Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Petseri maakonna lipuehtes. Foto: Edgar Saar

Kui jõuab kätte juulikuu viimane laupäev, seavad enamasti siinpool ajutist kontrolljoont elavad Petseri 2. ehk Eesti keskkooli vilistlased, sageli ka õpetajad ja nende kutsutud külalised oma sammud juba mitmendat korda eelmise sajandi 1998. aastal alanud iga-aastaste kokkutulekute sihtkohta, mis varem on olnud ja on seekordki Tartu. 28. kokkusaamine toimus Eesti Üliõpilaste Seltsi majas.

Kokkusaamist valmistatakse ette mitu kuud ja kõik on pisiasjadeni läbi mõeldud. Petserlaste jaoks on neil kokkutulekutel sügavam tähendus kui sarnastel üritustel enamiku teiste Eesti keskkoolide vilistlastele. Aastatel 1957–2005 eesti õppekeelega tegutsenud Petseri 2. keskkool oli sõjaeelse gümnaasiumi järeltulijana juhtiv eestluse kandja nüüdseks juba kolm inimpõlve Eesti küljest lahti rebitud kolmele neljandikule endisest Petseri maakonnast.

Vilistlase Undina Matteuse ja tema mantlipärija Anneli Sassi ning nende lähedaste koolikaaslaste jõupingutused „Petseri vaimu“ alalhoidmiseks ja edasikandmiseks on ootusi ja lootusi õigustanud. Igal aastal on kohal väärikas arv vilistlasi ning nende vaimustus ja erksus ei näita raugemise tundemärke.

Seekord Petseri maakonna leelokandlega lipuehtes Eesti Üliõpilaste Seltsi maja kokkutulekukohana oli igati tähendusrikas. Eesti riigile loeti väärikaks meie vanima üliõpilaste seltsi värvid riigilipuks võtta. See on sügav kummardus haridusele, tänu millele meie riik ja rahvas on jõudnud selleni, kus oleme. Meie kõrgelt haritud advokaadid, ajakirjanikud, arstid, poliitikud, sõjaväelased, teadlased, vaimulikud, õpetajad ja ja teiste elualade esindajad suutsid õigel ajal ja õiges kohas olles oma tegudega inimkonda vapustanud ilmasõja keerises luua tsaaririigi ääremaal oma riik.

Petserimaa ajakirjanduse rajaja ja sõbra Jaan Tõnissoni nime kandvas tänavas asuvas majas sõlmiti 1920. aastal Soome-Vene rahuleping. Sarnane sündmus Eesti osavõtul toimus nüüdse Vanemuise tänava rahumajas sama aasta 2. veebruaril (iga aasta 2. veebruari keskpäeval on kõik huvilised oodatud seda Petseri kloostrikellade helina saatel toimuvat üritust meenutama).

Haridusele rõhudes täpselt samad sõnad Petseri suunal, kus õigustatud hellitusnime Alma Mater Petseriana kandnud gümnaasium ja esiotsa koguni sadakond algkooli koos täiskasvanute pühapäevakoolidega valmistasid ette pinnase kohaliku haritlaskonna tekkeks ning seni valdavalt kirjaoskamatu rahva esindajate kõrghariduseni küündimiseks.

Eesti Üliõpilaste Seltsil olid Petserimaaga ka lausa otsesed sidemed. Seltsi liige, väljapaistev kultuuri- ja ühiskonnategelane Oskar Kallas toetas Petserimaa valgustaja ja gümnaasiumi rajaja Karl Ustavi eelmise sajandi alguskümnendi algatust, Tailovasse tema preestrimajja Setomaa esimese avaliku raamatukogu rajamist. Gümnaasiumi eestiaegne direktor Aleksander Raudsepp oli seltsi agar liige ja selle aadete tooja Petserimaale. Paljud Tartu ülikooli, samuti õpetajate seminaride haridusega pedagoogid õpetasid petserimaalasi.

Sealsetele andekatele noortele olid jõukohased kõik Eesti kõrgkoolid ja kõik akadeemilised tiitlid (nad olid koondunud Setumaa Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Petserimaa Üliõpilaste Seltsi).

Petserlaste haridustee ulatus ka välismaa kõrgkoolidesse. Sõjasügis 1944 viis ka paljusid Petseri gümnaasiumi õpilasi, vilistlasi ja õpetajaid raja taha, kus nad suutsid 6. juulil 1963 Torontos korraldada oma ülemaailmse haardega kokkutuleku. Petserlased loodavad endiselt leida üliõpilast, kes on huvitatud nende rohkem kui sajandi pikkuse keskhariduse ajaloo läbitöötamisest ja selle petserlaste toel trükis avaldamist.

Eelmisel kokkutulekul Võrus Petseri tänavas poetasin lause, et äkki aasta pärast on laual Petserimaa-teemaline raamat. Nii see oligi ja soovijaile oli saadaval „Petserimaa elulooraamat“. Selle maakonna traagilise ajaloo taustal tekib tahtmatult küsimus, miks meie riik oma enda ja kodanike seaduslike õiguste suhtes oma põhiseaduse ja Tartu rahulepingu järgi neile kuuluval Petseri- ja Eesti Ingerimaal äärmist leigust ja ükskõiksust üles näitab?

Ainult Petseri gümnaasiumi ümmargustel tähtpäevadel läks mõnel meie poliitikul suu lahti ja räägiti asjast nii, nagu see on: Petseri on meie ja ei kellegi teise oma! Kui sa aga Petserimaad üldse ei tunne, ei oska sa ka selle valupunktide teemal kaasa rääkida.

Meie ajaloo- ja maateaduse õpikud vaikivad üksmeelselt maha selle maakonna kuuluvuse Eestile. Maakaardid aga häbenevad õigeid riigipiire näitamast ja uputavad tõe uttu. Tuleb nõustuda ühe ekspoliitiku tõdemusega, et Eesti-Vene nn uue piirijoone meiepoolsetel läbirääkijatel olid Petserimaa mineviku ja ajaloolise geograafia kohta tagasihoidlikud teadmised.

Nii see oli, et ka 2005. aastal, soovides lepingupartneriga häid heanaaberlikke suhteid, rikkus meie riigikogu räigelt Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse põhimõtet. Õnneks kukkus kümme aastat hiljem veel uuema Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimine Toompeal läbi. Teadmiseks petserimaalastele – muudatused õiges suunas pole sündinud iseenesest, vaid rahvuslike jõudude sihikindla selgitustöö tulemusena.

Üks võimalusi ajaloomälu värskendamiseks ongi selle esitamine biograafiates. Sel eesmärgil saigi rühma kaastöölistega koostatud ja 2025. aastal eesti raamatu 500. aastapäevale pühendatud „Petserimaa elulooraamat“ trükis avaldatud. Teatmeteose 251 leheküljel on 163 nende inimeste illustreeritud elulugu, kes sageli tavalugejale vähetuntud, aga Petserimaa ajaloos väärikal kohal, ja kelle õlul oligi Eesti Vabariigi toimiv Petseri maakond.

Sinna on koondatud valik petserimaalasi ja selle maakonnaga mõjusalt seotud teisi isikuid, kes esindavad sealset haridust, kultuuri, majandust, poliitikat ja muid eluvaldkondi ‒ see ongi pilk ajalukku. Sealt võib ka välja lugeda, et hulga poliitikute ja poliitikateadlaste tarkusele tuginedes ja eilse päeva riigitegelaste ealise taandumise korral on loota Eesti territoriaalsele terviklikkusele paremaid päevi. Sellest kõigest oli mul au kokkutulekul pisut rääkida.

Mul oli heameel, et leidsin Petserimaa väljapaistvate tegelaste hulgast kümmekond isikut, kes olid seotud minu kodukoha, Pärnu-Jaagupi kihelkonnaga. Neist tõstan esile nelja.

Pärnujaaguplanna, eespool mainitud valgustaja Karl Ustavi sakslannast abikaasa Pauline etendas ilmselt juhtivat osa läbirääkimistel 1918. aastal Saksa okupatsioonivõimudega Petseri linna ja ümbruskonna nelja valla toomisel Pihkva kubermangu koosseisust Eesti külge.

Sõjajärgsel ajal juhtis Pärnumaa metsavendade võitlust okupatsioonivõimudega petserlane Viktor Rumjantsev, kes hukkus Ertsma punkrilahingus Pärnu-Jaagupi lähistel (talle ja teistele langenutele laulavad igavest unelaulu lahingu mälestuskivi kohal kõrguva põlispuu okstel tuules hõljuvad sinimustvalged leinalindid). Kokkutulekul oli teda varjanud Petersoo perekonda esindamas kooli enese vilistlane, matemaatik Karl Ottas.

Pool sajandit hoolitses Pärnu-Jaagupi rahva tervise eest 1894. aastal Petseris sündinud apteeker Rudolf Näks. Petseri vaimuliku seminari kasvandik, Pärnu-Jaagupi Uduvere õigeusu preester, hilisem Tallinna Issanda Muutmise peakiriku ülempreester Emmanuel Kirss koos Saatse ja Värska ametivenna Andreas Põlluga etendas juhtivat osa Eesti õigeusu kiriku kanoonilise sideme taastamisel Konstantinoopoli patriarhaadiga.

Siin on juttu minu kodukoha sidemetest Petserimaaga mõnel real, aga enne Petserimaa Nedsaja külamuusikute õhtust esinemist Pärnu-Jaagupi kooli 345. aastapäeval 10. mail kulus selle kooli 10. keskkoolilennul petserlaste jälgedes kohalikku huvireisi tehes mitu tundi ja paar kaugemat paika jäid ajapuudusel külastamatagi.

Tartus petserlaste samalaadsel kokkutulekul esinesid oma tuntud headuses lauludega Andres Dvinjaninov jt. Siit tõdemus: kõik on kõigega seotud ja nii ka Petserimaa kogu Eestiga.

Autor: ALDO KALS, Petserimaa sõber
Viimati muudetud: 07/08/2025 09:11:53