Aleksander Kamberg.

Eesti saatus otsustati Lõuna-Eestis
Teame ainult, et raskemate lahingute korral võis isegi paaritunnine tulevahetus nõuda poolesaja mehe elu, peale selle sadakond haavatut, nagu Stackelni, Uderna, Orava või Paju lahingus. Viimase sissekandena Aleksander Kambergi teenistuslehelt näeme, et pärast esimesi läbirääkimisi Vene esindajatega Pihkvas septembri keskel olukord lõunarindel stabiliseerus ja alates 20.09.1919 lubati esimesed kaevikumehed tulejoonelt „selja taha” hinge tõmbama.

1. mai 1920 tõi kauaoodatud „demopi” ka minu isale. Ühtlasi kuulutas see kuupäev reamees Kambergi rivituks ehk demobiliseerituks pärast Tartu rahulepingut. Teenistuslehe juurde kuulus demobiliseeritu kollane teenistusleht, mis peegeldas ajateenija käekäiku pärast sundteenistust. Kollane leht on säilitanud ka selliseid andmeid teenistuskohuse jätkamisest, mida teenistusleht ei sisaldanud, nagu kõikvõimalikud eriolukorrad, haavata saamine, põrutused, autasustamised, ka karistused või teenistuslikud edutamised.

Reamees Kambergi sõjakaaslased
Üksikasjalikult on kirjas üleajateenija teenistuskäik ja kvalifikatsioon orkestrandina, sealhulgas teenistus Sakala Partisanide pataljonis 01.05.–01.08.1920, siis 2. diviisi orkestris 01.12.1920–01.08.1923 ja lõpuks atestatsioon jalaväe 7. rügemendi orkestrandina Võru orkestris 01.08.1923– 01.06.1936 kuni pensionile jäämiseni. Näeme neis nappides sissekannetes elukutselise sõjamehe portreed, soomusronglast, reameest, II järgu orkestranti, bassimeest ja kontrabassi mängijat. Eraelus aga igati nalja- ja napsumeest, kellel oli esimesest abielust kuus ja kolmandast abielust kolm last.

Vanemad lapsed olid samuti muusikahuvilised: Mihkel Rootsis, Elmar Eestis. Poolvend Elmar Kamber (1907–1993) mängis enne sõda üle tosina aasta Tallinnas kaitsepolitsei orkestris ja peale sõda Tartus Vanemuise orkestris flööti kuni kõrge vanaduseni. Oleks mänginud veelgi, kui hambaravi olnuks siis Eestis kättesaadav.

Pensionile jäämisel oli kutselisel pilli- ja sõjamehel Kambergil juba 58 aasta raskus turjal, kui lõputuna näivad ilmasõja lahingud Galiitsias olid peetud, sõdurileiba söödud ja koos kaaslastega soomusrongil viimane tulejoon Lõuna-Eestis kinni peetud. Siis võis juba kergemalt hingata. Ja kui sellest madinast aega veel üle jäi, võis hõisata „Rad staratsa, ...ratsa, ...ratsa”, nagu Vene sõjaväes kombeks kiituse puhul, ja mängida muusikakomando orkestriga inspekteerivatele ohvitseridele või ülemjuhatajale endale Preobraženski või Krasnojarski polgu marssi, mis oli nii sõrmedesse kulunud, et võis noodivihiku rahulikult ranitsasse jätta.

Peaaegu iga perroon oli sobiv inspekteerimiseks või päevakangelaste tervitamiseks, kuid sagedamini kasutatav perroon oli nähtavasti Võru jaamas. Seda nii lihtsal põhjusel, kuna Võru pakkus võrdlemisi vastuvõetavaid majutustingimusi ja mitte igal asulal ei olnud säärast suurepärast seltsisaali nagu Võrus Kannel, kus hiljem võis keha kinnitada ja jätkata seltskondlikku keskustelu. Ning alati oli sellistel kohtumistel auväärne koht täita soomusronglaste muusikakomando orkestril, mida oli juhatanud August Nieländer või juhatas kapellmeister D. Alba. Siis oli bassimees Kamberg tagumises reas oma bassiga kohal nagu viis kopikat.

Tänu ajaloolase Küllo Arjakase uurimusele on töö käigus õnnestunud leida üks ülioluline lüli Kambergi teenistuse kohta Eesti kaitseväes. See ühendav ketilüli leidus Arjakase uurimuses „Eesti Raudtee 140. Raudteelased Vabadussõjas” (2010) fotona. Mitte vähem olulised pole Ilmar Raamoti, Nieländeri, Einar Lundborgi või Tõnis Kinti mälestused, mis sisaldavad primaarsete allikatena faktiliselt üliolulisi mälestusi soomusronglaste lahingutest ja ränkadest võitlustest Vabadussõjas.

„Vabadussõja ajalugu“ on ka oluline ja stilistiliselt viimistletud ning ajalooliselt „liistule“ tõmmatud, aga just sel põhjusel pole ta enam primaarne ja esmaallikana hinnatav. Tänu arhiividele ja Arjakase tööle, hoolimata isegi võitlejate anonüümsusest, on olemas kindel teadmine, et alati oli soomusrongide diviisis reamehena muusikakomando bassist Aleksander Kamberg nagu teisedki võitlejad. See teadmine annab kindlust ja usku, et mehed soomusrongil võitlesid õige asja eest. Ülejäänu võib jääda dekoratsiooniks, mis aga ei vähenda mitte ühegi võitleja panust Vabadussõjas.

Tuginedes Nieländeri mälestustele ja siinkirjutaja teadmisele kõige hämaramast ajast, kiindus Kamberg puhkpillimuusikasse alates Väägvere orkestrist ja D. O. Virkhausist kui oma esimesest suurepärasest ja väga tagasihoidlikust õpetajast, kelle juures Kamberg oli omandanud pillimänguoskuse. Arjakase uurimus on pühendatud küll Eesti Raudtee juubelile, kuid õnnekombel on selles ka foto, kus leidub soomusronglaste puhkpilliorkester. Tagumise rea paremalt kolmas orkestrant on bassist Aleksander Kamberg. Selle leiuga võib pidada lahendatuks ligi sajandivanuse mõistatuse – kellena ja kus teenis siinkirjutaja isa Aleksander Kamberg Eesti Kaitseväes. Foto allkirjaks on „Soomusronglaste orkester” ning vaguni seinale on keegi kriidiga jäädvustanud: Muusika Komando. Kes olid need „komando“ orkestrandid, seda ei tea enam keegi.

Igatahes ei ole Vabadussõja ajaloo koostajad pidanud Eesti pillimehi kuigivõrd vääriliseks rindemeeste kõrval, et mahukates Vabadussõja ajaloo köidetes leidunuks ruumi nende mainimiseks. Ometi on Ilmar Raamoti mälestustest teada, et kriitilises olukorras tuli visata iga kõrvaline toiming käest ja dessantüksused suunati operatiivselt lahingusse, nende hulgas ka pillimehed. Eks kõnele seegi fakt ajast ja juhtkonna hoiakutest pillimeeste suhtes, kes olid määratud või kutsutud võitlema Eesti riigi vabaduse eest. Et tegu pole juhusliku orkestriga, tunnistab ka Nieländer: „Kui olin hiljem, Eesti Vabadussõja ajal Valgas Soomusautode kolonni ülemaks, asutasin diviisi juures puhkpilliorkestri, seda ise juhtides. Soovitasin pärast sellele kohale Alba, keda orkestrijuhina kõrgelt hindasin.” Mõni aeg edasi on kapellmeister märkinud: „Aja puudusel pidin muusikakomando juhtimisest loobuma. Sinna soovitasin enda asemele D. Albat.” Tõenäoliselt jätkas bassimees Kamberg teenistust muusikakomandos sõja lõpuni, täpsemalt 1. maini 1920.

Teerajajad
Tänu Küllo Arjakase uurimusele ja tema erakordsele leiule, August Nieländeri täpsetele ja teed juhatavatele memuaaridele ning Eesti Kaitseväe staabist väljastatud Eesti Vabariigi aegsetele dokumentidele on siinkirjutajal õnnestunud reastada vähemalt ühe Vabadussõjast osa võtnud Tartu-Võru muusika- ja sõjamehe, ühe kalli inimese – oma isa – ligikaudne teenistuskäik Eesti Kaitseväes.

Omajagu on mänginud selleks kaasa juhuslik leid raudtee ajaloost ja Eesti Vabariigi esimese sajandi juubel. Kuigi Kambergi teenistusest Vene sõjaväes puuduvad geograafilises mõttes ligikaudsedki andmed, on see ajalises plaanis antud päeva täpsusega, midagi vahele jätmata. Säilinud dokumendid ja fotoarhiiv pakuvad küllaldaselt leidmisrõõmu ja põnevust teadmises, et tuhandete teiste suurest Euroopa ja Vabadussõjast osavõtnute elulugudest pole jäänud uutele põlvkondadele mälestuseks sageli mitte musta täppigi. Heal juhul võib leida vaid vaevaliselt veeritavaid nimesid sammaldunud ristikividel või tagasihoidlikult „tundmatu sõduri” ristikivi juba pleekinud ja pragunenud Vasalemma marmoril. Kui veel sedagi, sest ka kalmistud on aastate jooksul jäänud ajale jalgu.

Käesoleva töö koostamisel on olnud abiks erakordsed oma unikaalsuses August Nieländeri, Ilmar Raamoti, Einar Lundborgi, Edvin Reinvaldti ja Tõnis Kinti vahetult emotsionaalsed ja siinkirjutajale isiklikult väga lähedased mälestused Eesti Vabadussõjast ning nagu i-le täpiks Jüri Remmelga kommentaarium tuntud headuses.

Vaatamata aja raudsetele seadustele võib imetleda reamees Kambergi sõjaõnne, mida pole pääsenud dikteerima ühegi ametniku, ei peaministri ega sõjaministri võimukas käsi. Kujuteldamatu, mil mõõdul vajas tavaline reamees mehisust, et jalaväelasena kuuletuda nendele lugematutele korraldustele ja läbi trampida kõik need lõputud sõjateed, pidada lugematuid lahinguid Galiitsias, olla näljas ja külmas, näljutavas sõjavangistuses ja siiski terve nahaga Eestisse tagasi jõuda.

Piltlikult öeldes tuleks mõtestada, kuidas läks nooruke nekrut juba 1900. aastal kodust välja võitlema keisri ja isamaa eest ning tuli sõjaväljalt tagasi vana ja väsinud mehena 1936. aastal, täiesti uude ja temale tundmatusse Eesti riiki. Isegi muinasjutt karjapoisist, kus Jaromil lahkub karja juurest seitsmeaastase poisina oma imeaiast, seikleb mäehaldjate riigis ja maa peale tagasi jõudes märkab, et ta on täismehe pikkune, kuna ta oli vahepeal ära olnud üle kümne aasta. Sõjamehe tegelik elu ei olnud lihtne äraolemine. See oli allumine karmile distsipliinile, kuigi võis olla võrratult muinasjutulisem, kui ükski ulmeline muinasjutt olla saab.

Aleksander Kambergile oli kingitud selleks kuhjaga õnne ja meelekindlust, et jääda keset sõjatralli ustavaks muusikale ja pillimängule. Pille nagu relvigi ei jäetud maha isegi kõige raskemates oludes kui üldse võimalik. Muusikainstrumentide eest hoolitsesid seni, kuni sõdurid pidasid rinnet kaitsekraavides või kindlustatud positsioonil, voorimehed. Kui aeg lubas, hoolitses iga orkestrant oma pilli eest nagu reamees oma kõige kallima eest. „See püss, mis mul kätes, on kallim kui neiu, sest iial ei reeda ta mind ...“

„Mul pole neid triumfe saatus soetand, vaid vaikselt rõõmlen hoopis teisest aust ...“ (W. Shakespeare)
Need kolm aastat ja neli kuud suure Euroopa ehk ilmasõja eesliinil olid Aleksander Kambergile raskeim ja ohtlikem aeg. Aga kohatu oleks rääkida sõjavintsutustes räsitud reamehest, kui tervete armeede sõjateid jäid Euroopa rinnetel tähistama tuhanded ristid ja lohutamatud teated kodustele poja, venna või isa langemisest kuskil tundmatul tulejoonel. Tundub uskumatu, et kahe raske ja pika sõja kangelase – olgu või reamehena – nimi, Aleksander Kamberg, ei esine üheski riiklikus registris ega teatmikus ning „riste” pole talle kaela ka riputatud. Nii imetlusväärne on olnud selle reamehe õnn kõigil neil aastaid väldanud lahinguteedel.

Seal, kus teised langesid, jäi nimetu reamees Aleksander Kamberg isegi surmale märkamatuks. Surm ajas küll näpuga oma rida ja valis välja lemmikuid. Aga seal, kus midagi polnud, kus kedagi polnud kirjas, ei saanud Surm ka midagi võtta, isegi kui kõik maa ning taeva registrid läbi sirvida. Aga sõja oludes ei jätkunud nähtavasti isegi Surmal aega, et reamees Kamberg üles otsida ja tema saatuse üle otsustada.

Isegi Eesti Kaitseväe staabi teenistusleht on sedavõrd haruldane, et seda ei leidu üheski Eesti arhiivis. Sellepärast ei leidnud ei maised ega taevased väed soomusronglast Kambergi ka kõige pöördelisemal ajal. Ning siis, kui teised sõjakaaslased ja sõbrad ootasid oma saatust Võru või teiste raudteede jaamades, lamas soomusrongide „Muusika Komando“ bassimees Aleksander Kamberg 11.06.1941 lautsil oma kodu verandal ja maeti maha 14.06.1941, kui rongid hakkasid Venemaa poole veerema. Ka selles kurvas epiloogis jäi Suure Tundmatu kaitsev käsi oma lemmikut saatma tema viimsel teekonnal.

Kangelaste meenutuseks rivistagem nad mõttes enda ette: Ilmar Raamot, August Nieländer, Andres Larka, Viktor Puskar, William Tomingas, Johan Pitka ja ka reamees, orkestrant Aleksander Kamberg, lisaks veel sadu tundmatuid ja nimetuid kangelasi. Libistagem korraks pilk üle nende nägude ja süüvigem nende biograafiasse – kes nad on olnud tänase Eesti seisukohalt? Vähesed ehk teavad seda. Veel vähesem osa on kuulnud nende meeste poliitilistest repressioonidest ja sihilikest alandustest Pagari tänaval ja Patarei vanglas demokraatliku Eesti Vabariigi tingimustes. Aga liialdamata ütleme: nad kõik, kõik ja veel kord kõik olid Eesti riigi ja rahva suurimad kangelased ja ka käesoleva riigi alusepanijad. Nad olid sõdurite ja kodanikena nii suured, et jätsid paratamatult varju mitmeid „õhkukargajaid“ enda kõrval. Nad on võidelnud oma riigi kehtestamise eest ja oma mehemeeles andnud selleks endast parima.

Sõda nende saatuses on teinud neist Eesti riigi kõige säravamad kangelased – Vabadussõja kangelased ja isegi märtrid. Aga sageli on nad Eesti riigi unustatud kangelased ja paraku ka unustatud märtrid. Nad pole ise pürginud selleks, vaid seda on nendest teinud diktaatorlik režiim. Sellest vaatekohast on Aleksander Kambergi saatus kahekordselt õnnelik ja kadestusväärne, et ta on jäänud puutumatuks nii valgest kui ka punasest terrorist.

Kõik ei saa hetkeliselt selgeks. Suured asjad vajavad pikemat aega ja ajalist distantsi, vajavad selgust ja selginemist. Kui rääkida traditsioonidest nagu endise presidendi Lennart Meri algatatud tänujumalateenistus, siis tuulelipuna ärplev inimene võib iga hea asja mitu korda ära rikkuda, enne kui sellest midagi loota on. Kas 25 aastat on küllaldane, et saaks tekkida mingit traditsiooni, on küsinud M.-U. Regi kaasaegsetelt tuulepeadelt? Kui tuntuimalt Hiina kommunistliku partei veteranilt Deng Xiaopingilt küsiti Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva tähendust ajaloolises plaanis, tähendas Hiina KP peasekretär elutargalt: „Vara veel.“ Nii võiks vastata ka Eesti Vabadussõja tähendusest ajaloolises plaanis: „Sada aastat? Vara veel. Tuhat aastat – siis ehk selgub.“

Sellest hoolimata võime öelda, et Aleksander Kamberg on teeninud Eesti riiki, tema ideed „olla ja ainult olla“. Eesti riigi olemise põhimõttele jäi reamees Kamberg ustavaks oma elu viimaste päevadeni, nagu on jäänud tema kaasvõitlejad ja lahingukaaslased.

Nad olid mehed, kes ei ole tänase päevani mahtunud ühelegi lihtsale maisele kivile. Kuid nad mahuvad lahedalt ära sellele kivile, mida nad nägid oma unistustes ja mille eest nad elu hinnaga on võidelnud ja seda relvaga kaitsnud. Selle kallihinnalise kivi nimi, mille eest need mehed ja eesti rahvas on heidelnud ning mida kogu maailm meie omaks on tunnistanud, on Eesti riik. Neid võitluspäevi meenutades ulatame mõttes oma roosid sinu vapratele poegadele ja tütardele – tundmatu Eesti Wabariik!

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 15/08/2024 09:02:56