Jaan Tõnissoni kõne karskuspäeval Võrus 1927.

Jaan Tõnisson (22. dets 1868 – 1940?) pühendas oma mitmekülgse tegevuse omakasupüüdmatult Eesti riigi, rahva ja perekonna hüvanguks, majanduse, kultuuri, hariduse, poliitika jm alal.

1900. aastatel sõitis Tõnisson Euroopasse mitmel alal kogemusi saama. Tagasi jõudnud, asutas ta Tartu hoiu-laenupanga, mille eeskujul oli 1914. aastal Eestis juba 84 hoiu-laenupanka ja suurem osa rahast oli eestlaste käes, võrreldes Saksa ja Vene pankadega. Kohe algas talude ost, meiereide, äride, tööstuste rajamine.

Peaministriks olemise ajal devalveeris Tõnisson Eesti raha (Konstantin Päts oli selle kõige suurem vastane), sellest algas kohe majanduslik tõus, mille hüvesid nautis vaikival ajastul ka Päts.

Koos Artur Ekbaumiga (Ekbaum andis ka välja väga hea raamatu „Ühistegevus on päike”, sellest oleks vaja anda välja kordustrükk, muu hulgas lugemiseks kõigile riigikogu liikmetele!) ühistegevust arendades saavutati suur edu, umbes 13 aastat pärast Vabadussõda olid kõigis valdades piimameiereid, uued kooli- ja seltsimajad jne. Ekbaumil õnnestus põgeneda ja Kanadas asutas ta eeskujuliku Eesti ühispanga, tänu millele jõudsid eestlased majanduslikult ja kultuuriliselt edukale järjele.

Möödus 105 aastat sellest, kui Jaan Tõnisson kuulutas peaministrina Tartu ülikooli eestikeelseks.

Tema haare ulatus ka Võrru. Tõnisson esines 1928. aasta kevadel Võrus Kreutzwaldi ausamba juures karskuspäeval ja ka Kandle teatris esines ta kõnega suurele kuulajaskonnale.

Tõnisson oli väga ettenägelik: välisdelegatsiooniga tagasi jõudnud, tahtis ta kõrvaldada Johan Laidoneri kaitseväe juhataja kohalt, sest aimas ette Laidoneri ambitsioonikust. Kahjuks Jaan Poska rahustas teda ja Laidoner jäi edasi ametisse, mis viis selleni, et too tegi koos Pätsiga relvastatud riigipöörde, rahvas kuulutati haigeks, kaotati sõnavabadus, moodustati propagandatalitus, poliitiline politsei jne. Kui keegi kritiseeris toimunut, siis karistati mitmel moel, vangistuseni välja.

Jaan Tõnissoni elutöö, Postimehe kirjastus, riigistati, mis oli suur löök, aga ta ei hakanud kätte tasuma, vaid arendas Tartu ülikoolis professorina suure innuga ühistegevust. Andis ka kirjaliku avalduse siseministeeriumisse, et tal lubataks anda välja ajalehte Vabadus, aga seda muidugi ei lubatud.

30. oktoobril 1936 andis Tõnisson koos endiste riigivanematega Pätsile memorandumi, et tuleb lõpetada diktatuur, mis viib riigi ettearvamatusse olukorda, aga Päts ei teinud väljagi ning jätkas dekreetidega valitsemist kuni 1940. aastani, mis pani aluse Eesti riigi hävingule pooleks sajandiks.

OLEV KASAK

***
Eesti rahvuslik suurmees Jaan Tõnisson
(Avapeatükk raamatust „Jaan Tõnisson 1868–1988”, kirjastaja Jaan Tõnissoni Fondi Valitsus, 1988)

Jaan Tõnissoni teened meie rahvale ja riigile on mitmeti erakordsed ja auväärsed. Tema tegevus ulatub ligi poolesaja aastani ning jaguneb kahte ossa: esimene algas rahvajuhina möödunud sajandi (19. saj – toim) lõpul, teine osa – riigijuhina iseseisvuse algastmes.

Jaan Tõnissoni rahvuslik tegevus algas venestusperioodil, kui tsaaririik püüdis väikerahvaid sulatada vene rahva hulka. Selle vastu asus ta võitlema väga osavalt mitmel rindel. Venemaa võimudele teatas ta, et see on jäme vägivald väikerahvaste vastu, kes pole tekitanud tsaaririigile mingit ohtu, ning nõudis eestlastele keele alal samu õigusi, nagu antud sakslastele.

Baltisaksa aadlile deklareeris ta, et eestlased on sakslastega samaväärsed, et sakslasi ei ole millegi eest tänada, vaid neilt tuleb aru pärida, miks nad maa pärisrahva heaks ei ole rohkem teinud.

Eesti rahvast õhutas ta rahvuslikule iseseisvusele, asudes ühiskonda organiseerima kultuurialadel ning ühistegelikus ettevõtluses maa ja linnade omavalitsuste abil. See rahvuslik võitlus saavutas oma haritipu 1905. a järelsündmustes tsaaririigi reformidega, kus Jaan Tõnisson ise valiti Vene riigiduuma liikmeks.

Jaan Tõnissoni tegevuse teine periood algas puhtriikliku tegevusega enne Eesti Vabariigi iseseisvust. Ta oli juhtivalt tegev, kui eesti omavalitsuste esindajad omandasid järjest rohkem mõju, kõigepealt 1. maailmasõja ajal loodud Põhja-Balti Komitees, seejärel Eesti Maapäeva rahvaesinduses Eesti riigi loomise protsessis ja viimaks välisdelegatsioonis Eesti Vabariigi iseseisvuse tunnustamise nõutamisel välisriikidelt.

Jaan Tõnisson oli peaminister Tartu rahulepingu sõlmimise ajal. Ta on olnud mitmekordne riigivanem, välisminister, Riigikogu esimees, Eesti delegatsiooni juht Rahvasteliidus, erakonnajuht, Asutava Kogu ja kõigi Riigikogude koosseisudes, kaasa arvatud kõige viimane 1938–1940. Ta oli Eesti Vabadusristi kavaler, Tartu Ülikooli audoktor, Tartu linna aukodanik ja paljude organisatsioonide auliige.

Oma määratud suure rahvusliku ja riikliku tegevusega kuulub Jaan Tõnisson Eesti Vabariigi kõige väljapaistvamate riigijuhtide hulka. Rasketes oludes võitles ta rahva vabaduse ja Eesti Vabariigi õiguste eest. Selle võitluse jätkuna pidi ta viimaks ohverdama ka oma elu küüditatuna Nõukogude Venemaale.

Eesti rahvusliku suurmehena väärib Jaan Tõnisson meie kõigi austust ja mälestus temast on kustumatu.

ERNST JAAKSON
Eesti Vabariigi peakonsul saadiku ülesandeis

***
Aleksander Peel: Jaan Tõnissoni seisukoht juunipöörde ajal

22. juunil 1940, päev pärast nn juunipööret, istusin Kultase kohvikus jalgtee osas. Nägin Jaan Tõnissoni mööduvat. Hulgal ajal ei olnud teda näinud ja mingi vägi tõukas, et ma kõnetaksin teda, et kuulata, mida tema meie saatusest arvab. Liikusime jalgteed mööda Kunstihooneni ja jäime peatuma Jaani kiriku põliste puude alla. Minu küsimusele, mis sünnib, vastas Tõnisson:

„Ma ei saa aru, kuidas vahel meeled nii segi aetakse, et isegi otsuseid ei saa teha. Ma maadlesin Pätsiga kogu öö otsa tunde. Ta ei tagane omast seisukohast. Ma küsisin Laidonerilt, kuidas on sõjameeste meeleolud, kas on nad truud? Laidoner vastas, et sõjavägi on truu ja temale võib igas olukorras loota.

Ei olnud tarvis lastagi inimeste peale, vaid õhku oleks pidanud laskma, kuid kõik oleks kuulnud, et võimu ei antud käest ära, vaid see võeti väevõimuga. Pealegi on ju teiste riikide esindajad siin. Need peavad praegu oma silmad ja kõrvad avatuna. Kuid sedagi ei tehtud. Nüüd tuleb eesti rahvale väga ränk aeg. Võetakse kõik, mis meilt võtta on.”

Surusime kätt ja lahkusime. Mul on tunne, et vanal võitlejal oli enam kui õigus. Minu silmad seda suurt eesti rahva juhti enam ei näinud.

Aleksander Peel (1900–1985) oli ajakirjanik ja hiljem Eesti Kultuurifilmi direktor.

***
Postimees 1937. aastal: Tõnissonile öeldi „ei”
Vabariigi valitsuse otsusega ei saa Tõnisson uue ajalehe väljaandmise luba enne, kui uus põhiseadus vastu võetakse.

„Uute ajalehtede ilmumist ei võimaldata”. Hiljuti pöördus prof. Jaan Tõnisson siseministeeriumi poole ja küsis ajalehe väljaandmise luba nimetuse all „Vabadus”. Küsimus oli arutusel vabariigi valitsuses, kes tuli otsusele, et tuleb jääda seniste seisukohtade juurde, mille kohaselt uute ajalehtede loa andmist ei võimaldata enne, kui uus põhiseadus on vastu võetud ja sellekohaselt ka uus trükiseadus maksma pandud.

Enne neid reforme ei või võimalikuks pidada, et meie avalikkuses tekiksid parteilise võitluse teravad vastuolud ja sisemised tülid. Vabariigi valitsuse tähendatud seisukohtadele vastavalt on politseivalitsus, kelle käes nende lubade otsustamine, seni keeldunud uute ajalehtede ilmumise lubade andmisest kõigile, kes selleks on pöördunud siseministeeriumi poole. On arusaadav, et sellest kogu aeg maksvusel olnud korrast ei saadud erandit teha ka Jaan Tõnissonile. 03.02.1937

***
Jaan Tõnissoni lühikronoloogia
* Sündis 22. dets 1868 Tänassilmas Viljandimaal suhteliselt suure ja jõuka Mursi talu omaniku lasterohkes perekonnas.
* Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees 1891–1992.
* Lõpetas 1892 Tartu ülikooli õigusteaduskonna.
* Asus 1896 Postimehe toimetajaks, hiljem ka selle kirjastuse ja trükikoja omanik.
* Asutas 1906 esimese eesti poliitilise erakonna – Eesti Rahvameelse Eduerakonna – ja valiti Tsaari-Venemaa riigiduuma liikmeks.
* Oli 1917 Maanõukogu liige ja esitas seal ettepaneku, millega Maanõukogu kuulutas ennast kõrgemaks võimuks Eestis.
* Oli Asutava Kogu, kõigi viie Riigikogu (1921–1935) ja Riigivolikogu (1938–1940) liige.
* Oli peaminister 1919 nov kuni 1920 okt, riigivanem 1927 dets kuni 1928 nov ja 1933 maist kuni okt.
* Oli Riigikogu esimees 1923–1925 ja välisminister 1930–1932.
* Kõrvaldati valitsuse poolt suvel 1935 Postimehe kohalt ja Postimees võõrandati.
* Arreteeriti 13. dets 1940 nõukogude võimu poolt ja sellest peale puuduvad tema kohta vähimadki teated.

 

Autor: OLEV KASAK / LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 09/01/2025 08:27:47