Võidulipu kolhoosi kontor – Märdi talu elumaja, pere välja kihutatud enne kolhoose. All raamatupidamine, koosolekute ja esimehe tuba, ülal katusekamber, kus toimusid „tootmisnõupidamised“. Foto: erakogu

Rahvakaitse komandör Tõiste Eeri kaotas ameti ja kõrge tiitli, kuna pataljon likvideeriti veelgi kõrgemalt kukkunud käsuga. Ajalehes ja raadios seda ei korratud, vältimaks rahvamasside ennatlikke järeldusi. Veel 1986. aastal sai Võru KGB ülem alampolkovnik Heldur Lenk käsu saata ära Moskvasse Võru rahvakaitse pataljoni isikkoosseisu nimekiri.

Ta tegi ülesandeks tütremehele valmistada sellest koopia, et endalegi jääks ustavate meeste nimekiri. Armeenlasest väimeespoeg töötas Võru fotoateljees. Tänu mägede pojale sain koopia minagi. Too „pataljon“, mille koosseis vaevalt kompaniile vastas, koosnes KGB teenistuses olevaist erariides terroristidest, kelle jätkusuutlikkusse valitsejad ka kriisiaegadel lootust ei kaotatud.

Peale Tõiste Eeri leidsin nimekirjast ka Loosi koolivennad, Irboska venelased Mihkel ja Volli Serenkovid, keeleliselt sujuvalt Eesti ühiskonda lõimunud. Külapoisid rääkisid, et Serenkovid olid Noodasjärvel õngitsejailt kalasaagi röövinud. Tänapäeval Ukraina sõja taustal võivad rahvakaitse veteranid kindlad olla, et Moskva pole neid unustanud. Kui nad surnud pole.

Tõiste Eeri on surnud. Ta hukkus „kuldsetel kuuekümnendatel“ kolhoosi traktoristina Hansioru nõlval ümber läinud traktori all. Tema surnukeha avastati alles järgmisel hommikul ja ta naine tõttas nuttes kolhoosi kontorisse, kus esimees Valdur Sari ütles jahedalt: „Naine, tema pärast on ennegi lesed ja lapsed nutnud.“

Sellest kirjutas tädi Elli mulle Mordva vangilaagrisse, kuhu tribunal oli mind mõistnud. Nii olid „kuldsed kuuekümnendad“ naabrimeestele hoopis raudsed kuuekümnendad.

Vabanesin sügisel 1967. Mõni päev hiljem tuli meile kolhoosiesimees Sari ettepanekuga tulla kolhoosi farmijuhatajaks ‒ „küll tööl õpid ameti“. Nõustusin tingimusel, et mind kolhoosi liikmeks ei arvataks.

Juba esimesel tööpäeval selgus, et karjalaudas töötab sõnnikuvedajana kunagine kolhoosiesimees Erich Verst. Nägin teda kummisaabastega virtsalombis seistes sõnnikut pervele pildumas, kui läksin hommikuse lüpsi andmetega kontori poole. Ei võinud ju töömehest sõnatult mööduda, astusin virtsahoidla betoonmüürile, panin käed puusa ja ütlesin: „Jõudu, seltsimees Verst, kuidas töö laabub?“ Verst virutas vigla virtsalompi ja pööras mulle selja. Jätkasin matka kontori poole tõusvas meeleolus. Uut ametit tasub õppida.

Poolel teel jooksis mööda Verst, nii et pori lendas. Oli saabunud hilissügis, lehed langenud, iga päev sadas vihma. Kui jõudsin uue kolhoosi kontorini, endise Märdi talumaja lävele, tuiskas Verst sealt ukse paukudes välja. Eestoas seisis esimees Sari, asetas seinatelefoni ripakil toru oma kohale. Rääkis: „Tormas sisse otsejoones telefoni juurde, ragistas kettal mingi numbri, hädaldas torusse midagi arusaamatut, ragistas jälle ketast, karjus midagi, viskas toru ja jooksis välja.“

Sari võttis tooli, istus väikse laua taha, osutas vastastoolile. „Noh, kas on karjalaudas midagi muutunud?“ – „On, lehmad on hästi toidetud, terved.“ „Aga naised?“ juurdles esimees. Vastasin: „Ka on terved, töökad talunaised, tunnen neid kõiki, üks on ka sugulane Utra Senni Tüütsmäelt. Kasvatas kolm last, mees jäi Saksa sõtta.“ Sari noogutas: „Jah, nagu sinu emagi.“

Seinal helises telefon. Sari küünitas selle järele käega üle õla. Äkki ta nägu muutus, selg sirgenes. „Kuulen, seltsimees polkovnik“ ja ta kuulas üsna kaua (tundsin häälest Võru KGB ülema Randmäe). Siis Sari: „Jah, võtsin ta tööle, noored põgenevad linna. Talle on määratudki elupaigaks koduküla ... Ei, lehmi ja sigu ta küll mürgitama ei hakka, ta hoiab võõraid koerigi ...“

Sari ei valetanud. Tema õde Helgi, kolhoosi zootehnik, tuli meile Noodaskülla korterisse, pühitses siin oma 20. sünnipäeva. Vahekord polnud kiita. Külla tulnud sõbrad pilkasid teda edevaks kolhoosipreiliks, lollakaks komsomoliplikaks. Kui mind arreteeriti, kuulas KGB ka teda üle.

Minu ülekuulamise lõppedes anti mulle lugeda toimik – kümned ülekuulamiste protokollid, teiste hulgas Helgi oma. Jahmusin – mitte ühtki halba sõna minu kohta.

Valdur Sari oli noore agronoomina Võidulipu kolhoosi määratud. Tollal ei saanud kooli lõpetaja ega vangist vabanenu töö- ja elukohta ise valida. Siit võeti ta sõjaväkke aega teenima ja siia toodi jälle tagasi, ülendati varsti kolhoosi esimeheks. Siin koges ta pikka aega Versta, Vassa ja rahvakaitse võimutsemist. Õppinud põllumehena oleks ta need käpardid kohe minema pühkinud, kuid ideelise kommunistina mõistis, et ühiskonna põhjakihi hirmuvalitsuseta poleks kuskil kolhoosi loodud. Nüüd tahtis partei musta töö tegijaist vabaneda ja nad jätta kolhoosile ülal pidada või lihtsamale tööle rakendada. Lohutuseks jäeti neile parteipilet tasku.

Kuid esimehena teadis Sari, et temagi vajab partei tuge. Ta ei vaielnud kunagi vastu parteipleenumite direktiividele, aga tegi kolhoosis, mida tahtis. Olude sunnil oli ta leidnud oma tee. Ülematele see silma ei torganud, kuna kolhoosi majandusnäitajad olid head, ja alamad ohkasid kergendatult eelkäijate hirmuvalitsuse järel.

Ilmselt toimus midagi taolist ka mujal Võrumaal. Mõnedki kolhoosid muutusid omamoodi keskaja vürstiriigi sarnaseks – andsid keisrile, mis vaja, ja jumalale, mis vaja. Keiser istus nüüd Kremlis ja surnud jumala pühad säilmed olid Moskva mausoleumis, neid käidi aeg-ajalt kummardamas ja korraldati pühameeste piltidega rongkäike.

Uutes vürstiriikides kehtis kolhoosiesimeeste ainuvalitsus, mis oli seaduseks kogu kolhoosirahvale. Aga kehtis ka täielik usuvabadus: kedagi ei kiusatud taga vaadete, mineviku ega päritolu pärast. Kolhoosnikel polnud kohustust minna rongkäikudel pühameeste piltidega ega ka keeldu käia esiisade kirikus. Sellist vabadust polnud koolidel, keelatud oli vanematelgi lapsi kirikusse kaasa võtta. Esimees oma õukonnaga küll kirikus ei käinud, olid parteis, s.o keisri usku.

Võrumaa kolhoosiesimeeste ususallivuse kirjutas oma elulooraamatusse ka teoloog August Arumäe, kes 15-aastase vangipõlve järel oli Pindis pastor (1958–1964). Selline sallivus ei tulnud kõne allagi Põhja-Eestis, kus elati valitsuse silma all. Arumäe kiidab oma raamatus Daniel Raubat Noodaskülast abi eest kohanemisel tundmatu koha ja oludega.

Selliste kolhooside esimehi võiks võrrelda 18. sajandi valgustatud isevalitsejatega. Meile tähendas see pääsemist näljasurmast, mis laastas enne ja hiljemgi Venemaa kolhoose, ning ka turvatunnet oma toas, kuni su tegu ja mõtted püsivad kolhoosi piirides.

Kuid inimest huvitas ikkagi, kui kaugele ulatus valgustus valitsejas endas. Pandi tähele, et Sari ei laimanud Pätsi ja Eesti aega, mis oli põhiteema partei rändjutlustajatel. Aga kui ta kuulis möödaminnes meeste juttu heast elust Ameerikas, ütles ta: „Hea on seal, kus meid pole.“ Püüti siis mõistatada, kas kivi visati Nõukogude või Ameerika lilleaeda.

Kord olin kontori eestoas, uks tagatuppa lahti nagu alati, ja Sari rääkis naistele: „Kapitalistlik maailma püsib vaid seetõttu, et palju on Nõukogude Liidult üle võetud.“ Poliitilistel teemadel ta meestega ei rääkinud, kuigi oli jutukas ja leidliku sõnaga. Kord seisime trobikonnas Nõnova kaupluse esikus ja jutuhoos Sari astus selja tagant mööduva tüdruku varbale, kelle ema oli kaupluse juhataja. Sari lausus kiiresti „vabandust!“, tüdruk aga ütles nipsakalt: „Vabandus ei vaigista valu!“ Sari lausus: „Targasti öeldud ja kui see laps kord kooli läheb ...“ Tüdruk turtsatas: „Ma olengi juba keskkoolis!“ Sari õhkas: „Kes seda oskas arvata.“ Järgnes mürisev naer.

Ma ei tea senini, kas Võidulipu kolhoosis üldse poliittunde oli, ei mäleta ühtegi. Aga need olid peaaegu iga nädal vangilaagris, koolis, tuletõrjes.

Valgustatud isevalitsejaist on meile tuntuim tsaar Peeter I. Ta oli tark, andekas, töökas, uuendusmeelne, tegi Venemaa suureks. Oli füüsiliselt tugev, silmapaistvalt ilus mees, tema reformidele vaatamata püsis Venemaal pärisorjus. Iseloomult suuremeelne, kuid tujukas, vägivaldne, raiskas riigiasjade kõrval aega pöörastes joomingutes, kaklustes ja liiderdamises, kus alati võitjaks jäi.

Samasugune oli ka Valdur Sari oma väikses vürstiriigis. Mu mälestusse on ta jäänud oma parimate omadustega. Kuid nägin ka neid joominguid, mis Märdi katusekambris algasid enne päikesetõusu. Tulin suuskadel üle järve hommikulüpsiks Sooküla lauta, kui saabus kutse „tootmisnõupidamisele“, mis lõppes alles kontorirahva tööle tulekuga. Olin õhtul Nõnovas peaagronoom Märdi sünnipäevalauas, kui Sari virutas taldriku praega peazootehnik Ülole näkku. Valitsejana oli ta läbipaistev. Kui sõitis oma õukonnaga keskööl Loosi kanti „küla peale“, koputas tüdrukute aknale, kuulutades: „Olen Sari Võidulipust.“ Ta ei varjanud oma toiminguid ega joonud kunagi üksi.

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 10/04/2025 08:26:04