Põlva EMO arst Indrek Olveti tõi välismissioonide kogemuse maakonnahaiglasse

Indrek Olveti. Foto: Põlva haigla

Indrek Olveti on Põlva haigla erakorralise meditsiini arst ja kaitseväelane, kes on omavahel ühendanud kaks paeluvat eriala ning saanud oma meditsiini ja juhtimisalased teadmised panna proovile kõige äärmuslikemas tingimustes välismissioonidel Afganistanis. Indrek Olveti räägib intervjuus arstiks saamisest, tööst kaitseväes, erakorralisest meditsiinist ja Põlva haigla EMO arengutest.

Alustades algusest, mis viis teid arstiks õppima?
Suures plaanis mul oli kaks valikut, kas minna sõjakooli või arstiteaduskonda. Hakkasin kaaluma ja tundus, et meditsiin huvitab ikkagi natuke rohkem kui sõjandus ja siis kuidagi kujunes nii, et sattusingi hoopis arstiteaduskonda.

Nüüd aga olete kaks asja omavahel sidunud, sõjanduse ja meditsiini?
Tegelikult nii kui 2005. aastal arstiteaduskonna lõpetasin, siis suundusin tööle Tapale väljaõppekeskusesse, kus olin väeosa arst. Olles kaks aastat omandanud kogemusi, siis astusin erakorralise meditsiini residentuuri. Toona olid kõik kaitseväe arstid enamjaolt läbinud just erakorralise meditsiini residentuuri, siis tundus see igati loogiline valik. Aga kui peaksin praegu uuesti valima, siis ma valiks ikka sama eriala.

Kuid kaitseväes töötamine viis teid ka välismissioonidele Afganistani. Mida need kogemused on teile andnud?
Peale esimest aastat võtsin residentuurist akadeemilise puhkuse ja suundusin oma esimesele välismissioonile. 2008-2009 teenisin Afganistanis Estcoy-7 ja natuke ka Estcoy-8 koosseisus kontingendi arstina. Esimene missioon andis põllu peal töötamise ehk välimeditsiini kogemuse. Samuti koostöö liitlastega, eelkõige brittidega ning seejuures nende süsteemi tundma õppimine. Oleme briti süsteemi väga suures mahus just raske trauma käsitluses üle võtnud.

Kuid kokkuvõttes on missioonid andnud enesekindlust ja otsustuskindlust. Kui oled ainus arst põllul, siis peadki ise otsused vastu võtma. Eriti oluline on just otsuste vastuvõtmine piiratud infoväljas. Kui sa ei otsustanud, siis oli tulemus kehva. Siinkohal võib-öelda, et kaitseväes kasutusel olevad patsiendikäsitluse algoritmid tõesti toimivad.

Kus olete veel töötanud?
Peale seda jätkasin residentuuri ning 2009. aastal alustasin ka Tartu EMOs erakorralise meditsiini arstina. Peale residentuuri lõppu jätkasin arst-õppejõuna ning 2013. aastal võtsin uuesti suuna Afganistani, kus teenisin Estcoy-16 ridades. Kaitseväes olen varasemalt olnud ka Tapal esimese jalaväebrigaadi staabis, praegu olen teise jalaväebrigaadi staabis ning arst-õppejõuna Tartus sõja- ja katastroofimeditsiini keskuses.

Mis tõi teid Põlva haiglasse erakorralise meditsiini arstiks?
Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et maakonnahaigla EMO kogemust mul varem ei olnud. Kuid väga oluline roll oli ka osakonna juhatajal Annika Uuel, kes mitmeid kordi kutsus ja lõpuks tundus see mulle ainuõige valik. Kuna veetsin lapsepõlve Põlvas ning vanavanemad elasid ja osad sugulased elavad siin, siis on Põlvaga seos täiesti olemas.

Mis teid erakorralise meditsiini juures köidab?
Kõige enam kutsub töö vaheldusrikkus. See sai juba residentuuri ajal selgeks, et osakonna töö 8-17 ei sobi mulle. Võin seda vaid piiratud aja teha. Põnevust lisab raskete haigete puhul patsiendi seisundi üle kontrolli saamine, aga ka otsustuse vastu võtmine ja kindlasti adrenaliin.

Kuidas on teie hinnangul uus erakorralise meditsiini osakond vastu võetud?
Ma arvan, et see on hästi vastu võetud. Kogu EMO personal on väga tubli ja tore ning kui sellele lisada kaasaegsed töötingimused, siis tulemus ongi väga hea. Võib öelda, et see on mini Tartu ülikooli kliinikumi EMO.

Siia jõuavad patsiendid alates väiketraumadest, aga sekka ka mõned rasked. Ei saa öelda, et siin midagi ei toimu. Seni on minul siin küll täitsa huvitav olnud. Päris punased patsiendid üldjuhul jõuavad otse Tartusse. Aga raskeid patsiente on ka siia jätkunud ja nende käsitlemine on olnud huvitav.

Kuidas uues EMOs töö käima läinud on?
Patsiendi käsitlus on muutunud mugavamaks. Meil on suur erakorralise meditsiini saal, mis teeb ka raske patsiendi käsitluse kvaliteetsemaks. Tundub, et Põlva haigla on paljudele tudengitele esmavalik, kuna siin on põnevad patsiendid. Samas patsientide pealevool ei ole nii suur kui suurtes haiglates. Nii jõuame süveneda patsienti rohkem ja õpetada ka tudengeid.

Millega tegelete töövälisel ajal?
Üldiselt tegelen spordiga, see on minu stressimaandamise viis. Tegelen automudelite kogumisega ja muidugi lugemine. Lähiajalugu ja kirjandus on mu suur hobi. Noorematel kolleegidel soovitan lugeda Jocko Willinki raamatut „Juhtimise strateegia ja taktika“, kuna olles arst maakonnahaiglas, siis oled samuti juht. Seal on peatükk otsuste vastuvõtmine piiratud infoväljas, mis on eriti oluline EMOs, kus leiame end tihti sellisest olukorrast.

Autor: Küsis MADIS PERLI
Viimati muudetud: 13/09/2024 08:10:18