Rõivajäätmetest vabanemine muutub kõigile keerukamaks: kas omavalitsused on sunnitud kaltsuralliks valmis?

Tekstiilikonteiner jäätmejaamas. Foto: erakogu

Paljud endale maakodu soetanud või esivanemate majapidamise pärinud inimesed seisavad silmitsi probleemiga – mida teha eelmise elaniku poolt kõrvalhoonetesse või pööningule jäetud kasutuskõlbmatute tekstiilijäätmete ehk sõna otseses mõttes kaltsudega?

No mida hakata pihta 1970ndate superhittide, erkrohelise krimpleenkleidi või oranži meesteülikonnaga? Omal ajal nii populaarne materjal on tänapäeval täiesti ebapraktiline ja ka ebahügieeniline. Selge see, et selliseid asju kusagile taaskasutusse ei paku. Teeks äkki poekoti? No palju neid poekotte ikka teha, pealegi ei näe nad kuigi head välja.

Pajalappe ja -kindaid ka sellest sulavast materjalist ei saa teha ...

Või mida hakata pihta kuuri alt leitud ning koide poolt auklikuks näritud ja hallitanud villase mantliga? Seda ei peida ka kaltsuvaiba sisse. Sibulakoored vana kapronsuka (kes veel mäletab neid?) sees reedavad, et nutikas nõukaaegne perenaine on juba tollal omamoodi taaskasutust rakendanud: suka sees kuldsed mugulad seinale riputanud. Nüüdsel ajal keegi aga sellist meetodit ilmselt ei kasuta. Kuuris vedelevad kunagisest remondist pajatavad värvised riided, autoremondist jäänud õlised nartsud, auklikuks kulunud sokid, vanad töökindad jms. Lisaks veel vanad jalanõud.

Mis siis neist ikkagi saab?

Tõsi küll, praegu saab need veel segaolmeprügi hulka sokutada, seda aga vaid kuni selle aasta lõpuni.

Kliimaministeerium soovitab vähemalt korra aastas garderoobi või kapi üle vaadata ning sealt sortida välja kasutuskõlblikud ja puhtad riided, mis võiksid minna taaskasutuskeskustesse ja uuesti ringlusesse. Selliste riiete kogumiskonteinereid on kõikjal Eestis. Ka taaskasutusorganisatsioonid nagu Humana, Uuskasutuskeskus, Sõbralt Sõbrale jt jätkavad kandmiseks sobilike rõivaste kogumist ja müümist.

Nende riiete ja tekstiilide käitlemise, mis taaskasutusse otse ei sobi – näiteks kemikaalidega määrdunud, rebitud või katkiste tekstiilid –, peab tagama omavalitsus. Enamasti võtavad selliseid jäätmeid vastu jäätmejaamad, kuid osas omavalitsustes on olemas ka vastavad konteinerid või kogutakse tekstiile mõned korrad aastas koos olmeprügiringiga. Kliimaministeerium aga manitseb, et kindlasti peaks vältima tekstiilijäätmete viskamist segaolmeprügisse. Samuti ei tohi tekstiilijäätmeid lõkkes põletada.

Lisaks pole ka riigi tasandil praeguseks teada, mis neist jäätmeist edasi saab. Ekspertide hinnangul ei ole Eesti selliste jäätmete kogumiseks veel valmis, kuna suurtes kogustes tekstiiliprügi pole kuhugi panna. Mingid ümbertöötamisvõimalused on praegu Itaalias ja Hispaanias. Aga selleks, et tekstiiliprügi sinna saata, tuleks need kaltsud enne siin liigiti sorteerida. Nähtavasti lähevad vähemalt esialgu need siin koos segaolmeprügiga põletusse. Segane lugu igatahes.

Probleem riidejäätmetega on muutunud niivõrd suureks, et sellega on asunud võitlema ka Euroopa Liit. Nii hakkab järgmisest aastast kehtima direktiiv, mis nõuab, et iga inimene oma riideid ja kodutekstiili liigiti koguks.

Tuleva aasta algusest peavad kõik Eesti omavalitsused korraldama muude jäätmete kõrval ka tekstiilijäätmete liigiti kogumist.

Kui vaadata Kagu-Eesti valdade praegust võimekust tekstiilijäätmete kogumisel, siis on pilt üsna kirju. Mõnel pool, näiteks Kanepi valla jäätmejaamades, saab valla elanik kolme kuu jooksul tasuta ära anda kuupmeetri tekstiilijäätmeid. Setomaal maksab aga tekstiilijäätmete äraandmine 85 eurot tonn.

Võru valla keskkonnaspetsialist Lembit Karolin, kuidas kavatseb Võru vallavalitsus taaskasutuseks sobimatuid tekstiilijäätmeid koguma hakata?
Rõiva- ja tekstiilijäätmeid saab jäätmevedajale hakata üle andma otse kodumajapidamisest kogumisringide raames nii, nagu näiteks biolagunevaid jäätmeid. Tekstiili- ja rõivajäätmete üleandmine kogumisringidel toimub 1. jaanuarist 2025. Tekstiilijäätmete kogumisringi kohta saab täpsemat infot Eesti Keskkonnateenuste klienditoelt.

Samuti jääb võimalus ise tekstiilijäätmeid jäätmejaama tuua. MTÜ Võru Jäätmekeskusel on tekstiilijäätmete vastuvõtu hind Võru ja Vastseliina keskkonnajaamas 0,24 eurot kg (sisaldab 22% käibemaksu).

Mis neist jäätmeist edasi saab? Saan aru, et Eestis puudub praegu võimalus neid ümber töötada.
Eestis tekkivate tekstiilijäätmete ringlussevõtu ja tootearenduste lahendused on alles väljatöötamisel. Ka jäätmereformi väljatöötamise kavatsuses (VTK) nenditakse, et tekstiilijäätmete osas on ringlussevõtu võimalused hetkel küll piiratud (otsitakse lahendusi) ning eesmärgiks on seatud, et Eestis oleks olemas piisav kokku kogutud tekstiilijäätmete esmatöötlemise võimekus.

Hetkel on kohustus korraldada tekstiilijäätmete kogumine 1. jaanuarist 2025, kuid häid lahendusi nende edasiseks käitluseks ei ole. Ühe olukorda leevendava meetmena on ELis kavas rakendada tekstiilijäätmete tootjavastutus, see tähendab, et tarbijal oleks õigus tekkinud tekstiilijäätmed tootjale tagastada, nagu näiteks elektroonikajäätmedki, ning tootjad kannavad tekstiili kogumise ja käitlemise kulud. Selle rakendumise aeg on lahtine ning samas vajab ka see lahendus siiski efektiivset ringlussevõtu süsteemi.

Tekstiilijäätmete eraldi liigina kogumine eeldab ka lisaraha. Kas siinkohal paneb riik lihtsalt kohustuse või annab ka vahendeid?
Riik kohalikule omavalitsusele tekstiilijäätmete eraldi kogumiseks raha eraldanud pole.

Põlva valla keskkonnaspetsialist Birgit Purga, mis saab tekstiilijäätmetest Põlva vallas?
Põlva vallavalitsus liidab suure tõenäosusega taaskasutuseks sobimatute tekstiilijäätmete kogumise korraldatud jäätmeveo hulka ning mõned korrad aastas hakkavad toimuma tekstiilijäätmete kogumisringid.

Tasub aga meelde tuletada, et kemikaalidega määrdunud tekstiil on ohtlik jääde, kui kasutusel olnud kemikaal on ohtlik jääde. Seega ei sobi see segaolmeprügi sekka.

 

Autor: PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 10/10/2024 09:05:12