Käimasolev Eesti toidu kuu on järjekorras juba kümnes. Küsitletud kagunurga elanike sõnul on toidukuu vajalik arendamaks noorte teadlikkust kodumaisest toidust. Toidu raiskamise taga nähakse nii kiirustamist selle ostmisel kui ka osa ostjate paksu rahakotti.

Üksi elav pensionär Talvi Võrumaalt peab Eesti toidu kuud oluliseks, sest see aitab meie traditsioonilistel toitudel nagu mulgipuder jt püsima jääda. „Toidukuul toimuvatel üritustel õpivad noored neid valmistama ja lugu pidama,” usub ta.

„Eesti toidu kuud on juba laste pärast vaja, sest nad saavad sel kuul rohkem teada kodumaisest toidust. Eriti kasulik on see neile, kes soovivad oskuste õppimise järel kokaks saada,” rääkis Rita Käär, Orukalda talu perenaine ja kolme lapse ema Võrumaalt. Ta tõdes, et pere toidulauast on 75% eestimaine, sellest kartul, köögiviljad, sibul-küüslauk ning moosid ja siirupid on oma aiast.

Väiketootja Sirje (nimi muudetud – toim) Põlvamaalt lisas, et september on toidukuu ka looduse andide poolest, sest kõik aia- ja põllusaadused on purki panekuks valmis.

Põlvas juba 14 aastat tegutsenud Tillu kohviku perenaine Eve Veski tunnistas, et neile see kuu midagi erilist ei ole, kuna kohvik on algusest peale eelistanud kodumaist toorainet. „Meie kohviku kaisus olev talupood müüb Eesti väiketootjate toodangut, nagu Mooste kalaköögi kalatooteid, Metsavenna talu sõira ja teistegi lähiümbruse väiketootjate tooteid,” kirjeldas ta.

Toidukuul on Tillus neli teemanädalat, igal nädalal on tähelepanu ühel toorainel: seentel, sibulatel, kõrvitsatel ja õuntel.

Võru toidupanga koordinaatori Helle Lauritsa sõnul parandab Eesti toidu kuu natukegi inimeste teadlikkust kodumaistest toiduainetest.

Me raiskame palju toitu
Talvit, kes on oma silmaga näinud nõukogudeaegseid tagasihoidlikke toiduriiuleid ja mäletab, kui palju tuli ise juurikaid kasvatada, moose keeta ning mahla pressida, et söögilauda mitmekesistada, kurvastab väga tänapäevane toidu raiskamine. Teda teevad nukraks nii prügikastidesse visatud toidujäätmed kui ka puude alla mädanema jäetud õunad-pirnid.

Talvi silmadega toidupoes süüa ei osta. Ta ostab just nii palju kui vaja ja mida vaja ning loomulikult jälgib sooduspakkumisi. „Ma ei viska söödavast midagi prügikasti ja kui midagi jääbki järele, annan selle naabri kanadele. Neile viskan ka munakoored,” kõneles Talvi. Ta loodab, et ehk hakkab osagi raiskajatest peale hinnatõusu uuel aastal toidukraami läbimõeldult ostma.

Rita Käär märkis, et nende peres läheb väga vähe toitu raisku. „Kui varem ostsin poest mõnikord kooki, siis seda lapsed ei söönudki, sest eelistasid koduseid küpsetatud kooke. Meie lastel külas käivad lapsed on jätnud mitmesugused rohelised salatid söömata,” märkis ta.

Kääri sõnul saab laste suhtumine toidu valikusse alguse kodust. „Oletan, et need linnalapsed, kes on aga harjunud hot dog’e sööma, on kodusest toidust jäänud kaugele,” sõnas ta.

Käär teab, et näiteks boršisupp on teisel päeval veelgi maitsvam ning kartulipudrust saab järgmiseks päevaks teha erinevaid toite, näiteks hakklihavormi kartulipudruga.

Hinnatõus Kääri sõnul kõiki veel arukalt toiduaineid ostma ei pane. Kes ikka peab kokku hoidma, need hakkavad enne ostmist rohkem mõtlema, mida on vaja, mida mitte.

Sirjegi loodab, et ehk järjest enam inimesi hakkab hinnatõusu järel enne toiduainete ostu läbi mõtlema, kui palju ja mida teatud ajaks vaja on, sest kaalutletud ostmisega säästab raha.

Ta näeb toiduainete äraviskamise taga nii emotsioonide mõjul kui ka kiirustamisest tingitud oste. Inimesed tulevad töölt, ostavad kiiresti midagi, millest saab õhtusöögi teha, ja neile ei meenugi, et samad toiduaineid juba on külmikus.

Sirje soovitab tihedamini külmkappi vaadata ka sellepärast, et oleks teada, milliste toiduainete aegumistähtaeg hakkab lähenema, ja need kohe ära kasutada.

Tillu kohviku perenaine on seda meelt, et toidu raiskamine algab inimeste oskamatusest planeerida, mida ja kui palju on vaja osta. Vahel on põhjuseks ka liige ajanappus.

Veski tõi oma pere laste näitel välja sellegi, et mitte kõik lapsed ei taha järgmisel päeval süüa eelmisel õhtul valmistatud toitu. „Kohvikus me ei saa eelmisel päeval üle jäänud suppi järgmisel enam pakkuda. Paneme ülejäänu päeva lõpus purki ja viime toiduringluse kappi,” rääkis ta.

Laurits märkis, et läbimõtlematult ostavad ja seejärel viskavad osa ära pigem need, kes ilmselt ei ole kunagi millestki puudust tundnud. „Kahjuks ei oska paljud noored enam süüa teha ja seetõttu rikneb samuti toitu,” märkis ta.

Toidupank päästab sadu kilosid prügisse viskamisest
Võru toidupank jagab toiduabi iga päev, kuid seda nimekirja alusel ehk täna toidupaki saanu ei saa seda homme. Kiiresti riknevad toiduained väljastatakse kohe, nii saab igal õhtul nimekirja alusel toiduabi seitse-kaheksa peret.

„Toidupanka jõuab kõige rohkem piimatooteid, liha ning puu- ja juurvilju, valmistoidud, nagu salatid, ehk kõik selline, mis ei säili kaua. Käime ise kaubal järel. Mõnel päeval saame nelja poeketi kauplustest kokku 100 kilo toitu, teisel võib kogus ulatuda 215 kiloni,” rääkis Laurits.

Toidupank teeb koostööd Selveri, Rimi, Coopi ja Maxima keti poodidega Võrus. Lisaks poodidele teeb toidupank koostööd ka maakonnas tegutsevate MTÜdega, mis panga kaudu saadud toidu jagavad oma abivajajatele.

Toiduabi saab toidupanga kaudu Võru maakonnas 260 leibkonda ehk 600–700 inimest. 260 leibkonnast sada on Võru linnast. Laurits peab toidupanga tööd väga oluliseks, sest tänu toidupangale saavad ostmata toidu teised ning leivad-saiad-salatid-piimad-jogurtid ja muu ei lähe prügikasti.

Igaüks võib oletada, kas toiduainete suure koguse ülejäägi taga on ületootmine, poodide suur arv ja nendepoolsed suured tellimused või hoopis midagi muud.

P. S. LõunaLeht palus oma tegemistest pajatada ka MTÜ Põlvamaa Tsõõrimajanduse esindajal. Pika jutu rääkinud vabatahtlik Anu Kolk ei soovinud teksti läbilugemise järel selle avaldamist.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 12/09/2024 08:51:08