Lennart Meri 95: rännu- ja riigimees

„Terve meie ajaloo mõte ongi iseseisev Eesti riik.” Vabariigi Presidendi Lennart Meri kõne võidupäeval Valgas 23. juunil 1999.

President Lennart Meri – rännu- ja riigimees, oleks saanud 29. märtsil 95 aastaseks. Käesolevasse aastasse jääb teinegi oluline tähtpäev – augustis möödub 30 aastat okupatsioonivägede väljaviimisest Eestist. Sündmus, mille üheks võtmeisikuks oli ka Lennart Meri oma järjekindla riigimeheliku tegevusega. Eesti lähiajaloo suurmehe mälestuse jäädvustamiseks valmis rahvusraamatukogul veebinäitus „Üks Meri kõik – rännu- ja riigimees Lennart Meri“, mis annab ülevaate president Meri elust ja tööst nii sõnas kui pildis. Näitusega saab tutvuda aadressil lennartmeri95.rara.ee.

Näitusel on kasutatud Lennart Meri mõtteid ja meenutusi, samuti tema kaasaegsete mälestusi. Pildimaterjal pärineb Lennart Meri perekonnalt, presidendi kantseleist, rahvusarhiivist, endistelt kaastöötajatelt jt. Põnevaks lisanduseks näitusele on rahvusraamatukogu digihumanitaari Laura Nemvaltsi loodud interaktiivne kaart, kus on näha paigad, mis on seotud Lennart Meri tegevusega nii rännu- kui riigimehena.

Lennart Meri on tuntud eelkõige presidendina – karismaatilise ja targa riigimehena, kelle ametiaega jääb Eesti riigi ülesehitamine ning rahvusvaheliste suhete taasloomine ja tugevdamine. Enne presidendiks saamist oli Lennart Meri välisminister, kes ehitas üles välisministeeriumi ja arendas hoogsalt välissuhtlust.

Kuid veel enne seda oli Lennart rännumees, kirjanik ja filmimees. Lennarti rännumehe tee algas 1950. aastatel, ta korraldas ekspeditsioone ja reise Siberisse, Kaug-Idasse, Kesk-Aasiasse ja soome-ugri rahvaste juurde. Lennart Meri pärandi hulka kuuluvad raamatud ja etnograafilised filmid, mis sündisid tema rännakute ja ekspeditsioonide materjalide põhjal. „Kobrade ja karakurtide jälgedes“, „Virmaliste väraval“, „Tulemägede maale“ jt raamatud on haaravad reisikirjad ja filmid nagu „Veelinnurahvas“, „Toorumi pojad“, „Linnutee tuuled“ jt annavad visuaalse ülevaate eri rahvastest ja kultuuridest. Eriline koht Lennart Meri südames oli aga soome-ugri rahvastel, kelle ajalugu ja kultuuri jäädvustas ta oma etnograafilistes filmides.

Lennart Georg Meri sündis 29. märtsil 1929. aastal Tallinnas Alice Brigitta ja Georg Peeter Meri, kes oli Eesti Vabariigi diplomaat ja hilisemalt tõlkija, vanema pojana. Isa ameti tõttu möödus osa Lennarti lapsepõlvest Saksamaal ja Prantsusmaal. 1941. aastal küüditati ta ema ja vennaga Siberisse. Tagasi Eestisse jõudis Lennart 1946. aastal ja 1953. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli ajaloo erialal cum laude. Õppimine Berliinis ja Pariisis andis saksa ja prantsuse keele, Siberis elamine aga vene keele oskuse, hiljem lisandusid ka inglise ja soome keel.

Lennart on töötanud Eesti Raadios, olnud kirjandustoimetaja Vanemuise teatris ja toimetaja Tallinnfilmis, kus tema käe all valmisid sellised filmid nagu „Viimne reliikvia“, „Keskpäevane praam“, „Kolme katku vahel“ jt. Lisaks sellele on Lennart tõlkinud ilukirjandust inglise, prantsuse ja vene keelest. Lennart Meri suurteoseks on aga 1976. aastal ilmunud „Hõbevalge“ ja 1984. aastal „Hõbevalgem“, kus ta visandab eestlaste ajaloo suhetes muu maailmaga, andes sellega nõukogudeaegsel venestamisajal eestlastele mineviku ja hääle, mis ei lubanud eneseteadvustamisel kaduda.

1980. aastate lõpul võttis Lennart osa fosforiidisõjast, osales muinsuskaitse liikumises, oli valitud Eesti Kongressi, osales loomeliitude pleenumil. Tema asutatud Eesti Instituudil oli võrgustik Euroopa riikides ning tema laialdased kontaktid ja särav isiksus võimaldasid tal viia Eesti tagasi maailma riikide kaardile juba enne iseseisvuse taastamist.

Aastatel 1990–1992 oli Lennart Meri välisminister, kelle ülesandeks oli välisministeeriumi ülesehitamine ja Eesti esindamine rahvusvahelises suhtluses. See sobis talle kui mitut võõrkeelt valdavale ja laia silmaringiga inimesele suurepäraselt. Tema intelligents ja lai haare äratasid imestust nii riigijuhtides kui laiemas avalikkuses – Ida-Euroopast ei osatud oodata nii karismaatilist ja erudeeritud isiksust. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et kogu Lennart Meri elu oli olnud kui ettevalmistus Eesti Vabariigi diplomaadi tööks.

Meri välisministri ametiaeg ei olnud pikk, aga see tohutu töö, mis ta jõudis ära teha, on Eesti riigile määrava tähtsusega. Enne presidendiks valimist jõudis Lennart Meri olla ka Eesti suursaadik Soomes, kus tal oli sõpru ja sidemeid juba varasemast ajast.

Lennart Meri oli Eesti president kaks ametiaega, aastatel 1992–1996 ja 1996–2001. Presidendina oli tema südameasjaks välissuhtlus, kuid ta oli väga huvitatud ka Eesti elust. Lennart tegi visiite maakondadesse, kohtus inimestega ning avaldas häälekalt arvamust ja kritiseeris, kui oli vajalik. Kindlasti ei sallinud ta rumalust ja ükskõiksust ning võis ka vahel üsna teravalt väljenduda. Selle tõestuseks on nii aasta pressisõbra (1998) kui ka pressivaenlase (1994) tiitel. Lennarti teeneks on ka presidendi institutsiooni loomine ja protokolli kujundamine, aga ka riiklike tähtpäevade traditsiooni kujundamine. Soome eeskujul hakati tähistama Eesti Vabariigi aastapäeva sellisel kujul nagu me teeme seda siiani. Protokolli suhtus Meri küll üsna loominguliselt, on ta ju öelnud, et kui protokoll jääb talle teele ette, siis astub ta sellest lihtsalt üle.

1995. aastal asutati Lennart Meri initsiatiivil Maarjamaa Risti teenetemärk kõrgeima tunnustusena välismaalastele ja 2001. aastal asutas ta Murtud Rukkilille märgi, mis antakse Nõukogude okupatsiooni ajal represseeritud inimestele. Võõrad ei olnud talle ka majandusküsimused, on ju üldteada tema ütlus Eesti Nokia otsimise vajadusest. Vene vägede väljaviimine Eestist 1994. aasta augustis oli Merile määrava tähtsusega sündmus tähistades Eesti Vabariigi ajaloo uut peatükki. Sümboolse žestina oli ta lubanud loobuda pakutavast vahuveinist seni, kuni viimane Nõukogude sõdur on Eestist lahkunud.

Lennart Meri oli suurepärane kõnemees, tema kõned ei olnud kuivad ja igavad sõnavõtud, vaid mõttetihedad ja kujunditerohked – tegemist oli ju ikkagi kirjanikuga. Vähem tuntud fakt on, et Lennart on teinud koostööd ka arhitektidega, 1984. aastal osales Vilen Künnapu, Ain Padriku ja Lennart Mere projekt „Silverwhite“ Rovaniemi Arktika Muuseumi konkursil, kus saadi eripreemia. Kuid Lennart kujundas ka presidendi kantselei ruume, neid kavandeid saab näha ka veebinäitusel.

Lennarti südameasjaks oli Eesti viimine maailma riikide hulka võrdse ja tõsiseltvõetava riigina. Ühinemine Euroopa liidu ja NATOga oli loogiline jätk iseseisvale Eestile. Kuulumist Euroopasse ei olnud Meri kunagi kahtluse alla seadnud, kuna Eesti polnud sealt kunagi lahkunudki ja seega oli igati arusaadav, et Eestil peab olema võimalus kaasa rääkida Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas. Meri isiklikud suhted maailma juhtivate poliitikute ja diplomaatidega andsid võimaluse valmistada ette pinnast Eesti liitumiseks rahvusvaheliste organisatsioonidega. Paslepas asuvas residentsis olid tema külalisteks maailma riigijuhid ja NATO kindralid, kus suheldi hoopis mitteametlikumas õhkkonnas ja kus protokoll vahel ununes sootuks. Meri kasutas igat võimalust, et teadvustada maailmale Eesti ja teiste Baltimaade NATOsse kuulumise vajadust ja võimalikkust. Ka siis, kui ametlikult Eesti ei olnud kutsutud aruteludele ja kokkusaamistele, leidis Meri ikka võimaluse, kuidas Eestit nähtavaks ja kuuldavaks teha.

Pärast presidendi ametiaega jätkas Lennart Meri poliitilist tegevust, reisides, pidades loenguid, osaledes aktiivselt ühiskondlikus elus. Lennart Meri suri 14. märtsil 2006. aastal Tallinnas ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Lennart Meri ei olnud poliitik, ta oli riigimees, kelle suurem eesmärk oli eestluse ja eestlaste püsimajäämine. USA diplomaat Strobe Talbott on öelnud, et Lennart Meri oli nagu vana prohvet, kes oma riiki tõotatud maale tüürib.

Särav isiksus, suurepärane suhtleja, rännumees, kirjanik, filmimees, keeli valdav intellektuaal, poliitik, riigimees, president – see on Lennart Meri. Lennart on kui ilmapuu, millel on kaks tugevat haru – rännumees ja riigimees ja mis saavad alguse tema lapsepõlvest. Ning need harud hargnevad veel omakorda paljudes suundades, jõudes paljudesse paikadesse ja paljude inimesteni. Need harud ei ole üksteisest eraldatud, vaid kohtuvad ja põimuvad alatasa läbi kogu tema elu ja tegevuse.

Lennart Meri oli maailmakodanik, kelle rännakud õpetasid teda nägema kultuuride paljusust, mis kajastub tema raamatutes ja filmides. Temas olid ühendatud eurooplane ja soomeugrilane. Suur huvi maailma ja selle toimimise vastu tegi temast suurepärase vestluspartneri nii riigimeestele kui kõigile teistele. Tema särav isiksus ei jätnud kedagi külmaks; jätkuvalt tsiteeritakse Lennarti ütlusi ja räägitakse temast lugusid.

 

Autor: MARGE ALLANDI
Viimati muudetud: 12/09/2024 08:35:18