Kiirabi Põlvas Piiri tänaval räuskavat naisterahvast rahustamas. Foto: FB

Juba vähemalt aastapäevad on Põlvas Piiri tänaval elavad inimesed hädas ilmselgelt häiritud vanema naisterahvaga, kes räuskab, karjub ning hirmutab isegi täiskasvanuid, lastest rääkimata. „Meie kogukonna liikmetel tekib õigustatud küsimus – miks midagi ette ei võeta?” on küsinud kohalik elanik. Sama küsis ametkondadelt taas LõunaLeht, kes selle rahu häiriva inimese probleemi juba mullu sügisel esmakordselt laiema avalikkuse ette tõi.

Läinud aasta detsembris ilmus LõunaLehes lugu sellest, kuidas Põlvas Piiri tänaval häirib kortermajade elanikke ilmselt vaimsete muredega naise karjumine ja räuskamine, ka nii varahommikul kui õhtul. Tihtilugu segab see õhtuti laste magama jäämist. Üks kommenteerija märgib, et äratus koos äreva südamepõksumisega on maja elanikele garanteeritud. Lärmi üle on kurtnud naabermajade elanikudki. Lapsed ei julge üksi õue mängima minna ning valivad kooliminekuks teise tee, koeraomanikud ei julge koeri jalutada. Paha tuju korral karjub kõnealune naisterahvas igal pool, sõimab roppuste ja mõnitavate sõnadega ning vehib kepiga.

Oli selge, et abi vajavad nii naabrid kui ka räuskaja ise. Politsei oli olukorrast teadlik ning kohapeal asjaolusid ka korduvalt kontrollimas käinud. Ka kaasati kiirabi, et too hindaks naise terviseseisundit. Lisaks suheldi sotsiaaltöötaja ja korteriühistu esindajaga, et nad koos abivajava naise ja tema lähedastega lahenduse leidmiseks edasi tegeleks.

Põlva vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Jüri Kõre ütles toona lehele, et kirjeldatud olukorraga kokku puutuvate inimeste mure – naabruskonnas elab tavalisest erinevalt, häirivalt ja mõnikord hirmu tekitavalt käituv isik – on mõistetav. Kõre märkis aga, et tervis on privaatsfäär, kus vastutus on isiku enda kanda. Ehk siis tervishoiutöötaja poole pöördumine, ravi jms on isiku enda otsustada. Loomulikult on tervishoiutöötajal, pereliikmetel ja juhul, kui isik on sotsiaalhoolekande klient, ka sotsiaaltöötajal kohustus veenda inimest, et ta pakutava abi vastu võtaks. Seda on Kõre sõnutsi sotsiaaltöötajad ka teinud.

„Oleme teadlikud, et juhtumiga on tegelenud nii kiirabi kui politsei, seda ka koos meie sotsiaaltöötajaga. Ilmselgelt on olemas piirid, mille puhul kohaliku omavalitsuse korraldatav üldhooldusteenus ei ole piisav isiku toimetuleku tagamiseks ja vajalik on pöörduda riigi korraldatavale erihoolekande teenusele. Nende teenuste kasutamine on nende vajalikkuse korral aga isiku enda otsustada,” kirjeldas Kõre.

Sotsiaalhoolekande seadus annab võimaluse paigutada isikut hoolekandeasutusse erihoolekande teenusele kohtumääruse alusel. Seda juhul, kui 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Kohus langetab teenusele suunamise otsuse, kui kõik kolm tingimust on täidetud.

Lühidalt: kohtu jaoks on inimese hoolekandeasutusse suunamine üsnagi viimane meede ja kui kodanik on vähemalt osaliselt mõistuse juures ning ei taha raviasutusse minna, siis teda sinna ka ei saadeta.

Politsei esindaja kinnitas, et kui tekib kahtlus, et keegi on ohus või vajab abi, siis on politsei soovitus ikka ja alati helistada 112, misjärel saab juba täpsemalt selgitada, kas ja millist abi see inimene vajab.

„Sõbrannale tehakse liiga”
Pärast loo ilmumist hakkasid LõunaLehe erinevatele telefoninumbritele laekuma kõned erinevatelt kõnekaardinumbritelt, helistajaks keegi naisterahvas. Esimesel korral kurjustas helistaja, et talle on liiga tehtud ja tema pole mingi räuskaja. Ajakirjanik juhtis tähelepanu loogika puudumisele: kui inimene pole räuskaja, siis ei pea ta end ju artiklist – kus tema nimegi ei mainitud – puudutatuna tundma. Kui ta aga tõepoolest inimeste peale karjub, siis on puudutatuna tundmiseks põhjust ja tema väide seega vale.

Hiljem helistas sama inimene veel korduvalt, väites, et tema ise on üldsegi Võrumaalt, aga tema Põlvas elavale sõbrannale tehakse liiga. Naine soovis esitada erinevaid nimelisi kaebusi inimeste peale, kes tema sõbrannat (vahel lipsas küll jutust kogemata läbi sõna „mind”) kiusavad ja ahistavad. Kodanik soovis kaebusi lehe tarbeks sõna-sõnalt dikteerida. LõunaLeht seletas inimesele, et nii need asjad ei käi.

Aasta hiljem: rahurikkumine jätkub
Nagu selgub, ei ole selle häiritud ja kaaskodanikke häiriva kodaniku probleem lahendust leidnud.

„Soovin juhtida tähelepanu olukorrale, mis on muutunud Piiri ja ümber asuvatel tänavatel elavatele inimestele väga häirivaks,” kirjutas läinud pühapäeval põlvakate sotsiaalmeediagrupis anonüümseks jääda soovinud kodanik. „Piiri x-s elab naine, kelle käitumine on juba pikemat aega muutunud kogu ümbruskonna probleemiks. Ta karjub valjult ja kriiskava tooniga hommikul, päeval, õhtul ja isegi öösiti. Tihti on need karjed täis roppusi ja ähvardusi, mis tekitavad hirmu ja segavad rahulikku elukeskkonda. Veelgi muret tekitavam on see, et ta on mitmel korral avalikult lahti riietunud ja näidanud oma suguelundeid. Ümberringi elab palju väikseid lapsi, kes paratamatult näevad ja kuulevad kõike. Kogu piirkond kajab tema karjumisest ja see rikub mitte ainult öörahu, vaid ka inimeste turvatunde.”

„Meie kogukonna liikmetel tekib õigustatud küsimus – miks midagi ette ei võeta? Kurjategijaid hoitakse vanglas, vaimse tervise probleemidega inimesed peaksid saama ravi või viibima kohas, kus nad ei kahjusta ega häiri teisi. Praegusel kujul on olukord kõigile ohtlik ning ebameeldiv ja väljub tavapärase taluvuse piiridest,” teatas kodanik.

Ta lisas, et palub vallal ja sotsiaalosakonnal sellele probleemile lahendust otsida. Ümbruskonna rahvas soovib avaldaja sõnul teada, kas olukorrast ollakse teadlikud, milliseid samme on võimalik ette võtta ning kuidas saaks tagada, et nii lapsed kui kogukond ei peaks iga päev sellist käitumist taluma.

„Ootame teie vastust ja abi, sest probleem puudutab otseselt kõigi siinsete inimeste igapäevaelu ja turvalisust,” lõppes pöördumine.

Kommentaariumis jagas oma kogemusi Anne.

„Kaks aastat tagasi olin suvel puhkusel ja sain ka selle naise käitumisest šokeeritud oleku ... Ja politsei tuli, rääkis ja läks minema. Paari tunni pärast uus karjumine. See suvi olin jälle puhkusel ja sama kõik kordus. Küsimus: kas tõesti midagi teha ei saa või? Lapsed kardavad, öösel naabrite häirimine, inimesed mööduvad, ehmuvad, kui see naine märatsema hakkab,” nentis naine.

„Eks oleme proovinud olukorraga harjuda ja nii-öelda haigest inimesest aru saada,” lisas Svetlana. „Aga tõesti, elu on häiritud, ärkan südame pekseldes rõveda räuskamise peale. Olen ka ise näinud, kuidas naine maja ees end paljaks kakub ... Iga maja elanik, kes karjumist kuuldes aknale tõttab, saab teada, kes ta on – roppusi jagub igale majanaabrile. Jah, ootame pikalt olukorrale lahendust ... Esialgu lahendusi pole, sest naine pole siiani „ihulist ja materiaalset” kahju tekitanud.”

Teised kommenteerijad tõid veel välja, et kõnealune isik ei räuska mitte ainult kodu juures, vaid ka näiteks kaupluses ning jääb mõnikord parklast välja sõitva auto ette seisma ja karjuma.

Kohus ei pea kodanikku ohtlikuks
Kas Põlva vallavalitsus on kohtult kodaniku erihoolekande teenusele paigutamist taotlenud? Kui, siis mida kohus on kostnud? Kas on ka vallavalitsusse laekunud vahepeal kodaniku peale uusi kaebusi? Mida on Põlva vald selle mure asjus teinud või tegemas? Mida te saaksite veel teha? Millised on kodanike võimalused saada abi, et see kõnealune isik neid ega lapsi ei hirmutaks?

„Oleme teemaga tegelenud oma võimalusi mööda. Igaks juhuks meenutan, et kaaskodanikke muretsema panev naaber on olnud erihoolekande teenusel, seda korraldab riik, mitte omavalitsus. Omavalitsus saab sellisel juhtumil olla vaid vahendaja, kes veenab, julgustab ja toetab inimest omal soovil teenuse korraldaja, sotsiaalkindlustusameti poole pöörduma. Oleme selle veenmisega pikalt tegelenud, pakkunud võimalust tutvuda naabruskonna hästi tuntud ja tunnustatud teenusepakkujatega jne. Seni pole isik vabatahtlikuks teenusele minekuks valmis,” vastas sel nädalal LõunaLehele Põlva vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja Jüri Kõre.

Kõre sõnul esitas Põlva vallavalitsus kohtule kogu teadaoleva info kodaniku toimetuleku ja käitumise kohta – ning seda koos taotlusega suunata isik ilma tema enda nõusolekuta ööpäevaringsele erihoolekande teenusele.

„Kohus ei aktsepteerinud meie arvamust. Isik suudab oma elu nii hästi korraldada, et tema enda toimetulek ei ole ohus ja tema senised teod ei ole ühegi kaaskodaniku elu ohtu seadnud. Kohus võtab oma seisukoha kujundamisel arvesse politsei, kiirabi, ohvriabi jt spetsialistide poolt registreeritud juhtumid. Sotsiaalmeedia postitused sealjuures arvesse ei lähe,” nentis sotsiaalosakonna juhataja.

Kohus olevat oma selgituses veel öelnud, et omavalitsus ei ole kasutanud kõiki võimalusi kõnealuse kodaniku abistamiseks. Millist abi veel pakkuda, seda kohus ei täpsustanud.

Vald soovitab koguda politseiavaldusi
Avaliku korra rikkumise korral on Kõre sõnul kaaskodanikel alati võimalik pöörduda politsei poole.

„See uus info lisatuna varem talletatule võib anda meile võimaluse uuesti kohtu poole pöörduda ja kohtu seisukohta isiku nõusolekuta erihoolekande teenuse vajalikkuse suunas kallutada,” selgitas valla sotsiaalosakonna juhataja.

„Politseis on registreeritud mitmeid väljakutseid häirivast käitumisest, aga oleme seisukohal, et tulenevalt isiku tervislikust seisundist ei ole süüteomenetluse läbiviimine otstarbekas ning ei tagaks lahendust probleemile,” vastas PPA Põlva piirkonna grupijuht Kalle Vall. „Mõistame kogukonna muret ja oleme olukorrast teadlikud. Kuivõrd on meie silmis tegu abivajaja inimesega, siis oleme korduvalt suhelnud ka vallavalitsusega, et leida olukorrale lahendus.”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 03/09/2025 08:00:42