Põlva kaubamaja hoone põhikorpus eest septembris 2024. Tühi ja lammutamisele määratud. Foto: Vidrik Võsoberg

Mõni aasta tagasi hakkas Põlva tarbijate ühistu kesklinnas aastakümneid tegutsenud kaubamaja hoonet tühjaks kolima. Nüüdseks on paigas, et tuleva aasta aprillis seda hoonet enam ei ole ja kuigi praegu kindlad huvilised puuduvad, võib tulevikus kaubamaja asemel olla näiteks kortermaja.

45 aastat on pikk aeg. Just niipalju täitus sel aastal Põlva kaubamaja avamisest. On mitmeid linnalegende, üks neist pajatab sellest, et maja vundamenti rajanud EÜE rühm olevat juhuslikult „komistanud” Põlva vana apteegi keldrist leitud piiritusevaadile – ja olevat siis alles pidu olnud ... Kas see tõele vastab, ei oska keegi praegu enam kinnitada.

Küll on aga selle majaga seotud paljude põlvalaste mälestused. Kes mäletab, kuidas sai mõnekuusele lapsele tutvuste kaudu soetatud neli numbrit suuremad Tšehhoslovakkia päritolu talvesaapad, mis koide tõrjeks naftaliinitablette täistopituna said pandud kaheks aastaks kappi oma aega ootama. Kes aga meenutab, mismoodi venelaste „dezodorandi” asemel sai ometi ükskord lääne deodorant endale koju toodud. Ja Nataša või Saša asemel ka mingi normaalne parfüüm hangitud. Maja on väärikas ja üks Põlva maamärke. Võrukesed on meenutanud, et neid ajas kadedaks see, et Põlvas oli kaubamaja, aga Võrus mitte.

Keskealised ja vanemad inimesed aga mäletavad Põlva restorani ukse taga toimunud rahvakogunemisi, kui kange šveitser Vello lõi rahva kahte lehte: kes pääsevad sisse, kes mitte. Saba ei olnud seal mitte ainult nädalavahetustel, bändiõhtud toimusid ka nädala sees. Ja huvilisi jagus. Kehtis reegel: spordijalatsites sisse ei saanud! Ja siis kunagi 1980ndate lõpul tulid prouad „pidulikes” Adidase dressides, komplekteerides usinate moeloojatena sinna juurde lisaks stiletod.

Lihtinimesed said toeka ja maitsva kõhutäie samas majas asuvas sööklas, kus toitlustati spordikooli talongide alusel ka noorsportlasi. Toidukaupa kaubamaja siis ei pakkunud, selleks olid Põlva kesklinnas kauplused Kajakas ja Tervis. Siiski, kulinaariapoe maitsvad saiakesed ja tordid viisid keele alla.

Kaubamaja kompleksis asusid ka Põlva tarbijate ühistu kontor, lihatsehh, kondiiter ning veel suur saal, kus sai korraldada mitmesuguseid üritusi. Toona võis öelda, et see oli maja, mis kunagi ei maganud – kui restoranis lõid kelnerid veel kassat kokku ja muusikud pakkisid pille kotti, alustasid kompleksi teises otsas juba tööd pagarid-kondiitrid.

Kaubamaja tähtsust toonases linnapildis rõhutab ka see, et linna jõulukuusk asus just nimelt selle maja ees.

Ajad ja olud aga muutusid. Restoran muutus meelelahutusasutusest üha rohkem toitlustuskohaks, Hämariku baar vajus unustustehõlma, ka Küünla baar tegi ruumi kaubandusele. Kaubamaja esimesel korrusel hakkas tööle üks Põlva toonaseid parimaid toidupoode Toiduait. Nüüd on see etapp aga läbi saamas. Kaubamaja on kolinud Edu keskusesse, Põlva Coopi kontor samamoodi. Maja on tühi.

Coop Põlva tarbijate ühistu juhatuse esimees Kristo Anderson, kui kauaks seda Põlva üht maamärki linnapildis veel näeb ja millal läheb lammutamiseks?
Lammutuseks on leping sõlmitud tähtajaga 31.03.2025.

Ehitis asub Põlva peatänava kui tähtsaima tuiksoone juures. Kas lammutustööd toovad kaasa ka liikluspiiranguid?
Olulisi liikluspiiranguid see kaasa ei too.

Kas lammutatakse kogu kompleks või jääb mingi osa ka alles?
Alles jääb Elektrilevi alajaam järvepoolses otsas.

Tegemist on kesklinna ühe magusaima järveäärse krundiga. Kui suur on arendajate huvi selle vastu?
Täna pole keegi huvi tundnud.

Kui suur see ala koos parklatega kokku on, mis nüüd kosilast ootab?
Ala suurus on peaaegu 1,5 hektarit. Kosilasi see ala hetkel ei oota.

Riigi tasandil on palju räägitud avalike varjumiskohtade vajalikkusest, kaubamaja keldriruumides on kõik kommunikatsioonid selliste ruumide jaoks. Kas on riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil olnud ka mingit huvi, sest kui on sobivad ruumid olemas, siis poleks neid ju vaja juurde rajada?
Nii riik kui kohalik omavalitsus ei ole selles osas huvi tundnud.

Mis on sinna tulevikus plaanis rajada? Kas näiteks elu- või ärihooned või hoopis miskit muud?
Näeme, et ärikinnisvarale Põlvas kohta ei ole, kui, siis elukondlik kinnisvara.

***

Meenutab poliitik, endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo:
Selles majas oli tõepoolest mu esimene töökoht, töötasin müüjana kaubamaja meestekaupade osakonnas, esialgu suviti koolivaheaegadel ja hiljem ka alalise töötajana. Peale ülikooli lõpetamist tulin tagasi Põlvasse tarbijate ühistusse ja kaubamaja osakonnajuhataja kohalt edasi tarbijate ühistu toitlustusdirektoriks.

See kaubamaja ja restoranimaja on tõesti olnud omal ajal Põlva maamärk ja kindlasti polüfunktsionaalne, sest sobis nii tööstuskaupadele, toitlustusele, ladudeks, kondiitritsehhile ja mine tea milleks veel. Meenub küll keldrikorrusel pikkadesse koridoridesse tulev vesi. Kui veidigi vihmasem ilm oli, need koridorid ujusid. Müüjate garderoob oli keldrikorruse kõige viimases osas, liikusime seal lauajuppide või kivide abil, et kingad märjaks ei saaks. Soopealne maja ja ehituskvaliteet oli nagu oli, meenuvad ka niiskusest tulenevad aroomid ...

Kuid selles majas olid valdavalt toredad kolleegid, sotsiaalne suhtlemine oli aktiivne ja omavaheline sõprus kestab tänini. Mälestused on igati positiivsed. Mul oli ametikohast tulenevalt võimalus juhtida Põlva restorani ja Küünla baari osa ümberehitust, koos tolleaegsete kolleegidega andsime endast parima, peale seda oli ka külastatavus suurem. Nii et olen kaasa aidanud selle maja muutumisele.

Toitlustuse valdkonnas olles oli kindlasti humoorikaid mälestusi nii kolleegidega, kes vahel ka tööajal nendesse keldrikorruse soppidesse puhkama kadusid, ja siis kõik neid otsisid. Sellest majast on käinud läbi palju värvikaid inimesi, igasuguseid spetsialiste, näiteks naljaga meenutades pinnupeenendusinsener.

Kõigel on siin elus oma aeg, ka ehitistel. Uuendusi ei tasu karta, tänane kompetents, ehituskvaliteet ja materjalid annavad kindlasti võimaluse Põlva kesklinn uute hoonetega särama panna. Väga meeldiv, kui omanik on otsustanud muutuste kasuks, ja seda uuendust on Põlvale väga vaja.

Meenutab muusik ja literaat Aapo Ilves, restorani muusik 1990ndate alguses:
Sinna Põlva kõrtsi astusin mina otse koolipingist ja punkbändist, ja see oli suur samm. Minu tööraamatu märge oli orkestrant ja Põlva restorani lava oli minu ainuke muusikakool. Mul ei oleks asja laulupidudele kümnete tuhandete ette ja taha, kui ma poleks Põlva kõrtsis üheksast neljani nühkinud kogu maailma muusikat vastavalt tellija soovile, aga nii, nagu mina tahan. Aitäh, Põlva kõrts!

 

Autor: PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 30/09/2024 08:21:12