17. aug. 2024. Vilistlased ja külalised Aavo Linnu mälestuspinki avamas. Istuvad vasakult Kalvi Kõva, Anti Haugas, Aavo lapselaps Kerstin Lind ja tema sõber Indrek. Foto: Aivar Kroonmäe

Võru linna tekkis tänavu 17. augustil teistele nimelistele pinkidele lisaks veel üks, tagasihoidlikul tahvlil kiri: Aavo Lind, 1933–2019. Legendaarne matemaatikaõpetaja. Tahvli servades matemaatikavalemid, teadmiseks praegustele Kesklinna kooli õpilastele, et sealt saab neid vajadusel kasutada.

Just selle kooli ees pink seisab. Siit siirdus Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Võru I keskkool 1974. aasta septembrikuus pidulikult uude majja Kooli teel. Mitte vähem pidulikult lõpetas sama aasta kevadel kooli 54. lend, mille 11. b klass oli matemaatika-füüsikaklass, klassijuhatajaks ja matemaatikaõpetajaks Aavo Lind.

Sellest ajast on nüüd möödas uskumatud 50 aastat. Oli aeg Õpetajale pink panna. Ära tegime! Tubli, 11. b, viis! Kiitust väärt on ka Võru linn, kes meid igati toetas Pille Libliku, Kalvi Kõva ja Anti Haugase isikus, aitäh Kesklinna koolile, et lubas pingi oma hoovile. Oli ju Aavo Lind aastast 2008 linna teenetemärgi kavaler. 1978. aastal anti talle teenelise õpetaja nimetus ja iseseisev Eesti pidas teda 2001. aastal meeles Valgetähe medaliklassi teenetemärgiga.

Kooliaeg on ikka jube pikk aeg meie elus, oluline aeg, iseäranis, kui sellele tagasi mõeldes meenub midagi head (kuigi oli ka halba ja kurba), kui tagasi vaadates meenuvad säravad ja olulised inimesed (on ka neid, kes ei meenugi). Tähtis on ka seltskond, kellega koos koolipinki nühid, meie klass oli tore: arukas, aktiivne, vaimukas, sõbralik, õppiv. Oli neid, kes teadlikult selle klassi valisid, et targaks saada, aga oli ka neid, keda keelitati mateklassi astuma, et klass ikka komplekteeritud saaks, ja kes olid hirmul eesootava ees.

Õnneks oli reaalia kõrval ka piisavalt humanitaariat, klassijuhataja Aavo ise ju ka pilli mängiv ja luuletav matemaatik. Muutsime oma tegevusega mate-füssaklassi maine niisuguseks, et hiljem oli vaat et konkurss sellesse klassi, ehkki reaalained ei olnud kaugeltki nii armastatud.

Meil oli palju meesõpetajaid: Aarne Lillemaa, Elmar Susi, Aare-Vello Mikkelsaar, Feliks Toode, Denissov (kelle eesnimi ei meenugi), Arvo Sikk, Siim Markus, Kaarel Miljaste, Viktor Puolakainen, klassi ette sattus mõnikord ka direktor Ilmar Reiman isiklikult. Mitmed neist veel vana kooli pedagoogid, suhtusime neisse lugupidamisega. Koolikeskkond oli sooliselt täielikus tasakaalus, ja see oli oluline maailmast õiglasema pildi saamiseks.

Aavo on meeles, igavesti. Oli ikka vedamine, et just tema meie klassijuhatajaks sattus. Igaühel meist on mälestused temast erinevad – mingi meelolu, mingi tunne, mõni sõna, mõni lugu, olukord, kohtumine. Lind oli üsna ebatraditsiooniline õpetaja, ei lugenud moraali, isegi kui eeldasime, et nüüd küll kuuleme uut ja vana. Tema ütlemine mõjus, ta ei semutsenud. Ta selgitas ja seletas, vahel küll ohates, et no kuidas sa ometi veel aru ei saa. Teadsime, et ta aitab ja toetab, ei halvusta. Me tundsime, et ta hoolis. See ei olnud pelgalt arvude maailmas toimetamine, temaga koos ammutasime elutarkusi, kujunes meie ellusuhtumine ja maailmavaade. Ei mäleta punase ideoloogia juttu tema suust. Aavo ei pakkunud valmis tõdesid, välja arvatud matemaatikas muidugi, nendegi puhul tahtis, et me ise need tõed avastaksime.

Aavo abikaasa Urve oli ju ka väga armastatud õpetaja. Ta pani meid peotantsu tantsima, sundis sirgelt seisma ja muusikas liikuma, oskused, mis teevad inimese paremaks ja ilusamaks. Peres oli kaks last, hiljem lapselapsed. Austus õpetajatele, kes lisaks oma lastele tegelesid nii paljude teistega, olles neilegi alati natukene nii ema kui ka isa. Aavo oli ka suurepärane, abivalmis kolleeg.

Kool väsitab, neelab energia eriti neilt, kes seda tööd südame ja hingega teevad. Kust võttis Aavo veel jõu ja aja kirjutada õpikuid, ta on autori või kaasautorina loonud enam kui 30 matemaatikaõpikut, käsiraamatut, ülesannete kogumikku!

Aavol oli palju hobisid: liikumine ja tervisesport, matkamine, reisimine, reisikirjade kirjutamine, pillimäng, luuletamine ja laulusõnade loomine, fotograafia, aiandus. Eraldi mälestuste kogumiku võiks vist koostada pealkirja all „Aavo, matkad, ja mis seal kõik juhtus!”. Treenerinagi olevat toimetanud! Ta oli särava, ladusa väljendusoskusega hea kirjutaja ja kõneleja, hea huumorisoonega tore kaaslane kõikidele, kellega kokku puutus.

Kuivas kantseliidis oli tema elu lühidalt järgmine. Aavo Lind sündis 28. aprillil 1933 Võrumaal Mõnistes. Õppis Tartu Õpetajate Instituudis eesti keelt ja kirjandust, seejärel vahetas eriala ja lõpetas 1956 Tallinna Pedagoogilise Instituudi (tänane Tallinna ülikool) matemaatika-füüsika õpetaja kutsega. Õpetajana töötas Aavo Kärdla keskkoolis, Võru I keskkoolis, Tabivere keskkoolis, Parksepa keskkoolis ja Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis. Õpilaste ees seisis 2010. aastani. Aavo Lind suri 2. detsembril 2019. aastal. Urn tema tuhaga on Tartu Pauluse kiriku kolumbaariumis.

Veidi ka meist, 1974. aasta 54. lennu 11. b klassist. Ja seegi jutt on ikka Aavost, sest võis ju olla ka tema mõju, et me Võrru nii umbes 45 aastat tagasi rohkearvuliselt haritute ja energilistena tagasi tulime. Mingit kodukohapatriotismi oli meis, ja viimaste aegade uurimused näitavad, et noored tulevad meelsamini oma kodukanti tagasi, kui neil on siin lapsepõlves hea ja huvitav olnud. Ju meil siis oli. Tööturu olukord oli ka teine, kõikidel oli töö olemas ka väikeses Võrus, mis siis oli nüüdsega võrreldes ikka palju suurem linn. Kõrgharidusega spetsialiste oli toona vähe, kõik olid hinnatud.

Aga see, et meie seast nii paljudest said hiljem ettevõtjad, omanikud ja juhid, arvamusliidrid ja moodsamalt öeldes suunamudijad, on ilmselgelt Aavo ja matemaatika süü. Mingi pragmaatiline, majanduslik mõtlemine siit sündis ja muidugi oli ja on abi oskusest ristkorrutada. Keegi oli kujundanud meid elujulgeteks ja vastutust võtvateks täiskasvanuteks.

Perekond, koolikeskkond, haridus, õpetajad? Toonane Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Võru I keskkool täitis oma osa selles protsessis küll täitsa hästi. Meid oli hingekirjas kokku 39, alles on 33, sest kuus on juba teispoolsuse mate-füssaklassis. Kõike on meiega juhtunud, oleme läbilõige Eesti ühiskonnast. Murrangulistel 1990. aastatel olime nii umbes neljakümnesed, oma parimas eas, nõukaajast tulnutena pidime hakkama saama ka uutes, täiesti muutunud oludes, ja saimegi, kes paremini, kes mitte ehk nii hästi. Ja lõpuks on igaühel meist, nüüd juba nibin-nabin seitsmekümnestel, oma koht siin päikese all.

Meil on alati tore kokku saada, meenutada olnut, rääkida, mida oleme teinud vahepealsed viis aastat. Kunagi rääkisime poliitikast, tööst, abieludest ja lastest, nüüd lapselastest ja auga välja teenitud pensionipõlvest. Viimasel, sel pingipaneku klassikokkutulekul, raporteeris enamik 22st kohalolnust, et nad ongi juba pensionil ja kodused elunautijad. Jututeemadest keelasime ära raha ja tervise, rääkisime hoopis reisidest.

Aavo oli viimati meie kokkusaamisel 2009. aastal. 2014. aastal olime kokku leppinud, et ta võetakse kodu juurest peale ja tuuakse meie juurde, aga kui kohale mindi, ütles abikaasa, et Aavo just istus ühte autosse ja sõitis endiste õpilastega kohtuma! Me ei teagi, mis lend Aavole enne meid järele jõudis? Aga küllap oli tal ka seal tore kokkusaamine temast hoolivate inimestega, me ei ole kadedad.

 

Autor: SIIRI TOOMIK-KASAK (1974. aasta 11. b)
Viimati muudetud: 19/09/2024 09:15:21