Dementsus. Foto on illustreeriv.

Mida teha eaka lähedasega, kel argitoimetused üha enam üle mõistuse käivad, kuid kes dementsustõbe ei tunnista, uuringutest keeldub ja hooldekodust samuti midagi kuulda ei taha?

Rahulik õhtupoolik ühes Põlvamaa kodus kümmekond aastat tagasi. Pere on just tõusnud lõunasöögilauast, kui järsku heliseb pereisa telefon (nimetame teda siinkohal Jaaniks, pärisnimi on toimetusele teada). Helistajaks tema eakas Tartus elav ema: „Sa oled jälle siin midagi ära soperdanud! Miks ma enam makse maksta ei saa?” Nimelt oli Jaan juba aastaid tagasi õpetanud ema pangaautomaadis määratud makseid tegema ja too oli niimoodi ka kogu aeg toimetanud, tõrgeteta. Nüüd korraga aga tekkis probleem: „Siin on kõik ära muudetud! Kõik on segamini!”

Poeg haaras sülearvuti kaasa ja põrutas Tartusse. Ja mis selgus? Ema korterinumber on 10, aga määratud makse oli numbri 8 all. Ja vot nüüd ei saavatki maksekorraldust nr 8 vajutada, sest siis minevat kogu summa 8. korteri arve tasumiseks. Ei aidanud selgitused, et nii on ta ju juba aastaid teinud. Proua jäi endale kindlaks kui kalju, Jaan lõi käega ja tegi ema ID-kaarti kasutades vajaliku makse ära. Ja nii hakkas Jaan vähemalt korra kuus, läpakas kaenlas, Tartu vahet sõitma, et makse maksta. See oli tagantjärele vaadates alles algus.

Aastad läksid, ema käitumine muutus üha kummalisemaks. Küll sisestas pangaautomaadis PIN-koodi mitu korda valesti – kolme aasta jooksul viis pangakaarti! Küll pakkus poes maksmiseks erinevaid sooduskaarte − Coop, Partner, Rimi jne. Loomulikult nendega maksta ei saanud ja vanaproua ladus oma piima-leiva ja muud kaubad riiulitesse tagasi, poeg aga pidi pärast kuulma nutulaulu müüjate ebaviisakusest ja lollusest.

Siis hakkasid probleemid telefoniga. Et Mamma (nimetagem teda siinkohal nii) hoidis oma vanakest nuputelefoni pidevalt aknalaua peal, hakkas selle aku paisuma. Lõpuks paisus nii, et telefon muutus kasutuskõlbmatuks. No mis seal siis ikka, Mamma autosse, sõit Lõunakeskusesse uut akut muretsema. Aga telefon, vaeseke, oli nii vana ja põdur, et sellist akut enam ei toodetagi ...

Abivalmis telefonimüüja pakkus uut sama firma telefoni, vanaga väga sarnast, isegi värv samasugune punane. Mõeldud − tehtud. Saigi soetatud uus telefon. Aga nüüd hakkas uus jama pihta: kõik olevat teistmoodi, tema ei saa enam helistada. Tund aega „kuiva trenni” ja siis hakkas ka helistamine vaikselt sujuma. Esialgu sai Mamma sellega kuidagi hakkama, õnneks telefoni vastu võtta veel oskas, kuigi sellega juhtus ka vahel nii, et telefoni punane ja roheline nupp läksid segamini. Aga hiljemalt kolmandal katsel tavaliselt õnnestus.

Valge laadija ei sobi
Ahjaa, veel üks mure – laadija! Kui vana telefoni laadija oli musta värvi, siis uus oli valget värvi, ilusasti karbi sees ja puha. Selle pakkis Mamma elutoa kappi imetlemiseks ja üritas vana laadijaga toime tulla. Loomulikult see ei õnnestunud ja telefon sai tühjaks. Jälle häda. Poeg, kes oli mitu päeva järjest proovinud emaga ühendust saada, sõitis lõpuks Tartusse asja uurima, ühendas õige laadija telefoniga, konfiskeeris vana ja lootis, et sellega on probleem lõppenud. Aga ei! Mamma ei tunnistanud uut laadijat omaks ja otsis vana taga, nii et neid Tartus käike tuli ette võtta mitu korda.

Viimaks tuli Jaan päästvale mõttele: tuleb astuda samm tagasi ja muretseda korterisse lauatelefon! Neid vanu veneaegseid kettaga telefone enam pole, aga nuppudega mudel peaks ka ju asja ära ajama. Tehnik tuli kohale, paigaldas juhtmed ja ühendas telefoni võrku. Mammale said välja kirjutatud kõik olulisemad numbrid, hädaabist kuni sugulaste ja perearstini. Nüüd ilmnes uus häda: lauatelefonilt helistades tuleb numbrid valida kiiresti, sest juba mõne sekundi pärast hakkab telefon väljastama kinnist tooni. Proual aga võttis numbrite toksimine kauem aega. Nii et ka sellest polnud piisavalt abi. Aga poeg ohkas sellevõrra rahulikumalt, et vähemalt vastu võtta saab ema telefoni igal ajal, pole ohtu, et see tühjaks saab – ikkagi juhetpidi seinas.

Naabrimees rikkus elektri!
Seda, et oma kirge juhtmete vastu hakkab ema üles näitama ka telefoni puhul, poeg ette näha ei osanud. Nimelt harrastas Mamma nii elektri- kui muude juhtmete seinast välja kiskumist, just juhtmest, mitte pistikust, ja rikkus niimoodi ära enamiku korteri pistikupesadest. Sama juhtus ka telefoni sidekaabliga. Järjest ütlesid üles nii köögi, elutoa kui magamistoa vooluallikad. Parandada Mamma neid ei lubanud, öeldes, et seda ei tohi teha, sest küll korteriühistu tuleb ja teeb kõik korda.

Loomulikult ei hakanud poeg kruvikeerajaga oma ema vastu võitlema ja lõi käega. Seejärel aga tulid ärevad telefonikõned selle kohta, et teler ei tööta. Naabrimees olevat teinud remonti ja paigaldanud uued elektrikaablid, rikkunud ära tema elektrisüsteemid ja nüüd tema ei saa enam ETVd vaadata. Sõitnudki poeg jälle Tartusse olukorda kontrollima. Selgus, et Mamma oli lahti võtnud nii antennikaabli (sest see tulevat naabrimehe juurest) kui ka elektrikaablid, need olla samuti naabrimehe omad. Küsimusele, kuidas sai naabrimees oma kaablid tema korterisse, tuli vastus: „No ta käis oma võtmega siin sees!” Olgu siinkohal öeldud, et viimase kahe aasta jooksul on Mammal võtmete kaotamise tõttu kolm korda lukusüdamikku vahetatud. Kui poeg tahtis magamistuppa telefoni laadima panna, siis käratas Mamma: „Ära sinna pane, see on naabrimehe pistik!” Võtab ohkama, eks ole.

Jaani tütar elab Annelinnas. See on omamoodi päästerõngas, sest mehel pole paraku võimalik keset töönädalat iga kord Tartusse kihutada. Nii käibki noor neiu vahel, kui olukord tundub kriitiline, vanaema juures uurimas, kas kõik on korras. Aasta tagasi tähistati tütarlapse sünnipäeva tema Annelinna kodus, loomulikult oli kohal ka vanaema. Mamma jõudis meenutada, kuidas temagi omal ajal mõtles Annelinna elama asumise peale, aga siis tuli võimalus soetada korter Ropkasse; kui palju töökaaslasi tal Annelinnas elas jne. Kõik oli justkui hästi, kuni koduteel keset Ihaste silda teatas Mamma: „Pange mind bussijaamas maha, mõni buss siit ikka Tartusse läheb, siis te ei pea niipalju sõitma!” Jaan pööritas silmi ja küsis, et mis bussijaama, kus me sinu arvates siis oleme? „Põlvas!”

Need on tavalised segadushetked, millele võib ka muiates vaadata. Kuid muiates ei vaata enam sellele, kui inimene asetab plastist termoskannu põlevale gaasipliidile, kann loomulikult sulab ära, siis võtab proua selle, pakib kahekordsesse kilekotti ja ladustab külmkappi. Või siis ühendab säriseva pikendusjuhtme vooluvõrku. Või kuhjab keldrisse pakendijäätmed, sest prügimaja kood on meelest läinud.

„See lollakas perearst ei tea midagi!”
Jaan on rääkinud ema perearstiga, koos on jõutud järeldusele, et tegemist on järjest süveneva dementsusega. Perearst on teinud ka vastavad esmased testid, mis ei näidanud aga dementsust. Nimelt teadis eakas naine täpselt, mis kuupäev on, kes on president, kes peaminister jne. Ju siis oli tegemist hea päevaga. Kui aga perearst tahtis ta saata kompuutertomograafiasse uuringule, siis sellest vanaproua keeldus: „Tahate mind siin hulluks ja lolliks tembeldada, et siis minu korter endale saada!” Ja pärast seda on ta keeldunud ka perearsti juurde minemast, sest „see lollakas ei tea seal midagi”.

Ja nii see elu käib. Pidevas valmisolekus, et sõita 50 kilomeetri kaugusele Tartusse eaka ema olukorda kontrollima, alalises närvipinges, võpatades iga telefonikõne peale.

Kaalumisel on olnud ka hooldekodu või hooldushaigla, kuid sellest ei taha eakas proua kuuldagi. Lisaks oleks hooldekodu variant perele liiga kulukas, hooldushaigla jaoks oleks vaja aga diagnoosi, mida paraku pole.

Ainuke lohutus on spetsialistide soovitus, et kui tekib vahetu oht elule või tervisele, saab helistada hädaabinumbrile 112. Aga vanadaam ei saa ise oma telefoniga hakkama ja lauatelefoni pistik on katki. Jääb loota vaid naabritele ...

 

Autor: PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 16/12/2024 16:17:33