saksamaa – olid Euroopa jagamises nädalapäevad varem kokku leppinud ning nüüd alustati ärajagatud riikide (sõjalise) allutamisega. Sõda kestis täpselt kuus aastat ja ühe päeva – ohvrite arvu pole täpselt senini teada, kuid vähemalt 60-65 miljonit oli see kindlasti. Kuna tollal elas maakeral umbes kaks miljardit inimest, siis hukkus neist sõjas iga kolmekümnes, st maailma inimkaotused olid üle kolme protsendi.

Eesti jaoks lõppes see kaks kümnendit kestnud iseseisvuse kaotamisega koos sattumisena nõukogude anneksiooni alla. Eesti jaoks tähendas see vähemalt 70-75 000 hukkunut ning 120-130 000 inimest, keda keerulised ajad kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt kodumaalt lahutasid. Kokku olid Eesti rahvastikukaotused seega hinnanguliselt 200 000 inimest, mis teeb ligi 18% siinsest sõjaeelsest elanikkonnast. Kui rääkida inimkaotuste suhtarvudest, siis oli Eesti nende osas maailma riikidest „auväärsel” kuuendal kohal – Poola, Venemaa, Leedu, Saksamaa ja Läti järel. Seda oli väga palju, meie kui väikerahva ja -rahvuse jaoks kriitiliselt palju. Siia tuleb muidugi lisada meie purustatud linnad ja asulad: Narva linn oli peaaegu maatasa, Tartu ja Pärnu linnasüdametest oli varemeid suur osa. Tallinna vanalinnast hävis „kõigest” 10%, kuid seda laastavam oli häving mujal – purustusi sai umbes 40% Tallinna tollastest hoonetest.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 04/09/2025 09:24:54